Kommentaar

Ero Liivik | Kuus on parem kui neli 

Ero Liivik, valimiste vaatleja, 29. jaanuar 2015, 18:22
 MATI HIIS
EMORi viimane küsitlus näitas, et uutel väikeparteidel oleks justkui tekkinud võimalus valimiskünnis ületada ning pääseda riigikogusse. Numbrid osutavad mõlemale võimalusele, pumbates enne siiski ühiskondlikku eufooriat.

Lihtne see olema ei saa. Võrdluseks vaatame 2007. aasta valimiste uustulnuka – roheliste seisu vahetult enne valimisi. EMOR näitas neile toetuseks umbes 10 protsenti, millest jäi alles seitse, mis konverteeriti kuueks kohaks riigikogus. Järgmistel valimistel rohelistel enam parlamenti asja ei olnud, uudsuse võlu oli läinud.

Eelmise valimise "uued tulijad" olid üksikkandidaadid – saadi küll 15 882 häält (ehk 2,8 protsenti häältest), kuid kohti riigikogus mitte ühtegi, sest Eesti valimissüsteem ei toeta partisanlikke osalusvorme. Vastupanu aga jätkub ning mitu tollast suuremat üksikkandidaatidest häälekorjajat on seekord EKRE kaubamärgi all taaskasutuses.

Uute või teistsuguste ideedega üritajate edenemine on olnud Eestis üldiselt väga vaevaline ning lõppenud fiaskoga. See on sundinud riigiparteide juhtpoliitikuid ning viimaseid toetavaid politolooge laskma käibele narratiive meie süsteemi "küpsusest" ja ülistama Eesti "ratsionaalset valijat".

Näiteks tegi Tartu ülikooli politoloog Alar Kilp omapärase avalduse, justkui ei olevatki Reformierakond kauaks võimule troonima jäänud. Tõepoolest, Jaapani Liberaaldemokraatlik partei on hoidnud riigitüüri väikeste vaheaegadega juba 1955. aastast – selle tähiseni on meil veel tükk aega minna. 

Väikestel on keeruline 

Võimalik, et Vabaerakond saab sisse tänu nimekamale kontingendile ja tugevamale nimekirjale, kuigi mitte enam kui viis kohta ning EKRE jääb (napilt) välja, sest esimesed numbrid ei suuda üksi korjata kõiki hääli. Nende nimekiri pole kuigi tugev: selle selgroo moodustavad pensionärid ja varasema poliitilise kogemuseta väikeettevõtjad, keda toetamas mõned kommunaalpoliitikud.

Põhiliseks trumbiks on jäänud siiski protestivaimu õhutamine Tallinna televisiooni saate "Vaba mõtte klubi" kaudu, kuid kas see on piisav, et tagada Mart ja Martin Helmele paari sikumandaadi jagu hääli, on kahtlane.

Ometi oleks intrigeeriv, kui mõlemad uued parteid jõuaksid parlamenti. Küsitlus ei anna eduvõimalust RÜE-le ega rohelistele. Viimasele seltskonnale oleks see juba mitmes järjestikune põrumine, tõenäoliselt seekord letaalse tagajärjega, millest oleks poliitilise liigirikkuse seisukohalt kahju. RÜE kaoks aga varem, kui laiem avalikkus nendega üldse tutvuda oleks jõudnud. Loodetavasti ei jää seekordsete heidikute viimaseks vähe-entusiastlikuks sõbraks inkassoettevõte elik kohtutäitur.

Võib olla tulekski põnevama koosseisuga parlamendi saavutamiseks kaotada valimiskünnis? Kui pluralism, siis juba täielik. Vaevalt, et need paar selliselt sisse lipsanud poliitikameest või -naist enam riigikogu mainet põhja suudavad vedada ning oma ühe-kahe häälega ei saaks nad nurjata ka ühtegi hääletust. Samas kasvaks riigikogu vaba mikrofoni ülekande vaadatavus hüppeliselt, mõtelgem kas või üksikkandidaat Svetlana Ivnitskaja kultusliku mainega videoesinemistele. 

Kas oravate võim mõraneb? 

Kuue erakonnaga riigikogu oleks värskendus. Tegelikult tuleks siiski täpsustada, et erakondi on ikkagi viis, kuna koostöö Keskerakonnaga on välistanud tänaseks juba kõik teised erakonnad, ähvardades jätta Keskerakonna isolatsiooni tühja kõrbe ekslema.

Tõenäoliselt proovivad konkureerivad poliithüäänid seda situatsiooni enda huvides maksimaalselt ära kasutada, muutes Keskerakonna justkui sund-doonoriks: neli aastat on Eesti poliitikas pikk aeg ja rohkem frustreeritud tüübid pääseksid edasi rändlema ning uut areaali märgistama.

Siin taga on tõenäoliselt erakondade strateegide külmad arvestused, et kuigi Keskerakonnaga valitsusse minek oleks mugav, võib see paisata mineja laguprotsesside kiiresse lõppmängu. Riigikokku pääsemise korral on ka EKRE ähvardanud jääda isolatsiooni, kostitades krõbedate epiteetidega nii vasak- kui parempoolseid.

Kuue erakonnaga parlament võib tingida aga niivõrd segaseid võimukombinatsioone, et päris lõplikult välistada ei saa ühtegi varianti, kes kellega lõpuks ühise valitsuse moodustab. Nõnda lõppeksid aga ära mõnusad kaheparteilised diilid, kus riik piltlikult "mulle-sulle" põhimõttel kaheks jagatakse ning kumbki seltskond segamatult oma sektoris võimu naudib.

Praegu on olnud Reformierakond parlamendis esindatud nii suure kohtade arvuga, et on saanud mugavalt endale partnerit valida. Tõenäoliselt soovivadki oravad jätkata liitu sotsidega. Seetõttu on võtmetähtsusega küsimus Reformierakonna hegemoonia lõpetamisest. Võimupartei jaoks on need valimised erinevad kõigist eelnevatest kas või seetõttu, et nimekirjas ei ole Andrus Ansipit, ega ühtegi persooni, kelle perekonnanimi oleks Kallas.

Saame peatselt näha, kas leidub mõni, kes suudab häälemagnetina astuda Ansipi kingadesse. Juhul, kui asendust ei leita, saadakse "Harju keskmine" tulemus ning hingamisruumi teistele jääbki rohkem, mis pole üldse halb variant.

Vabaerakondlane Artur Talvik teatas hiljuti Kolgakülas peetud valimisdebatil vastuseks küsimusele, milline on tema riigireform, et see tähendab Reformierakonna jätmist järgmiseks neljaks aastaks varumeeste pingile.

Tegelikkuses pole olukord loomulikult nii roosiline, võimuparteid on loonud aastate jooksul kitsa grupi huve kaitsva süsteemi ning selle läbiraiumiseks jääb vaid paarist uustulnukast ilmselgelt väheseks.

Kuid võrreldes kinnikasvanud tiiki meenutava lõpetava riigikoguga, oleks mõne uustulnuka kaasamine juba edasiminek.

PÄEVATOIMETAJA

+372 5199 3733
online@ohtuleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 2233
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee