Eesti uudised

"Mida rohkem on tegemist, seda paremini õpid oma aega kasutama." (2)

Ia Mihkels, 2. veebruar 2015, 08:49
Kristi Jõesaar ALDO LUUD
«Mis siin keerulist – tööl käin une arvelt ja koolis pere arvelt,» naerab Kristi Jõesaar (34), kui temalt küsida, kuidas on võimalik töö, koduaskelduste ja kolme lapse kõrvalt teha aastas läbi tervelt 20 kursust Tartu rahvaülikoolis.

Väide pere arvelt koolis käimise kohta ei pea päriselt siiski paika. «Neid nädalaid on olnud küll, kui ma vaid kahel õhtul tulin töölt otse koju – viis õhtut veetsin rahvaülikoolis,» tunnistab Kristi.

«Aga see ei tähenda, et pere hooletusse jääks. Olen ikka püüdnud oma tegemised järje peal hoida. Näiteks õhtul üheksa-kümne vahel koju jõudes püüan järgmiseks päevaks toidu valmis teha. Mida rohkem on tegemist, seda paremini õpid oma aega planeerima. Muidugi on palju abi sellest, et mul on väga arusaaja mees, kes mõistab minu õpihuvi. Ja lõppeks: kõik, mida ma õpin, tuleb ju ringiga mu perele tagasi.»

Koolitused koduga seotud

Tõsi, rahvaülikooli koolituskalendris Kristi huvi äratanud kursused on otsapidi kõik koduga seotud – suurem jagu neist on kokanduse, käsitöö või aianduse valdkonnast.

Tänu pereema üha täienevatele oskustele on toit tervislikum, küpsetised aina põnevamad, käsitöökursustel õpitut annab kasutada nii kodu sisustamisel kui ka pere riietamisel ja aedki saab oskuslikumalt kujundatud.

«Eks mõnevõrra ongi mu kursustele mineku taga mõni väga praktiline põhjus,» nendib Kristi. «Näiteks ostsime mõni aeg tagasi maja – aias ju töödest puudust ei tule ja ikka on hea, kui tead, kuidas midagi teha. Nii käisingi algul õppimas kiviktaimla rajamist, talvel aga aiakujunduskursusel.»

Käsitöös pole Kristi seejuures üldse algaja. «Minu vanaema oli suur käsitöötegija, ema õmbles väga hästi, nii et eks ma üht-teist oskasin ju ennegi,» tunnistab ta. «Lapsena polnud ma näputööst just ülearu vaimustuses. Vanaema ikka püüdis mulle heegeldamist õpetada – see tundus nii keeruline, ma ei saanud mitte midagi aru. Mäletan, kuidas nutsin ja tõotasin endale, et ei hakka mitte kunagi sellist asja tegema – aga hiljem hakkas meeldima.»

Kristi märgib, et kui omal ajal oleksid olud olnud lahedamad, oleks ta praeguseks tõenäoliselt käsitööõpetaja: «Väga oleksin tahtnud pärast Palamuse gümnaasiumi lõpetamist midagi sellist edasi õppima minna, aga ema kasvatas meid üksi ja majanduslikult oli päris raske toime tulla. Nii läksingi pärast kooli lõpetamist tööle, et toeks olla, mõne aja pärast tuli juba pere – nii see läks.»

Rahvaülikooli avastas Kristi paar aastat tagasi ja sattus seal pakutavast kiiresti sõltuvusse. Ise naerab, et ju pole tema oma õpinguteportsu seni kätte saanud, ja märgib, et oma osa on kindlasti ka rahvaülikooli hästi läbi mõeldud koolituskorraldusel.

«Iga kandi pealt on mõeldud sellele, et tööinimesel oleks mugav ennast täiendamas käia,» selgitab ta. «Kursusi on palju, need on õhtuti ja nädalavahetustel paindliku graafikuga ja osa neist kordub mingi aja järel – nii saabki õppida korraga mitut asja, iga huviline saab meelepäraste kursuste aegu oma võimalustega kokku klapitada.»

Pere ühine harrastus

Vähe sellest, et Kristi uute asjade õppimisest üha enam vaimustub – nüüd on ta sama pisikuga nakatanud oma mehegi.

«Algul mees natuke ikka torises, kas ma tõesti pean nii palju aega kursustele kulutama, aga siis ma meelitasin tema ka õppima: just oli algamas toolide restaureerimise kursus ja kuna teda huvitab puutöö, siis soovitasin minna. Temagi sai sealt innustust ja on nüüd kirjas juba ka pehme mööbli restaureerimise kursusel.»

Ema õpihuvi on lapsigi haaramas, koos tütrega on käidud õppimas ehete ja fimosavist lillede meisterdamist. Lähiajaplaanides on inglise keele õpingute alustamine.

«Keeleoskus on alati vajalik, inglise keele oskus tänapäeval eriti – aga mina pole seda kunagi õppinud,» ütleb Kristi. «Nüüd olengi natuke asja uurinud ja leian, et inglise keele individuaalõpe võiks mulle hästi sobida. Tunde võiksin võtta koos tütrega, mulle endale ei hakka keeled kuigi lihtsalt külge ja ka tütrel on keelte õppimine keeruline. Saaksimegi siis teineteisele toeks olla.»

Lõppu kursustel ei paista

Kristi lisab, et lastele on tema õpingud ainult hästi mõjunud: «Kui kursustel käima hakkasin, siis selgitasin neile, et nii nagu nemad käivad koolis, tahan ka mina nüüd õppima minna, see aga tähendab, et ma pole enam nii palju kodus ja nii mõnegi asjaga peavad nad ise hakkama saama. Nüüd saan öelda, et nad on muutunud oluliselt iseseisvamaks.»

«See on uskumatu kogemus, kui saad õppida sellise meistri käe all, nagu on Tartu kuulsa Werneri kohviku kondiiter Õie Pritson,» õhkab Kristi.

Igal Werneri kursusel on oma teema, kevadel on kindlasti tordikursus, aga saab õppida ka igasuguseid muid soolaseid ja magusaid küpsetisi tegema. Eriti vahva on Kristi sõnul see, et koos askeldamise käigus puistab juhendaja nii-öelda käigu pealt väärtuslikke nõuandeid ka selle kohta, mis parasjagu teemaks polegi.

«Vahel on ju nii, et küpsetad midagi ühe korra – ei tule välja, teed teist korda – ikka ei tule välja, kolmandal korral ajad retseptis näpuga järge – jälle läheb untsu. Kurdad siis Õiele muret ja tema ütleb: aga sa proovi nii. Annab mõne imelihtsa nipi – ja ongi tulemus suurepärane,» kirjeldab Kristi. «Pealegi on minul näiteks silmamälu: kui ma näen, kuidas midagi tehakse, tuleb see endal hiljem palju paremini välja.»

Täpselt samamoodi on ka õmblemise, tikkimise, aianduskursuste ja kõige muuga. «Kui juhendaja on omal alal kogenud praktik, siis oskab ta soovitada selliseid asju, mida ise ei mõistaks küsidagi,» on Kristi kogenud.

Mõnikord on ta kondiitrikursustel õpitud retseptide järgi valmistatud küpsetisi töökaaslastelegi maitsta viinud ja nood on öelnud, et kui Kristi kunagi peaks uue karjääri kasuks otsustama ja oma söögikoha avama, siis öelgu ainult aadress – et nad saaksid hakata seal söömas käima.

Ehkki naljana õhku visatud, pole kannapööre töises plaanis ilmvõimatu, arvab Kristi.

«Ikka mängin vahel mõttega, et mis oleks, kui hakkaksin ise enda tööandjaks,» tunnistab ta. «Esialgu pole sellega siiski kiiret, mul on huvisid nii palju, et praegu oleks ala raske valida, aga küllap see üks ja õige ka kunagi välja settib.»

Seni jätkab Kristi enda täiendamist – peale juba jutuks olnud keeleõpingute on plaanis proovida keraamikat ja süveneda Iiri pitsi saladustesse.

«Küllap tuleb neid asju aina juurde, mida proovida tahaks,» ei arva ta, et see päev, kui rahvaülikooli enam asja pole, niipea kätte võiks jõuda. «Siin pakutakse ka võimalust ise oma kursuseidee välja käia – kui tahad õppida midagi, mida praegu kursuste kavas pole, võid oma pakkumisega lagedale tulla, kursus kuulutatakse välja ja kui huvilisi on piisavalt, saabki asi teoks. See on mu meelest eriti tore.»

2 KOMMENTAARI

o
Oleneb 3. veebruar 2015, 12:15
Oleneb kas tegeleda asjadega, mis on enda valitud ja tõeliselt meeldivad või millega tegelemist ei naudi. Läbipõlemine tuleb vast ikka sellest kui neid viimaseid liiga palju on.
p
proovinud 2. veebruar 2015, 18:04
lühiajaliselt see toimib, aga kui läbipõlemine käes siis oled kaalikas valmis, sellist koormust ei talu keegi lõputult. Inimene peab saama vahepeal vä...
(loe edasi)

PÄEVATOIMETAJA

+372 5199 3733
online@ohtuleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 2233
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee