Kui omavalitsus teeb kulusid poliitikute või erakondade reklaamiks, tegutseb ta erahuvides ja kulutab ebaõigel viisil maksumaksja raha, kuna sellevõrra jääb avalikes huvides midagi tegemata. Sarnast juhtumit kirjeldab audit ka Tartu linnavalitsuses, kuid tegelikult toimuvad analoogsed kirjutatud ja kirjutamata reeglite rikkumised kõigis teisteski suuremates omavalitsustes, kus on võimul kartellierakonnad. 

Meie kõigi taskust 

Üks põhietteheide Tallinna linnavalitsusele oli, et parteilist reklaamiteenust on tellitud teavituskampaania nime all, kasutades ära selle tegevuse vähest õiguslikku reguleeritust. Poliitkorruptsiooni (nn suure korruptsiooni) ehk avalike ressursside omakasuks kasutamise tunnused on neis juhtumites ilmsed ja kõik ettepanekud, meetmed teavituseks kuluva raha kasutamise täpsemaks kontrollimiseks teretulnud või isegi hädavajalikud.

Riigikontrolli aruandes välja toodu osundab paraku veelgi tõsisematele rikkumistele, kui on avaliku sektori rahaga ebakorrektne või hoolimatu ümberkäimine. Vähem tähelepanu pöörati asjaolule, et seda reklaami on ostetud üle mõistuse kõrge hinna eest ühelt konkreetselt reklaamibüroolt, kellega Keskerakonnal on pikka aega vastastikused usalduslikud suhted. Seda teenust ostes on rikutud riigihanke reegleid, sest pole välja kuulutatud konkurssi ega ole avalikult esitatud täpseid tingimusi. On selgelt aimatav, et linnaraha kasutajad on tahtnud selle tellimuse anda kindlale adressaadile, mille taga võib aimata hoopis kriminaalsemaid toimetamisi.

Olemasolevate andmete põhjal saab püstitada versiooni järgmisest kriminaalsest skeemist. Erialaterminoloogias nimetatakse seda korruptiivse tehingu liiki kickbackiks, mille eestikeelne vaste võiks olla vastutasu ehk saadud tulu osaline tagasimaksmine. Poliitkorruptsiooni praktikas on see üks kõige levinum ja tuntum altkäemaksu liik, kusjuures vastutasu võib realiseeruda peale raha ükskõik mis hüvena. Vastutasu vormis ja üleandmises lepivad korruptiivsed osapooled omavahel enne kokku. Loomulikult mõeldakse ka sellele, kuidas toimuvat varjata, sest erinevalt mõlemast kasusaavast poolest on alati kaotaja (avalik sektor, maksumaksja), kes ei tohi toimuvast skeemist teada.

Kui niisugune kriminaalne tehing on lõpule viidud, jääb toimunust alles väga vähe jälgi. Seetõttu saab sedasorti kuritegelikke kokkuleppeid ja tehinguid tuvastada praktikas peamiselt varjatud jälitustegevusega. Vastavad õiguskaitseametkonnad peavad olema enne teadlikud, et midagi kriminaalset hakkab toimuma. Keskerakonna esindaja jutt 14. jaanuari telesaates "Pealtnägija" kohtust kui instantsist, mille otsus paneb paika, kas kuritegu on toimunud või mitte, on vormiliselt õige, kuid sisult silmakirjalik. Seda seetõttu, et kohus teeb otsuse kohtueelse uurimise käigus kogutud materjalide põhjal. Takkajärele, üksnes tagasiulatuvalt vaadatuna, kui varasemat jälitustegevust ei ole toimunud, jääb kahtlustus kontrollimatuks hüpoteesiks. Kui pole olnud seda kriminaalmenetluse etappi, ei saa kohus õiglase ja põhjendatud otsuseni jõuda. Järelikult peab ka praegusel korral lootma, et varasem jälitustegevus on ikkagi aset leidnud ja sellel on olnud ka mingid reaalsed tulemused. 

Eriti puutumatud 

Tuletagem nüüd meelde umbes kuu aega tagasi vastu võetud puutumatuse lisaklausleid meie rahvasaadikutele, mis puudutavad otseselt ka sedasorti korruptsioonisüütegude menetlusi. Soov piirata õigusametkondade võimekust poliitkorruptsiooni ennetamisel ja tõe tuvastamisel on aimatav, kuigi seda tehakse üllaste loosungite varjus.

Riigikogu liikmete suhtes menetluse alustamiseks või jälitustoimingute läbiviimiseks tuleb ametkondadel alates 1. märtsist taotleda oluliselt enam lisalubasid, nende saamine on oluliselt keerulisem kui varem. Kartellierakondade võtmeotsustajail on tavaliselt parlamendi mandaat, järelikult on nad n-ö õiguslikult puutumatud. Nagu ka nende töökohta, sealt tehtud telefonikõnesid, e-meile jms saab edaspidi kontrollida üksnes rangete erilubade alusel vaid juhul, kui mingil muul viisil ei saa menetlust läbi viia.

Ja siis tuli otsekui kirsiks tordil järgmine uudis eelnõust, mille järgi riigikogu koosseisu töö lõppedes taheti hävitada kõik parlamendikomisjonide stenogrammid. Otse uskumatuna kõlas soov kõrvaldada oma tegevuse jäljed, tekitas uusi kahtlustusi, et soovitakse jätta igaveseks ajaks teadmata ka see, millise partei esindaja, kes konkreetselt komisjonis lõvina millise seadusandliku initsiatiivi eest võitles. Näiteks kas või sellesama puutumatuse ehk immuniteedi absoluutsuse poole liigutamise puhul.

Kuidas küll peatada niisugused arengud ja kaotada hirm tegevuse läbipaistvuse ees meie kõrgemas võimuešelonis? Kas jääbki üle üksnes Kaarel Tarandi viisil retooriliselt küsida: "Kui palju meie (s.t maksumaksjad) peame neile (s.t kartellierakondadele) raha andma, et nad vargil käimise lõpetaksid?"

Vastus on paraku selge – vabatahtlikult ei tee nad seda mitte kunagi, vaid otsivad hoopis üha uusi teid oma tegevuse jätkamiseks ja pahategude jälgede peitmiseks. Millal tuleb valijatel ja maksumaksjatel lõpuks aru pähe?