Tõnis Erilaid. (KALEV LILLEORG)

Kevad 1919. Vabadussõda. Landeswehri alistamine päevakorras. Paberit ei olnud kusagilt võtta, et raamatuid trükkida. Siis avastaski kirjastus Odamees trükikojas lahti lõikamata paberipoognad – ühel poolel sildid ­«Pilsener II. Brauerei A. LeCoq akt.ges. Dorpat.London.». Teine pool aga valendas puhtuses.

Sellele poolele trükitigi 21aastase Albert Kivikase 22leheküljeline futuristlik üllitis «Lendavad sead»: «Olin kui unes kõrgel mäel: kust paistis kaugelle läbi tinakerge õhu...»

Kolm aastat hiljem tegi toonane lühiajaline haridusminister Heinrich Bauer esimese sammu lendavate sigade kuulsaks saamisel, kui kuulutas kirjandustoetuste arutelul parlamendi kõnetoolist: «Meil polegi mingit kirjandust, on vaid eesti rahva hingeelule võõrad ohverdet konnad, lendavad sead ja roosad seelikud...»

Toetusraha jäetigi endistviisi napiks. Erni Hiire ohverdet konnad ja August Alle roosad seelikud üldtsiteeritavaks ei saanud. Küll aga Kivikase lendavad sead, mis on seda tänapäevani. Originaallause muide kõlab: «Saabudes randa tõusid sead äkki lendu kahena pardina, lendasid yle mu pea tiibade vurisedes...»

Kivikasel on teisigi häid kohti nagu «vaksalitee lahkmel sale semafoor saadab hõõguvaid suudlusi saabuvalle rongile» või «telefoon mikrofooni piksel viskab kõne kauguse keresse» ja «töölise kisav Hing jääb masinasse!».

Jaga artiklit

0 kommentaari

Päevatoimetaja

Triinu Laan
Telefon 51993733
Triinu.laan@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis