NILBUS VÕI KUNST? Markii de Sade`i üllitise "Justine" originaalkaas. (AOP)

Lewis Carrolli lasteraamat "Alice Imedemaal" sai 1931. aastal Hiina võimudelt hoobi: tsensor kindral Ho Chien leidis, et teos, mis paneb lapsi uskuma, nagu oleks loomadel inimestega sarnane kõnevõime, on valeõpetus. Teadnuks hiinlased, et aastal 2015 tuleb BBC välja dokumentaalfilmiga "Lewis Carrolli salaelu", mis oletab, et Carroll oli salapedofiil, poleks nad loomade kõnevõimet jutuks võtnudki.

Carrolli võimalik skandaalne eraelu on lapsemäng võrreldes Kaur Kenderi postitusega "UNTITLED 12" internetilehel nihilist.fm, mille kohta politsei alustas menetluse lastepornot käsitleva paragrahvi alusel.

Naistega õelutsemine ja "Per se"

Tsensoritega on Eesti kirjanikud kimpus olnud varemgi, kinnitab Tartu ülikooli Eesti kirjanduse õppejõud Mart Velsker. 1920. aastatel käis kohtuteed kirjanik Ralf Rond, kes avaldas 1923. aastal luuletuskogu "27", mis äratas tähelepanu oma robustsuse ja avameelsusega, on kirjutanud literaat Ülo Alo Võsar.

Naiste mõnitamine oli 1920. aastatel meeskirjanike seas väga moes. Narva Kristliku Rahvaerakonna tegelased saavutasid raamatu arestimise, autor ja kirjastaja anti kohtu alla kõlblust ­õõnestava kirjanduse levitamise eest. Kirjanduslik avalikkus ja Loomingu toimetus pidasid seda Võsari kirjelduste järgi küll ennekuulmatuks sõnavabaduse piiramiseks, kuid sellest hoolimata said nii autor kui ka kirjastaja trahvi ning arestitud osa raamatu tiraažist põletati.

Kohtuprotsessi ajal avaldas verbaalselt naissooga õelutsev Rond uue, niisama robustse värsikogu "Naine", milles jõudis naisi pilkavate luuletuste juurest 1920. aastate alguse vabariigi kritiseerimiseni. Aastatel 1927–1930 kirjutatud luuletustest pani autor kokku käsikirja "Nälg", mis on seniajani avaldamata. Käsikiri on säilinud.

"Metsik kirjastaja Kusta Toom, kes oma jätkväljaandes Tõrvik avaldas Henrik Adamsoni luuletuse "Per se", kaevati roppuse pärast kohtusse 1930. aastatel," kõneleb Velsker, et lõpututest tõestustest teemal "see on ladina ja mitte eesti keel", polnud toona suurt abi.

1935. aastal kirjutas ajaleht Postimees: "Aakre metsaüksinduses elav kirjanik Kusta Toom, kodanlise nimega August Toomingas, oli antud kohtu alla trükitootes kõlblusvastase väljenduse tarvitamise pärast. Kusta Toom toimetab ajakirja Tõrvik. Selle tänavuse aasta esimeses numbris oli ühel luuletusel sündsustundetu sõna pealkirjas. Tõrvik konfiskeeriti. 300 trükitud eksemplarist saadi kätte 195 eksemplari. Elva jaoskonnakohtunik karistas Kusta Toome ühekuise vangistusega tingimisi ja otsustas 195 eks. Tõrvikut konfiskeerida."

Niipalju siis ladina keelest maarahva kõrvus.

Üks solvab missi, teine kirjanikke

Tänapäeval ei pruugi skandaali põhjustada trükitud tekst, vaid autori kohatu etteaste televisioonis või internetiavarustes.

Velsker meenutab lugu, kuidas 1993. aastal solvas kunstikogujast luuletaja Matti Milius Eesti missi "Hommiku-TVs" oma ropu luuletusega naistest ja missidest. Tolleaegne Eesti miss Karin Kitse puhkes kaamerate ees nutma.

Üsna kiiresti arutas lugu Avaliku Sõna Nõukogu (ASN), kes leidis, et Vahur Kersna juhitud saate viimane lõik, milles esines Eesti miss, oli ette valmistamata ja ebaprofessionaalselt teostatud.

Kersnale heideti ette, et ta ei kaitsnud ei ajakirjanikuna intervjueeritavat ega mehena naist. Samas oli ASN seisukohal, et iga inimene vastutab oma sõnade eest ise. Asi lõppes Hagi Šeini noomitusega Kersnale ja vabandusega televaatajate ees.

Aastal 1996 tegid kirjanikud Hando Runnel ja Aivo Lõhmus politseile avalduse Kivisildniku laimava ja solvava teksti "Eesti Nõukogude Kirjanike Liit 1981. aasta seisuga, olulist".

Velsker mäletab, et avalduse põhjal algatas Tartu prokurör Arvi Kungla Kivisildniku vastu kriminaalasja. Sven Kivisildnik tegi internetti lehekülje, kus ta muu hulgas avaldas ka nimetatud teksti.

Teos kujutas endast leksikoni paroodiat või kirjanduslikku följetoni: Kivisildnik võttis ENSV Kirjanike Liidu liikmete nimekirja ja lisas vaba teadvuse voolu meetodil iga nime taha suvalisi ebatsensuurseid ja obstsöönseid väljendeid. Lisaks kasutas ta ka poliitilisi määratlusi, teiste isikute nimesid, juhuslikke ameteid, elukutseid, loomanimetusi.

Algatatud kriminaalasja käigus konfiskeeris Tartu politsei Sven Kivisildniku ateljeest arvuti, modemi, märkmiku ja ­diskette. Politsei sekkumisest ühe kirjaniku eraellu ja loominguvabadusse tekkis tõeline meediasündmus.

Arvamusi oli seinast seina – kui ühed leidsid, et tegu on sõnavabaduse ja kirjaniku loomingu ahistamisega, leidus ka seisukohavõtte, et skandaliste ja ropendajaid tuleb vaos hoida ja eriti internetis levitatava suhtes mingi kontroll kehtestada.

Arvuti tagastati Kivisildnikule siiski õige pea, märkmikud ja disketid märksa hiljem. Kogu kriminaalasi lõpetati kuriteo koosseisu puudumise tõttu kuu aja pärast 1996. aasta juulis.

Under sai halvustava hüüdnime

"Marie Underiga õiendati pärast "Sonettide" ilmumist küll, aga otse teda ära ei keelatud," lausub Tartu ülikooli Eesti kirjanduse õppejõud Mart Velsker.

"Sonetid", milles Under söandas esimest korda Eesti kirjandusloos väljendada erootilisust ka luules, ilmusid Siuru esimese avaliku esinemise õhtul, 25. septembril 1917.

Esimesed erootilised armastussonetid lõi Under Artur Adsoni armuloo mõjul 1915, ning teisel korral 1917. aasta suvel, kui ta oli värskelt armunud Friedebert Tuglasesse ja nad veetsid koos Birkenruh’ mõisas Tallinna lähistel ühe kuuma südasuve.

Aastal 2006 üllitasid Eesti kirjandusmuuseum ja kirjastus Tänapäev Rutt Hinrikuse koostatud raamatu "Under ja Tuglas. Marie Underi ja Friedebert Tuglase kirjavahetus".

Underi-Tuglase kirjavahetus puhkes raamatule nii ees- kui ka järelsõna kirjutanud Hinrikuse hinnangul õide just 1917. aastal, kui ilmus ka Underi "Sonetid".

Lühikese ajaga anti raamatust välja kolm trükki nii tolle kui ka tänase aja kohta erakordselt palju: ühtekokku üle 3000 eksemplari. Ning Underi sonette lõpmata pikkadest sukkadest, pitsivahust ja valgest ihust lugesid koolitüdrukud õhetades-õhates üksteisele peast ette.

Samas kirjeldab raamat, kuidas puritaanlik seltskond arutas tõsimeeli, kui kaugel peavad kehast asuma naise tualeti aksessuaarid, millest on lubatud luuletada.

Ühes kirjas Underile arvab Tuglas, et ehk ainult kalossid ja kummimantel on sobilikud luuleridadesse sattuma.

"Sonettide" trükkiandmine oli väljakutse, mille tähendust Under teadis. Seda, et ta saab endale teatud seltskonnas kaela tiitli libude laulik, ta aga ilmselgelt ette ei arvanud.

Maailmakuulsad keelatud raamatud

Charles Baudelaire ja "Kurja lilled"

Baudelaire’il, kes kirjeldas oma lapsepõlve kui lõputut sünget äikest, mida vaid haruharva mõni päikesekiir valgustas, oli täiskasvanuna kalduvus dändismi, kombevabadus, hirm keskpärasuse ja halli argipäeva ees, on kirjeldanud kultuurileht Sirp.

1857. aastal ilmus tema luulekogu "Kurja lilled", mis tekitas tohutu skandaali: kuus luuletust keelati ühiskondliku moraalitunde solvamise tõttu.

1866. aasta kevadel ilmus Prantsusmaaga võrreldes suurema sõnavabadusega Belgias 260 eksemplaris luulekogu "Vrakid", mis sisaldas ka kuut "Kurja lilledest" kohtuotsusega kõrvaldatud luuletust.

Markii de Sade’i "Justine" ja "Juliette"

Donatien Alphonse Francoise de Sade’i teavad paljud üksnes sel põhjusel, et tema nimest tuletati sõna "sadism", kuid tegelikult oli ta skandaalne kirjanik, kelle häbiraasuta kirjutatud pornograafilised lood inimliku kire ja lihahimu pimedamast poolest viisid selleni, et aastakümned oma elust veetis de Sade lukustatud uste taga. Trellide taga veedetud aastatega kirjutas ta hulga töid, kuid suurema osa neist hävitasid tema puritaanlikud sugulased, sealhulgas "Justine’i" ja "Juliette’i".

1801. aastal ajasid need kaks romaani vihale ka Napoleon Bonaparte’i, mille tulemuseks oli Sade’i viimane vahistamine enne surma.

Aastal 1814 surnud markii de Sade soovis, et ta maetaks anonüümselt.

"Et kõik mu haua jäljed kaoksid maa pealt, nagu ma ka loodan, et kustub inimeste mälust mälestus minust." Seda ei juhtunud ja tänini käib vaidlus, kas de Sade oli häbitu pornograaf või suur geenius.

Oscar Wilde, "Dorian Gray portree" ja "Salome"

Esimest korda ilmus "Dorian Gray portree" – romaan rikka, ilusa ja esialgu rikkumata noormehe elust – 13peatükilisena 1890. aastal kuukirjas Lippincott.

Aasta hiljem ilmunud trükis oli 7 peatükki rohkem ning osa eelnevatest peatükkidest olid väidetavalt algse väljaande liialt homoerootilise sisu tõttu ümber tehtud.

Teos langes puritaanlikus Suurbritannias moraalse kriitika alla ning seda kasutati süütõendina Oscar Wilde’i vastu 1895. aasta kohtuprotsessil, kus viimast süüdistati homoseksuaalsuses. Seda hoolimata otseste viidete puudumisest homoseksuaalsusele teoses.

Wilde’i teosed keelati ja ka tema endised sõbrad pöörasid talle selja. 1983. aastal enne skandaale kirjutas Wilde Sarah Bernhardt’ile prantsuskeelse tragöödia "Salome". Aasta hiljem tõlgiti see inglise keelde, kuid näidend keelati ära ning seda ei tohtinud 1931. aastani Inglismaal mängida.

James Joyce ja "Ulysses"

Raamatu peakangelane on Leopold Bloom, kellel autor laseb ringi rännata Dublinis hommikul kella kaheksast kuni öösel kella kolmeni. Selle päeva lõpuks on toimunud üks matus, üks sünnitus ja pubitüli. Lõbumajas leiavad aset metsikud stseenid. Pärastlõunal on Leopoldi naine Molly teda petnud. Juuakse ja sõimeldakse palju, õgitakse ning seksitakse, vahepeal kangelane isegi onaneerib.

Mida Joyce pidas naljakaks kroonikaks, seda pidas Ameerika kohus obstsöönseks, nilbeks, rõvedaks, sündsusetuks ja väärituks. Romaan jäi Ameerika Ühendriikides ja Inglismaal roppuste pärast pikaks ajaks keelatuks ning ilmus lõpuks Pariisis 1922. aastal.

Romaani edasist levikut ei olnud enam võimalik peatada, kuigi New Yorgi post põletas 2000 eksemplari ja Inglismaa toll konfiskeeris sadu eksemplare.

Joyce’i romaaniga vallandunud skandaali on tema kodulinn Dublin nüüdseks autorile andestanud, ehkki enne 1960. aastat "Ulysses" Iirimaal ilmuda ei tohtinud.

H. D. Lawrence ja "Lady Chatterly armuke"

Ehkki 1912. aastal pälvis H. D. Lawrence’i esikromaan "Valge paabulind" suure menu, siis järgnevad teosed – "Vikerkaar" ja "Armastavad naised" – olid nii skandaalsed ning erootiliselt avameelsed, et tsensuur keelas need Inglismaal ära. Hilisemat romaani "Leedi Chatterley armuke" tabas sama saatus.

See 1928. aasta romaan kannab skandaalide ja intriigide varje. Sündmustiku keskmeks on pettunud Lady Chatterley, kes on jäänud ilma oma sõjast haavatud mehe emotsionaalsest ja füüsilisest tähelepanust.

Seetõttu alustab ta kirglikku afääri nägusa metsavahiga. Lugu lömastab tabusid klassidest, soorollidest ja seksist ning peategelane taipab, et armastus on sama palju füüsiline kui vaimne.

Lawrence tembeldati kirjanduslikult ohjeldamatuks ja liiderlikuks. Teosele heideti ette roppust ja abielurikkumise ülistamist. Kulus üle 30 aasta, et avaldada romaan täies pikkuses Ameerika Ühendriikides (1959), hiljem ka Inglismaal (1960).

Henry Miller ja "Vähi pöörijoon"

Kui "Vähi pöörijoon" 1934. aastal ilmus, oli Miller täiesti tundmatu tegelane. Teos ilmus Pariisi Obelisk Pressis, mis kirjastas softpornot, ameeriklasest kirjastaja Jack Kahane käe all.

"Vähi pöörijoone" puhul kõhkles Kahane kaua, sest see oli tõeliselt kõlvatu raamat, mis oli ülimalt ehtne hardcore. Miller oli erotomaan, tal oli palju armusuhteid ja ta oli mitu korda abielus. Pariisis äratasid prostituudid temas erakordset huvi.

"Vähi pöörijoonest", mis ei saavutanud müügiedu kohe, sai kirjanduslik sensatsioon ja Millerist hoobilt tunnustatud kirjanik. Konservatiivse ajakirjanduse valjuhäälne protest pornograaf Milleri vastu suurendas tema populaarsust veelgi. Rahalist kasu ta sellest esiotsa ei saanud: näiteks Ameerika Ühendriikides oli raamat aastakümneid keelatud.

Vladimir Nabokov ja "Lolita"

1950. aastatel polnud Nabokov kaugeltki tundmatu autor, kuid sellegipoolest lükkasid viis Ameerika kirjastust romaani "Lolita" tagasi. Sestap ilmus "Lolita" kahtlase kuulsusega Pariisi kirjastuses Olympia Press 1955. aastal.

"Lolita on kuulus, mitte mina," mainis Nabokov kord, kui sai aru, kuidas tema loodud 12aastase erootiline nümfi kuju on saanud surematuks.

"Lolitat" võib lugeda kui raamatut suurest ja tõelisest, ent piinavast armastusest. Teisalt on see lugu hullumeelsest mehest, kes teeb lapsest oma kireobjekti ning teda pidevalt vägistab.

Tõsi, ehkki Nabokov oli omaloodud nümfeti üle uhke, pidi ta ikka ja jälle end kaitsma samastamise eest Lolitasse pööraselt kiindunud Humbert Humbertiga: "On lapsik lugeda üht väljamõeldud teost selleks, et saada informatsiooni maa või ühiskonnakihi või autori kohta."

Harry Potter annab lastele halba eeskuju?

Üle kümne aasta tagasi algas kristlaste seas tants ja tagaajamine Harry Potteri raamatute ümber. Põhjusel, et lugude peategelane on nõiduskunsti õpilane, kes annab noortele halba eeskuju.

Austraalia seitsmepäeva-adventistide koolides olid Potteri raamatud keelatud, sest need ärgitavat lapsi nõiduma. Peale selle olla raamat saatana tööriist, mis pilkab Jeesust ja Jumalat.

Raamatute autor J. K. Rowling avaldas oma pahameelt kristlastest kriitikute suhtes ajalehes London Time: "Arvan, et on täielik lollus arvata, et mingi lasteraamat võib ahvatleda lapsi saatana poole pöörduma. Mõnikord imestan, kas süüdistajad peale Harry Potteri ongi mõnda lasteraamatut lugenud."

Jaga artiklit

4 kommentaari

K
kui  /   18:20, 12. veebr 2015
see artikkel on Kenderi kaitseks kirjutatud,siis ikka väga mööda!
  /   14:38, 12. veebr 2015
Aga Bamby?

Päevatoimetaja

Telefon 51993733
online@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis