Eesti uudised

Holokausti näituse kuraator: me ei näita ajaloolist tõde, vaid kunsti (120)

Maarius Suviste, 11. veebruar 2015 07:00
MÄLETADA JA MÄLESTADA: Tartu kunstimuuseumi direktor, näituse kuraator Rael Artel ütleb, et holokausti näituse eesmärk ei ole kindlasti kedagi solvata, vaid mäletada ja mälestada valusaid ajaloosündmusi. Foto: ALDO LUUD
Tartu kunstimuuseumis avatud holokausti näitus on esile kutsunud nii šokki kui ka hämmingut. Muuseum väljapanekut küll maha ei võta, kuid näitab kaht ärritavat videot alles siis, kui näitusekülastaja seda soovib.

Laupäevast on Tartu kunstimuuseumis näha näitus "Minu Poola. Mäletamisest ja unustamisest", millega meenutatakse 70 aasta möödumist koonduslaagrite vabastamisest ja Teise maailmasõja lõpust.

See on esimene holokaustiteemaline kunstinäitus Eestis, mis toob vaatajani valiku väljapaistvaid rahvusvahelise nüüdisaegse kunsti teoseid.

Keelatud video

Samal teemal

"Näitus on keerulisel ja emotsionaalsel teemal, mis puudutab paljusid, ja paljudel on selle kohta oma arvamus," tõdeb kunstimuuseumi direktor, näituse kuraator Rael Artel. "Me ei presenteeri ajaloolist tõde, me ei tee ajalugu ega korralda ajaloolisi näitusi. Me oleme kunstimuuseum ja näitame kunsti."

Mõte teha Tartus holokausti näitus, tuli mullu sügisel, kui muuseumitöötajad käisid Poola kunstieluga tutvumas.

"Mitu teost, mida siin eksponeeritakse, on pärit Poola muuseumide püsiekspositsioonidest. Kõik need teosed on nii Poolas kui ka rahvusvaheliselt tuntud. Kunstnikud, kelle töid me näitame, on kõik tunnustatud ning paljudel on ka Veneetsia biennaali kogemus," räägib Artel ja lisab, et eksponeeritud teoseid ühendavad märksõnad on mäletamine ja trauma.

Artel lisab, et muuseum on mäluasutus ja nende tööks on mäletamine. "Kuna sel aastal möödub 70 aastat Teise maailmasõja lõpust, siis meile tundus, et see on üks tähtis pöördepunkt ajaloos, mida peaksime mäletama," ütleb ta.

Kunstimuuseum peab vajalikuks rääkida valusatel teemadel, et mõista paremini omaenda ajalugu. Nii ongi muuseum mäletamiseks appi kutsunud kunstnikud, kel on olemas keel ja hääl valusast ajaloosündmusest rääkimiseks. Kunstnikud on loonud oma lähtepunktid ning nüüd on muuseumi ja publiku ülesandeks kaasa ja edasi mõelda. Ehk teeb tõsiasi, et teosed avavad diskussiooni, holokaustist rääkimise lihtsamaks, leitakse kunstimuuseumis.

Muu hulgas tõi kunstimuuseum vaatajani ühe Poola vastuolulisema ja provokatiivsema kunstniku Artur Żmijewski video "Kullimäng", mille näitamine on Saksamaal keelatud. Selles videos mängitakse kulli ning mängusituatsioonis on grupp täiskasvanuid, kes kitsas ruumis alasti ringi jooksevad ning üksteist puudutada püüavad. Mäng toimub külmas ja akendeta hallis keldriruumis. Kogu olukord on filmitud koonduslaagri gaasikambris – see annab videole ootamatu, isegi sadistliku ja ­õõva tekitava mõõtme.

Näitusel on teisigi skandaalseid ja vastuolulisi teoseid.

Mõni päev pärast näituse avamist saatis Eesti juudi kogukond kultuuriministrile, presidendile ja mitmele teisele riigijuhile pöördumise, milles nad protestivad nimetatud näituse vastu.

"Kahjuks mõned eksponaadid naeruvääristavad mälestust holokaustist ja selle kohutava tragöödia ohvreid," kirjutab Eesti Juudi Kogukonna esinaine Alla Jakobson. Ta peab silmas vähemalt kahte: Poola autori Artur Żmijewski kaht videot "Kullimäng" ja "80064", kus kunstniku pealekäimisel nõustub 92aastane Auschwitzi endine vang enda käsivarrele koonduslaagris tätoveeritud numbrit värskendama.

Jakobson tõdeb, et sai vaadata videot võrgu vahendusel, kuulis näitusel käinud Tartu Juudi Kogukonna esindajate arvamust ja tutvus Tartu kunstimuuseumi direktori ütlustega näituse kontseptsiooni kohta.

"Pean tunnistama, et nii mina kui ka teised kogukonna liikmed, kes seda nägid, on šokis ja hämmingus," ütleb ta. "Sõltumata näituse eesmärkidest, on täiesti mõeldamatu kasutada holokausti tragöödia "lahtimõtestamiseks" videosalvestisi, mis rüvetavad sadade tuhandete inimeste mõrvamist või mõnitab tragöödiat üleelanud eakat inimest ning kasutab tuntud mõrvari dr Mengele katsetega sarnase tegevuse eksponeerimist. Arvan, et selliste eksponaatide esitamine holokausti temaatika näitusel on kohatu ja vastuvõtmatu."

Rääkides sellest, et ka Simon Wiesenthali keskus taunib näitust, ütleb näituse kuraator ­Artel: "Mulle on jäänud mulje, et selle arvamuse kirjutajad ei ole vist päris kursis näituse sisuga. Mul on kahju, et on tekkinud sellisel tasemel kommunikatsioonihäire. Ma kutsun inimesi näitust vaatama, rahulikult vaatama. Kõiki teoseid saadavad tutvustavad tekstid, mis selgitavad kunstnike kavatsusi, miks nad need teosed tegid ja miks nad just selliselt need tegid."

Väärib märkimist, et kunstisaalis on üleval sildid: "Näitusel eksponeeritud kunstiteosed võivad mõjuda häirivalt! Vabandame ebameeldivuste pärast!".

Artel kinnitab, et kindlasti ei ole eesmärk kedagi solvata, vaid mäletada ja mälestada valusaid ajaloosündmusi. "Soovime kutsuda vaatajaid mõtlema inimsusvastastele kuritegudele nii Poolas, Eestis kui ka terves maailmas ning arutlema, kuidas saame igaüks kujundada maailma, kus säärased sündmused ei korduks."

Kultuuriminister Tiidus: ­küsimus on empaatias

Kultuuriminister Urve Tiidus tõdeb, et Tartu kunstimuuseumis üleval olev näitus on toonud tema lauale väga tõsise avalduse Eesti juudi kogukonnalt, milles väljendatakse sügavat nördimust holokausti kunstilise tõlgendamise üle näitusel "Minu Poola. Mäletamisest ja unustamisest". "Näituse sünnitatud reaktsioon ja vallandunud debatt ühiskonnas suunavad meid taas ja taas küsima, kus on kunstis kunsti piirid," märgib Tiidus.

"Loodan, et Tartu kunstimuuseum võtab kuulda juudi kogukonna arvamust ja otsustab, kas näitusel esitatud videod on praeguses kontekstis väljunud vaatajate jaoks nüüdisaegse kunsti piiridest. Isiklikult minu jaoks on siin küsimus empaatiavõimes." Täna kohtub minister Eesti juudi kogukonna esindajatega eesotsas Alla Jakobsoniga.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee