Juhtkiri

Juhtkiri | Küüditamiskankaan ja holokausti-kullimäng (11)

Õhtuleht.ee, 10. veebruar 2015 19:21
Ei ole ilus inimeste kannatustest teha Legolandi. See oleks selge õppetund Tartu kunstimuuseumi näitusega „Minu Poola. Mäletamisest ja unustamisest“ kaasnenud kodu- ja välismaisest pahameelest. Ent me peame ka julgema ja tahtma rasketel teemadel avatumalt kõnelda.

Teatavasti eksponeeris kunstimuuseumi noore direktori kureeritud näitus mitmeid vastuolulise sisuga teoseid, mis käsitlesid holokaustiteemat. Teiste seas leiab eriti kriitilist mainimist kaks Poola kunstniku Artur Żmijewski videot – „Kullimäng“ (mis kujutab alasti inimesi gaasikambris üksteist taga ajamas) ja „80064“, kus koonduslaagri üleelanu nõustub kunstniku pealekäimisel oma numbriga tätoveeringut uuendama. Aga ka John Smithi kunstnikunime all tegutseva Kaido Ole ja Marko Mäetamme irooniline õlimaal „Holocaust“.

Samal teemal

Näitus, mis leidis ülikriitilist vastuvõttu nii traditsioonilistes kunstiringkondades, intellektuaalide aruteludes kui ka Eesti ja rahvusvahelises juudi kogukonnas, tõstatas ometi küsimuse, kas me oleme valmis postmodernistlikuks kunstiks, kus eetika ja esteetika on tõrjutud tagaplaanile ning asemele on astunud ideoloogia, mis oma nihestatuses võib olla originaalne ja šokeeriv, omada loomingulist eluõigust ning püstitada valusaid küsimusi, kuid teeb haiget paljudele, solvab kogukondi ja annab võimaluse (ideoloogilisteks) rünnakuteks mitte üksnes teose loojate, vaid rahvaste ja riikide aadressil. 

Mida peaks arvama kunstist, mis ei puuduta? Kas looja peaks arvestama traditsiooni piiride ja eetilis-ideoloogiliste tabudega? Mida peaksime seadma oma väärtustest esiplaanile – loomevabadust ja vaba eneseväljendust, vajadust mäletada, õigust leinata, õigust pühaks pidada?

Kõike seda küsisime ka pärast seda, kui Prantsuse satiiriajakirja toimetuses lajatasid surmavad lasud.

Me elame vabaduste ja lubatavuste ajastul. Ajal, mis taunib piire ja tabusid, ajal, mis purustab reegleid ning ärritab närvilõpmeid. Ent ka ajal, kus on karjuvalt puudus inimlikkusest, mõistmisest ja kaastundest.

Üks on selge: las maailmavaated ja ideoloogiad põrkuvad pigem kunstisaalis, teatrilaval, raamatu lehekülgedel ja ajalehtede arvamuskülgedel.  Ka siis, kui need on teemad, millest paljud eelistavad vaikida, pilku ära pöörata, mööda vaadata või irooniliselt naeratada. 

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee