Teleblogi

Arvustus: "Kaardimaja" – taasühinemine 

Merit Maarits, 5. veebruar 2015, 22:32
Kevin SpaceyFoto: AP / Scanpix
Sellenädalane "Kaardimaja" toob lahendused eelmisel nädalal õige teravalt pead tõstnud mässudele, mis ehk korraks näisid andvat Frank Underwoodi pikalt sepitsetud plaanidele saatusliku hoobi. Üksildase, kuid vaprana vingerdab Frank end sellegipoolest kõigi nende probleemide vahelt jällegi võitjana välja, jättes endast maha ka vähemalt ühe kaotaja.

Russo probleemid teiste ja iseendaga on äkitsi väga kiirelt eskaleerunud ning mehe šansid kuberneriks tõusta on nüüdseks selgelt ka läinud. Kuigi Russo on oma ebaõnnestumises eelkõige süüdi ise, peame tähele panema, et see on kõik algusest peale olnud osa Frank Underwoodi suuremast plaanist.

Samal teemal

Sellegipoolest ei tahaks uskuda, et Russo tapmine on miski, mis Franki plaanidesse ametlikult sisse kantud oli; näib, et kuna võimalus avanes ja mõte tekkis, siis südametunnistus ei takistanud. Vaevalt, et Russo olnuks tegelikult hiljem enam võimeline probleeme tekitama; pigem oleks ette ennustanud kiiret mandumist. Sellest olenemata, Frank tahtis kindel olla.

Taolise kergekäeliselt põhjustatud surma võib panna osaliselt ka Franki praeguse aja, emotsionaalselt justkui puuduliku seisundi arvele; võib öelda, et Frank tunneb, et osa temast on ühes Claire'iga New Yorkis, mida ometigi nentis Adam ju Claire'ilegi: "He is a presence here. You must admit that. When you walked through the door yesterday, he walked right in with you."

Frank on selgelt üsna üksildane, kuigi ta oskab töö- ja eraelulised asjad professionaalile kohaselt üksteisest lahus hoida. Ühes selle varjatud frustratsiooniga on saabunud ka teatav kainus, eeskätt Zoe'i osas. Zoe üritab veel praegugi nendevahelist mängu jätkata, kuid Frank näib rollimängudest välja kasvanud olevat ning on nüüd päriselt valmis rahu tegema.

Frankile pole lahtiütlemine nüüd enam raske, kuna ta mõtted eelkõige Claire'il peatumas on. Zoe on põdemas taolist üleminekufaasi, poolikut olemist nagu Frankki ja olgugi, et praegu on ta veel jõuetu ja habras, hiljem sellele kõigele tagasi vaadates pole ilmselt kahtlustki, kuivõrd oluline kogemus see olnud on ning kuivõrd oluline oli sellega ka lõpparve teha.

Claire'i puhul on rõõmustav näha, et tema lühike palverännak on teda lõpuks mõtetega kuhugile ka toonud ning pärast kodust eemaloldud aega on tal selge, mida ta praktilises ja emotsionaalses plaanis lõpuks ikkagi tahab ja vajab. Kahju on ainult näha, et Adam jääb Claire'i veenmises jõuetuks ning taaspuhanud lootus põrmustatakse seekord ilmselt jäädavalt.

Aga liialt kauaks ei tasu Adamile kaasa tundma jääda. Oluliselt hingematvamad on mõtted, mis tekivad vaikselt nutta tihkuvat Christinat vaadates; seda kaotusvalu on tolle suuruses keeruline hoomata ning arusaadavatel põhjustel seda tegelikult üldse ei tahakski teha. See moment annab kõik põhjused Franki vihkamiseks, aga ometi oskab ta sind selle kõige vajalikkuses siiski ära rääkida.

Frank selgelt ei ole olnud See Frank ilma Claire'ita ning nende sõnatu andeksandmine teineteisele on võimas moment; sel hetkel löövad pilved pea kohal kokku, merel tõuseb torm ning välgatab äike, kuid seda ainult momendiks, sest pärast seda saabub absoluutne selginemine ja rahu. Yin ja yang on taasühinenud.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee