Maailm

Lumeinimest ei ole olemas! Või ikkagi on? (9)

Allan Espenberg, 31. jaanuar 2015, 07:00
LUMEINIMENE: Nii kujutab salapärast ahvilaadset karvast elukat kunstnik. Foto: Scanpix
Legendil lumeinimesest on pikk ajalugu ja see on visa kaduma. Ahvilaadset karvast elukat olla nähtud Himaalaja ja Pamiiri mäestikus, Põhja-Ameerika Kaljumäestikus, Austraalias, Siberi asustamata kolgastes, isegi lausa Moskva külje all. Kohati näib, et igas endast vähegi lugu pidavas kohas on oma metsmees.

Juba poole sajandi jooksul on lumeinimese teemal olnud palju kõmu ja pettust, veenvaid fakte ja tõendeid on aga endiselt vähe. Üle hulga aja on ka teadlased hakanud asja vastu suuremat huvi tundma. Seekord tõsisemalt ja kõrgemal tasemel.

Appi võeti DNA

Samal teemal

Oxfordi ülikooli geneetikaprofessor Bryan Sykes ja Šveitsi Lausanne’i zooloogiamuuseumi direktor Michel Sartori algatasid 2012. aastal lumeinimeselt pärineva materjali kogumise. Nad kutsusid erakollektsionääre ja muuseume üles saatma neile tundmatut päritolu karvu, hambaid jms koos leiukohtade andmetega.

Nende projekti eesmärk oli uusimaid geneetika ja geenitehnoloogia meetodeid kasutades võrrelda oletatavate nn ano­maalsete esikloomade DNA-proove rahvusvahelises geenipangas olevate tuntud loomaliikide pärilikkusaine näidistega.

Bryan Sykesi sõnul olid tal enne selle projekti alustamist teadlasena teatud kahtlused, kuid teda olevat häirinud krüptozooloogide väide, et peavoolu­teadus väldib krüptiidide teemat tahtlikult. Ta leidis, et just tema täiustatud geenitehnoloogia võimaldaks saada kõige objektiivsemaid ja pettusi välistavaid tulemusi.

Kogu maailmast (Buthanist, Sumatralt, Indiast, Nepalist, kõige rohkem Venemaalt ja USAst) saadeti teadlastele 57 näidist. Nende seast analüüsimiseks välja valitud 37 proovi puhastati hoolikalt saastest, võõrast DNAst. Hoolimata mitmest katsest, ei andnud seitse proovi mingeid DNA-järjestusi. Vaid 30 oli see säilinud. Iga näidise analüüsimiseks kulus umbes 2000 dollarit.

Geenianalüüsi põhjal selgus, et enamik proove oli teadaolevate loomaliikide oma. Ameerikast saadetud 18 näidist pärinesid baribalidelt (kuus), koerlastelt (neli), lehmadelt (kolm), pesukarult, lambalt, hirvelt, okassealt, hobuselt ja inimeselt.

Venemaalt saadetud kaheksa proovi pärinesid hobustelt (3), pruunkarudelt (2), lehmalt, pesukarult ja baribalilt. See tulemus oli üllatav, sest Venemaal tegelikult baribal ei ela. Sykes arvas, et see võis olla tsirkusest, loomaaiast või kellegi erakogust põgenenud baribal.

Nepali näidis oli sumatra serault (Capricornis sumatraensis) ja Sumatra oma Aasia taapirilt (Tapirus indicus).

Vaid kahe karvaproovi DNA-le ei leidnud teadlased tänapäevaste tuntud loomaliikide DNAde seast vastet. Üks neist karvanäidistest oli Indiast Ladakhist. See olevat võetud ühe jahimehe 40 aasta eest maha lastud kollakaspruuni karulaadse olendi mumifitseerunud jäänustelt.

Teine kahtlane karvaproov (üksik punakaspruun karv) oli Bhutanist Ladakhist umbes 1000 kilomeetri kauguselt. Selle olevat leidnud filmitegijad umbes kümne aasta eest 3500 meetri kõrguselt bambusemetsast, väidetavast migyhuri (migoi) pesast.

Nende kahe karvanäidise DNA kattus sada protsenti Norrast Svalbardist Terav­mägedest 2004. aastal leitud 40 000–120 000 aastat vana jääkaru lõualuu DNAga.

Sykes pidas seda tulemust ootamatuks ja põnevaks. Kuna mõlemad karvanäidised leiti suhteliselt hiljuti ja nende leiukohad on teineteisest üsna kaugel, siis järeldas ta, et liik, kellele karvad kuuluvad, võib Himaalajas ringi liikuda praegugi. Mõistagi polevat see jääkaru, sest seda looma pole Himaalajas kunagi elanud. Sykes oletas, et tegu võib olla jääkaru (Ursus maritimus) ja pruunkaru (Ursus arctos) hübriidiga või siis senitundmatu loomaliigiga, keda kohalikud elanikud ja mägironijad on ekslikult pidanud lumeinimeseks.

Jääkaru ja pruunkaru olevat lähedased liigid ja nende kattuvatel levialadel olevat ristandite tekkimine võimalik. Näiteks on selliseid ristandeid avastatud Alaskal, kuid nende DNA on teistsugune kui Sykesi käsutuses olev materjal.

Sykesi töörühma uurimuse tulemused avaldati 2. juulil 2014 Londoni Kuningliku Seltsi toimetiste bioloogia osas (Proceedings of the Royal Society B). Briti telekanalil Channel 4 valmis sel teemal ka kolmeosaline dokumentaalfilm.

Sykesi töö tulemused näitavat jetiloogidele kätte edasise suuna – tuleb minna tagasi metsa ja leida see, kelle olemasolusse nad usuvad. Kuigi enne projekti kallale asumist oli ta väljendanud mõtet, et tõelist teadust ei tehta poris sumbates. Sykesi sõnul peavad amatöörid tõsiseltvõetavate tõendite saamiseks tegema teadlastega koostööd.

Ceiridwen Edwards Oxfordi ülikoolist ja Ross Barnett Kopenhaageni ülikoolist otsustasid Sykesi uurimisrühma tulemused vaidlustada. Edwards ja Barnett tegid samadele karvaproovidele uued analüüsid ja jõudsid järelduseni, et need kuuluvad siiski tänapäeval teadaolevale karuliigile. See olevat Himaalaja karu (Ursus arctos isabellinus), kes on pruunkaru alamliik.

Ohustatud Himaalaja karud elavad kõrgmäestikus (3000–5500 meetri kõrgusel) kõrvalistel ligipääsmatutel äärealadel Pakistanis, Nepalis, Tiibetis, Bhutanis ja Indias. Nende populatsioon on väike ja isoleeritud. Himaalaja karu on liivakarva või punakaspruun. Kohalikud elanikud ütlevad tema kohta dzu-teh ja just teda on enim seostatud jetiga. Suure tõenäosusega on mägedes kolajate nähtud karulaadsed olendid olnudki ikkagi just karud.

Edwards ja Barnett leidsid, et haruldase Himaalaja karu DNA kattub jääkaru omaga. See ei olevat üllatav, sest neil on ühine esivanem. Sellega kummutasid nad Sykesi väite, et leitud on senitundmatu karuliik. Edwardsi ja Barnetti uurimistöö kokkuvõte ilmus Londoni Kuningliku Seltsi Toimetistes (Proceedings of the Royal Society B) 17. detsembril 2014. Selle uue info tõttu on kaotanud mõtte Sykesi plaanitud ekspeditsioon Himaalajasse. Ka ta ise tunnistas oma eksimust.

Kokkuvõtteks saab öelda, et Oxfordi teadlaste analüüsitud proovide hulgas ei olnud ühtegi senitundmatut pärilikkusainet. Igale neist leidus vaste. Anomaalse esiklooma olemasolu ei leidnud selle uurimusega kinnitust, ei avastatud ka uut karuliiki.

Paljud jetientusiastid olid Sykesi töö tulemustest jahmunud ja nimetasid teda tujurikkujaks. See ei tõendavat aga, et ahvisarnast jetit pole olemas. Tõendite puudumine polevat tõend tema puudumisest.

Optimistlikud uurijad on arvamusel, et kui lumeinimest ei õnnestugi leida, jääb alati võimalus, et otsingute käigus avastatakse juhuslikult midagi muud kasulikku.

Lumeinimesel on palju nimesid

Seda salapärast olendit tuntakse maailma eri paigus nimede all. Üldteada on jeti, mis mõnes Himaalaja kohalikus keeles (nt šerpa k) tähendab mägedes elavat looma või karu. Himaalajas öeldakse tema kohta ka meh-teh, chemo, leptšadele on ta lmung (mäevaim) ja chumung (lumevaim), keda nad kummardavad kui jumalat, Tiibetis migö (metsmees) ja gang mi (jäämees), Bhutanis migoi, Kaukaasias almast, Mongoolias ja Altais almas (алмас), Siberis golub-javan (голуб-яван), Jakuutias tjutjuna, chuchunaa (чучуна, пещерный человек), Põhja-Ameerikas (Kanadas ja USAs) bigfoot (suurjalg) ja sasquatch (karvane hiiglane), Kanadas ka nuk-luk, Hiinas jeren (ka xueren, yeh ren), Austraalias yowie või yahoo, Lõuna-Ameerikas mapinguari, Malaisias orang minyak, orang mawas või orang dalam, Sumatral orang pendek või orang pendak (väike inimene), Filipiinidel amomongo või muwa, Indoneesia Florese saarel ebu gogo (vanaema, kes kõike sööb), Vietnamis batutut, nguoi rung või ujit, Bangladeshis ban-manush, Afganistanis ja Pakistanis barmanou, Šotimaal fear liath, Indias mande barung ja Jaapanis hibagon või hinagon.

9 KOMMENTAARI

v
veteran 2. veebruar 2015, 00:26
eesti jalgpalliliidus
s
Siiski-siiski 1. veebruar 2015, 20:21
Venemaal on üks jeti kinni püütud. Tal eemaldati kiiritusega karvad. Ta on tegutsenud poksija ja näitlejana. Praegu on Riigiduuma saadik, nimega Valujev.
Loe kõiki (9)

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee