Maailm

Venemaa juhtide haigused on alati riigisaladus (27)

Allan Espenberg, 14. veebruar 2015, 08:00
AASTAID PURUHAIGE: Pärast Boriss Jeltsini (1931–2007) surma selgus, et tal oli olnud viis infarkti ja kaks insulti, kergematest haigustest rääkimata.Foto: AFP / Scanpix
"Vladimir Putin on oma vanuse kohta sedavõrd terve inimene, et ta isegi ei tea, kus asub tema elukohajärgne polikliinik." Nii kõlab üks anekdootidest Venemaa presidendi kohta, mille eesmärk on kinnitada, et Putin on tervemast tervem, ükskõik mida "lääneriikide kapitalistlikud meedikud ja eksperdid" tema kohta ka ei väidaks.

Välisajakirjanduses räägiti juba 2003. aastal Vladimir Putini võimalikust vähihaigusest, kui kuulduste põhjal olevat tal eemaldatud soolekasvaja. Hiljem on meedia "avastanud" Putinil ka luu- ja nahavähi liike, isegi ajuvähki on oletatud. Eelmisel aastal levitasid mitu meediaväljaannet kuuldusi Putini järjekordsest raskest haigusest. Kõigepealt kahtlustati Venemaa presidendil seljaajuvähki, mõni aeg hiljem aga kõhunäärmevähki. Tänavu veebruari alguses teatati, et Putin võib põdeda autismi.

Samal teemal

Presidendi pressiesindaja on peaaegu iga kord, kui Putinile on taas kord mõni haigus külge poogitud, nimetanud kõiki selliseid jutte totrusteks ja kinnitanud, et presidendiga on kõik korras.

Samas tuleb aga arvestada, et Venemaal on riigijuhtide haigused alati kuulutatud riigisaladuseks – isegi tähtsamaks sõjasaladustest, ja selle lekitajaid ootab pikk vangipõli või isegi surm. Seetõttu võib üsna kindel olla, et kui Putin langeks näiteks homme koomasse, siis esialgu sellest maailma üldsust ei teavitataks.

Avalikult on räägitud vaid Putini tühisematest hädadest, nagu sporditraumadest, lihasevenitustest, seljavaludest, väsimusest jms. Putin ütles mullu, et jalgpalli mängides murdis ta kord rangluu: "Kogu elu olen tegelnud džuudoga ilma suuremate traumadeta, kuid kui hakkasin mängima jalgpalli, siis libastusin ja kukkusin õla peale."

Teisalt saab Putin, kes arvatavasti ei kavatse Venemaa troonilt veel niipea lahkuda, 2022. aastal 70aastaseks. Sellega seoses kardetakse, et Venemaal võib korduda tuttav komöödia, mille peaosas on raugastunud töllmokk, olgu selleks siis Brežnev, Tšernenko või tulevikus Putin.

"Poliitiliste liidrite tervislik seisukord on alati olnud hoolikalt varjatud saladus. Mida vähem demokraatlikum on liider ja mida rohkem tema isiksusest sõltub, seda tähelepanelikumalt jälgivad tema oponendid seda seisukorda," on öelnud Venemaa poliittehnoloogiate keskuse juhatuse esimees Boriss Makarenko.

Liidrite haigusi püütakse varjata

Tema sõnutsi tuuakse riigijuhtide tervislik seisukord mängu sageli siis, kui on vaja lisaargumente vastavate liidrite ebameeldivamaks muutmisel. "Liidrite tervis on alati huvitanud luureorganeid, sest selle alusel on võimalik anda hinnang riigi poliitikale. Näiteks külma sõja perioodil uuriti seda eriti intensiivselt, sest see mõjutas otseselt poliitikat," on rääkinud Venemaa ajakirjanik ja endine luuraja Juri Kobaladze.

USAs käivad isegi presidendikandidaadid, presidentidest rääkimata, perioodiliselt meditsiinilistel läbivaatustel ja nende tulemustest teavitatakse avalikult kogu rahvast. Selline süsteem kehtib paljudes teisteski maades, kuid rohkem on maailmas kindlasti selliseid riike, kus püütakse iga hinna eest riigipea tervislikku seisundit varjata või äärmisel juhul seda paremana näidata.

"Sellist valet kirjutati ajakirjanduses, et tõde teades hakkab lausa jube," on tunnistanud professor Jevgeni Tšazov, kes 20 aastat juhtis NSVLi tervishoiuministeeriumi 4. peavalitsust, mille ülesanne oli nii riigi- ja valitsustegelaste kui teiste kuulsuste ravimine.

Tšazov hoolitses nende aastate jooksul kõigi Nõukogude riigipeade tervise eest, alates Brežnevist, Andropovist ja Tšernenkost kuni Gorbatšovi ja Jeltsinini.

Kuni 1970. aastate alguseni normaalses seisundis olnud Leonid Brežnev elas viimased aastad ainult tänu rohketele tablettidele ja unerohule, mida ta kulistas alla tavaliselt alkoholiga. Seetõttu sattus ta 1975. aastal Poolas viibides mõningasse skandaali, olles eelnevalt manustanud hulgaliselt rahusteid ja peale selle diagnoositi tal ka asteeniline seisund. Poola kommunistide kongressil oli Brežnev täielikult vastutusvõimetu ja kui hakati laulma "Internatsionaali", siis ronis Brežnev kõnepulti ja hakkas saali ees dirigeerima. Kuigi seda nägid pealt kongressi delegaadid, ei näidatud neid kaadreid kunagi Poolas ega NSVLis.

Ühtlasi levisid külma sõja ajal sellised kuuldused, et kui Nõukogude Liidu Kommunistliku Partei juht sõitis välismaale, siis eemaldasid eriteenistused kogu vee sellest kanalisatsioonitorust, mis oli seotud parteiliidri tualetiga. Seda tehti selleks, et heitvesi ei satuks vaenlaste kätte, sest selles lahustunud kemikaalide põhjal oleks võidud kindlaks teha, milliseid ravimeid NLKP juht tarvitab.

Brežnevi surmaga sai alguse ajajärk, mida rahvasuus nimetati "lafettide võiduajamiseks" või "uhkete matuste ajastuks", kuna lühikese aja jooksul läks teise ilma kolm riigipead.

Kui Jeltsin eiras lausa tahtlikult arstide ettekirjutusi, siis tšekist Juri Andropov püüdis neid täita punktipealt. Andropovil oli Nõukogude juhtkonnas palju vaenlasi ja temast taheti lahti saada, tuues ettekäändeks tõsised südameprobleemid. Kuid "Kremli tohtri" Tšazovi andmetel oli Andropovi süda korras, vaid tema neerud olid sõja ajal kannatada saanud ja neeruhaigus oli ka tema surma peapõhjus. Samas on kahtlusi, et ametlik surmapõhjus ei pruugi tõsi olla ja tema surma ümber keerleb siiani mitmesuguseid kuuldusi. Üks huvitavam versioon on Andropovi tapmine tulirelvaga.

Konstantin Tšernenkost ei maksa üldse rääkida. Tema ametiaeg jäi kõige lühemaks ja juba ametisse saades oli ta puruhaige.

Boriss Jeltsin oli aastaid elav laip

Kui Putini tervislik seisukord on 99%liselt tabuteema, siis Venemaa presidendi Boriss Jeltsini tervise ja haiguste üle on kuulujuttude tasandil lausa avalikult debatte peetud.

Jeltsin oli president peaaegu kaks ametiaega (1991–1999) ning kui alguses polnud ta tervisel suurt midagi viga (kuigi oli tehtud mitu selja- ja ninalõikust, tal oli insult, liigesepõletikud jne), siis alates 1995. aastast tekkisid hoopis tõsisemad probleemid, mis ohustasid koguni tema elu. Juulis 1995 oleks Jeltsin peaaegu surnud, kui turvamehed ja arstid poleks ta elu päästnud. Pärast liitrise konjakipudeli sisseimemist oli Jeltsin WCs meelemärkuseta kokku vajunud. Seekord diagnoositi tal infarkt. Rahvale ei räägitud juhtunust loomulikult midagi.

Mõni kuu hiljem, kui Jeltsin oli taas igati eiranud arstide soovitusi, algasid valud südames ja esines järgmine infarkt. Kuid presidendil ja ta perel oli võimujanu nii suur, et 1996. enne presidendivalimisi keelduti kõigist uuringutest ja operatsioonidest. "Pärast valimisi tehke, mida tahate," ütles Jeltsin arstidele.

"Lõigake kas või tükkideks. Aga praegu jätke mind rahule..."

Kolmanda ja neljanda infarkti elas Jeltsin üle valimiskampaania ajal. Kõigil kampaaniareisidel oli tal kaasas arstide brigaad, talle manustati tablette ja tehti süste. Kuid tiheda graafiku, sagedaste reiside, kohtumiste ja esinemiste, igasugustes kliima- ja ajavööndites viibimise ning vähese uneaja tõttu kasvas koormus südamele liiga suureks ja president oli taas surma palge ees. Infarktidest taas kord avalikult ei räägitud, Jeltsini haiglassesattumist põhjendati kurguvaluga ehk valetati taas.

Alles pärast tagasivalimist presidendiks nõustus Jeltsin uuringutega ja talle tehti operatsioon, mis sisuliselt päästis ta elu. Teisel ametiajal oli Jeltsin praktiliselt elav laip, tema kabinet oli sisustatud haiglapalatiks ja teda valvas korraga mitu arsti. Ühtlasi viibis Jeltsin ravil Berliini Charité haiglas, seejuures Nikolai Aleksandrovi varjunime all. Iseendastmõistetavalt ei teadnud riik ega rahvas sellest olukorrast tollal mitte midagi.

Lõpuks oli Jeltsinil ühtekokku viis infarkti ja kaks insulti, kergematest haigustest rääkimata.

Keisrite haigused olid samuti salastatud

2008. aastal ilmus Venemaal unikaalne raamat, millest saab teada palju uut riigi viimaste monarhide kohta ning milles tõestatakse, et ka riigijuhid võivad surra labastesse nakkushaigustesse. Arhiivimaterjalide põhjal koostatud teoses "Meditsiin ja keisrivõim Venemaal" («Медицина и императорская власть в России») kirjeldatakse keisriõukonna meditsiinilist ajalugu.

Ainulaadseks teeb teose asjaolu, et taoline uurimus ilmus Venemaal esimest korda ning selle koostamisel kasutati arhiivimaterjale, tsaariperekonna ja ihuarstide eraarhiive ning ministeeriumide ametlikke dokumente. Autorid pääsesid ligi arhiivimaterjalidele, mida kuni selle ajani polnud praktiliselt keegi puutunud. Tsaarivõimu ajal olid need dokumendid salastatud ning pärast revolutsiooni polnud see teema enam aktuaalne.

Teos hõlmab peaasjalikult ajajärku jaanuarist 1843 kuni juunini 1918, jutustades Venemaa nelja viimase valitseja haigustest ja surmast. Laiemas plaanis käsitleb uurimus aastaid 1826–1917, kui eksisteeris õukonnaministeerium, mille juurde 1843. aastal moodustati meditsiiniosakond.

Senimaani arvasid paljud ajaloolased, et keiser Nikolai I sooritas kaotuse tõttu Krimmi sõjas 1855. aastal enesetapu ja võttis selleks sisse surmava koguse mürki. See versioon tekkis siis, kui suhteliselt terveks peetud valitseja ootamatult teise ilma läks. Nüüd on aga teada, et Nikolai suri hoopistükkis gripi tagajärjel. Seda kinnitavat teadlaste väitel nii tema haiguste rekonstruktsioon kui ihuarsti diagnoosid.

Seevastu suri Aleksander II 1881. aastal poolteist tundi pärast atentaati verekaotusesse, sest tema läheduses polnud ühtki inimest, kes oleks olnud võimeline andma haavatud riigipeale elementaarset esmaabi. Tegelikult oli keisri hukkumise kaudseks põhjuseks ka naised. Kindlaks on tehtud, et oma surmapäeval oli ta teel noore vürstitari Jekaterina Dolgorukaja juurde. Kui naist poleks sel päeval mängus olnud, oleks Aleksander II võib-olla ellu jäänud.

Nüüdsest on uute allikate valguses ümber lükatud kuulujutud, nagu oleks Aleksander III olnud padujoodik, millist kuvandit on paljud ajaloolased aastakümnete vältel levitanud. Tema lõpu alguseks sai tavaline gripp, mis kasvas üle kopsupõletikuks ja mõjutas neerusid. 49aastane Aleksander külmetas 1894. aasta septembris end jahikäigul ja suri kuu aega hiljem neerukoepõletiku, südameprobleemide ja väidetavalt ka üleväsimuse kätte.

Nikolai II poeg Aleksei põdes sünnist saati kroonilist hemofiiliat. Laps kannatas iga päev suuri füüsilisi valusid, sest mängides saadud vigastus või põrutus kutsus kohe esile sisemise verejooksu ning võis olla surmav. Nii Nikolai II kui Aleksei ei surnud siiski haigustesse, vaid bolševikud hukkasid nad 1918. aastal.

Tsaariraamatu autoritelt päriti, kas neil on kavas ka Nõukogude aja liidrite, sealhulgas Lenini ja Stalini tervisest ja haigustest teose kirjutamine. Sellele küsimusele vastas ajaloodoktor Sergei Devjatov nii: "See teema on ühel või teisel määral läbi töötatud, kuid peame endile aru andma, et see on meile ajaliselt väga lähedane sündmus. Sellise raamatu jaoks pole aeg veel küps."

Väeti Tai kuningas, ülekaaluline Kim Jong-un ja haiguste ikoon Fidel Castro

Kaasaegsetest riigijuhtidest on tõenäoliselt kõige väetim Tai 87aastane kuningas Bhumibol Adulyadej, kes on võimul olnud juba ligi 70 aastat. Eakas kuningas on põdenud aegade jooksul hulgaliselt haigusi ja suurema osa ajast ongi ta viimastel aastatel veetnud haiglas või vähemalt arstide järelevalve all.

Ladina-Ameerika riigipeadest on kõige suuremad terviseprobleemid olnud Argentina juhil. Riigi teine naispresident Cristina Fern?ndez de Kirchner teatas 2011. aastal, et tal on avastatud kilpnäärmevähk. Kuigi hiljem selgus, et see oli valediagnoos, andis see seik Venezuela tolleaegsele vähiga võitlevale presidendile Hugo Ch?vezile hea võimaluse süüdistada Ameerika Ühendriike Lõuna-Ameerika vasakpoolsete riigipeade nakatamises. Olid ju varem vähihaigust tunnistanud Brasiilia president Dilma Rousseff ja Paraguay president Fernando Lugo. Kirchnerile tehti 2013. aastal operatsioon ajuverejooksu tõttu, hiljemgi on ta viibinud meditsiinilistel põhjustel palju aega töökohustustest eemal. Alates 1980. aastast Zimbabwet juhtiv Robert Gabriel Mugabe saab nädala pärast 91aastaseks ja võib oletada, et temagi tervis pole enam kiita. Kuid Zimbabwes on Mugabe tervis kuulutatud saladuseks ja sellest ei räägita. Levivad üksnes oletused ja üheks selliseks on vähikahtlustus, mis olevat avastatud juba 2007. aastal. President käib kahtlaselt tihti Singapuris, kuid ükski ametiisik pole kinnitanud, et need on olnud meditsiinilised visiidid.

Samamoodi varjatakse ihu ja hingega Põhja-Korea liidri terviseprobleeme. 2011. aastast riigi eesotsas olev Kim Jong-un on ülekaaluline, seetõttu pole tema terviski kuigi hea. Kahtlustatud on suhkurtõbe ja kõrgvererõhktõbe. Peale selle on tal olnud ka füüsilisi vigastusi – eelmisel aastal ilmus ta pärast pikka eemalolekut taas avalikkuse ette kepile toetudes.

Omamoodi haiguste ikooniks on kujunenud Kuuba endine liider Fidel Castro, kes viibib juba alates 2006. aastast haiglas ja kelle surmast on ajakirjandus teatanud juba enam kui viiel korral. Põhiliselt ongi tema haigused meediast või kuubalastest immigrantidelt pärit oletused, sest Kuuba valitsusringkondadest midagi tarka ei kuule. Nii on teda seostatud ajuverejooksu, pärasoolevähi, Parkinsoni tõve, insuldi ja muude haigustega.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee