Mullu Ukraina iseseisvuspäeval, 24. augustil teenistuskohustusi täites elu jätnud Vadim Rudnitsky on maetud Kiievist läänes asuva Žitomiri oblasti Pryvitivi küla kalmistule. Ühtlasi elab selles külas Vadimi ema Galina, kes Ukraina-Vene sõjas hukkunud vanema poja kaotusega siiani leppida ei taha.

"Ta oli täiesti tavaline maapoiss – lahke ja sõbralik," meenutab Galina oma poega.

"Kui võimalustevaeses külas kipub noor tihti napsitama, siis Vadimi selline perspektiiv ei ahvatlenud. Talle meeldis rohkem sporti teha."

Vadim õppis ema sõnul kutsekoolis raadiotehnikat, kuid tsiviilelus ja -ametis end siiski ei leidnud. Sportlik noormees proovis siis sõjaväelase ametit ja armee võttis ta avasüli vastu. Hiljem katsetas end lühiajaliselt veel mõnel muulgi erialal, kuid peagi jõudis ta riigi- ja korrakaitse juurde ikka jälle tagasi.

"See tundus talle tõepoolest kõige rohkem istuvat," teab Galina poja eelistusi.

Vadimist jäi maha kaheksa-aastane tütar, keda ta armastas väga. Ema Galinale on aga nüüd toeks Vadimi noorem vend Valentin, kellega koos on nad käinud ka Vadimile armsas linnas Odessas, kus ta mõnda aega töötas ja kus kohtas oma elukaaslast. Sealses meediakeskuses on Galina rääkinud oma pojast ja kutsunud üles Ukrainat toetama.

Galinat huvitab väga, mida arvatakse Ukraina-Vene konfliktist Eestis. Kuuldes, et siin toetatakse Ukraina iseseisvust ja mitte ainult sõnades, ohkab ta tänulikult.

"Mõtlen tihti Eesti peale," ütleb Galina, kes oma sõnul aimas vanema poja surma päeva ette.

"Tundsin end sel päeval kuidagi halvasti. Hea, et te selliste õudustega kokku ei pea puutuma, nagu meil neid siin üha rohkem ette tuleb. Ja vaadake, kui poleks neid poisse, kelle hulgas teenis ka Vadim, oleksid need Putini väed juba ammu meil siin Žitomiris. Aga see on ju Kiievist lääne pool... Lõppeks see õudus ometi ära!"

Galina, Vadim ja Eesti

Galina sidemed Eestiga ulatuvad aastakümnete taha. Rohkem kui 40 aastat tagasi elas Tallinnas Galina onu. Veidi hiljem sõitis Eestisse elama ka tädi, kes praegu elab Viljandis. Onul on kaks poega ja tädilgi on kaks last.

Pärast onu ja tädi sõitis Ukrainast Eestisse veel üks Galina täditütar, kes tänaseni elab ja töötab Tallinnas.

38 aastat tagasi otsustas Galinagi Ukrainast oma Viljandis elavate sugulaste juurde sõita. Seal elas ta oma perega umbes aasta. Kui Viljandis sündinud Vadim oli vaevalt pooleaastane, sai Galina kirja, et Ukrainasse üksi maha jäänud ema on haigestunud ja vajab hädasti tütre hoolt. Nii jäigi Galinal uue kodu rajamine võõrsil ootamatult katki ning hiljem pole ta enam ei Viljandisse ega mujale Eestisse juhtunud. Vaatamata sellele, et Eestis elatud aeg jäi vaid aasta piiridesse, on nüüd juba eakale naisele jäänud Eestist kõige paremad mälestused. "Tere! Üks, kaks, kolm, neli…" demonstreerib viimasel ajal kohutavaid katsumusi läbi elama pidanud Galina oma mälu värskust, tehes seda laitmatus eesti keeles ligi 40 aastat pärast Eestist lahkumist.

Vadim oli liiga noor, et Eestist mingeid mälestusi kaasa viia. Tema pildi sünnimaast kujundasid vanemate ja Eestist külla saabunud sugulaste jutud. Need mõjutasid noort meest pikki aastaid, pannes aluse kinnisideele võtta ühel sõjajärgsel päeval oma praegu kaheksa-aastane tütreke Violetta käe kõrvale ja sõita Eestisse: sünnilinna Viljandisse, sugulaste juurde Tallinna ja mujalegi, et näha oma silmaga seda juttudes kirjeldatud ilu.

Läinud aasta suve lõpus, kui sõtta kistud Ukrainas tähistati iseseisvuspäeva, sattusid Vadim ja temaga koos valves olnud 22aastane Stepan Petrovsky Luganski lähistel separatistide kahuritule alla.

Sünnilinna Viljandisse Ukraina miilitsa eriotstarbelise patrullteenistuse "Torm" reamees Vadim enam tagasi ei jõudnudki.