Kommentaar

Ivar Tallo | Milline on lahkuva riigikogu pärand? (3)

Ivar Tallo, riigikogu IX koosseisu põhiseaduskomisjoni liige, 21. jaanuar 2015 17:24
Ivar TalloFoto: Peeter Langovits / Postimees
Kunstnik ja multifilmide tegija Priit Pärn tegi kunagi musta huumoriga vürtsitatud reklaamiklipi, kus peretüli ajal läks isa korterist kottidega välja, aga lifti oodates tekkis tal mingi mõte ja ta pöördus tagasi. Laste ja naise üllatunud pilkude all läks ta lambilüliti juurde ja vajutas seda, seejärel ilmus pimedale ekraanile silt: "Lahkudes kustuta valgus".

Kas meie riigikogu ikka on sellise musta huumori tekitamise koht, et riigikogu töö lõppedes kustutatakse seal räägitu ning järgmine koosseis alustab tühjalt lehelt

Riigikogu töötsükli lõpuks tahavad riigikogu liikmed oma kogemusele toetudes tulevasele riigikogule päranduseks jätta parema riigikogu kodukorra, mis ei ole ju halb mõte. Praegu menetluses olev ja palju meediatähelepanu äratanud eelnõu riigikogu töö ja kodukorra muutmiseks sisaldab peale komisjonide helisalvestiste hävitamise soovi muudki huvitavat, kuid jätab samuti palju põhimõttelisi küsimusi üldse puudutamata. 

Riigikogule hambad! 

Esimeseks positiivseks muudatuseks tuleb pidada seda, et riigikogu teeb oma komisjonide töö paremaks korralduseks endale mõjutusvahendina rahatrahvi õiguse. Kui keegi jätab tulevikus uurimiskomisjoni ette ilma mõjuva põhjuseta tulemata või andmed esitamata, siis komisjon saab endale õiguse neile inimestele rahatrahvi määrata.

Samas kerkib küsimus, kas austama peab ainult uurimiskomisjoni soovi? Kui mõelda strateegilisemalt, siis tegelikult oleks ju austust vaja igale komisjonile, seda enam, et ilmselt muutub seadusandja rolli kõrval järjest tähtsamaks täitevvõimu järelevaataja roll.

Ja uurimiskomisjone loob riigikogu tegelikult haruharva, pigem oleks selgesõnaliselt vaja ka alalistele komisjonidele õigust oma valdkonnas vajadusel uurimiskomisjoni pädevust mingis selle liikmeid huvitavas ja laiemat avalikkust erutavas küsimuses, et tõde otsida.

Teine positiivne koht eelnõus on lühike täiendus, mis lubab komisjoni töös osalema kutsuda neid huvirühmi, kes eelnõu eelneval arutelus on kaasa löönud ja see parandus aitab ilmselt kaasa kodanikuühiskonna ja riigikogu lõimumisele. 

Kardinad ette? 

Kahjuks aga jääb vägagi ebaselgeks, kuidas kodanikud saavad teada riigikogu toimetamistest. Antud eelnõu ülejäänud loogika on selgelt eelmisest sajandist. Riigikogu oleks võinud eeskuju võtta kas või Volise programmist, mille riik (loe: siseministeerium) on loonud omavalitsuste volikogude töö paremaks korraldamiseks ja mille üks funktsioone on infotehnoloogia abil automatiseeritud stenogrammi loomine igast istungist.

Kui reguleerida juurdepääs selliselt säilitatud komisjonide materjalidele, oleks hiljem riigikohtul seadusepügala tõlgendamise vajadusel võimalus aru saada, missugune oli rahva esindajate tahe ühe või teise sätte seaduseks tegemisel.

Samuti oleks tuleviku ajaloolastel võimalus aru saada võimumehhanismide tööst, kuidas üks või teine Eesti elu sügavalt mõjutanud paragrahv seaduseks sai ja nad ei peaks piirduma erakondade peasekretäride paratamatult subjektiivsete memuaaridega.

Tänased ettepanekud on aga kantud teisest loogikast, sest peale komisjonide materjalide hävitamise soovi on selgelt näha ka soovi avaliku seaduse põhimõtete kitsendamist riigikogu materjalidele juurdepääsul.

Nimelt on siiani teenimatult tähelepanuta jäänud eelnõu 10. paragrahv, mille teine punkt ütleb: "Dokumentide kavandid ja nende koostamiseks kasutatavad abimaterjalid (nt helisalvestised) ning aruteludeks ja konsulteerimiseks koostatud materjalid (memod, projektid, arvamused, nõuanded jm), mida dokumendiregistris ei registreerita, on mõeldud asutusesiseseks kasutamiseks."

Jättes kõrvale helisalvestiste regulatsiooni, mis võivad tõepoolest riigikogu koosseisu ajaks kanda templit "AK", on täiesti arusaamatu, miks peaksid riigikogu kantselei loodavad memod, arvamused ja nõuanded olema piiratud kasutamisega. Riigikogu on avalik asutus ja selle kaudu teostavad meie valitud esindajad avalikku võimu ja seda avalikult. Salapolitsei teostab võimu salaja.

Avaliku seaduse loogika järgi võivad tegelikult kõik täitevvõimu asutused asutuse juhi soovil töörahu huvides selliseid dokumente ametkondlikuks kasutamiseks kuulutada, kuid need pole “saladus”, vaid piiratud juurdepääsuga, et ametnikud saaksid ministrile vabalt oma arvamust väljendada ja probleemidele lahendusi pakkuda.

Riigikogu on hoopis teist laadi institutsioon, seal on kõik avalik, kui see ei puuduta riigisaladust või delikaatseid isikuandmeid ja avaliku seaduse kitsendamine riigikogu töö reguleerimiseks käib selgelt vastu põhiseaduse loogikale. 

Kummitempel ja teerull 

Riigikogu komisjonide juhiks valitakse võimuloleva koalitsiooni esindajad, jättes opositsioonile näpuotsaga marginaalsete komisjonide esimeeste kohti. Võimu mittesaanud erakondade valijate esindajad marginaliseeritakse juba riigikogu tööle rakendades.

Paljudes parlamentides toimub asi teisiti – komisjonide esimeeste kohad jagatakse proportsionaalselt sarnaselt valimistel mandaate saanud erakondade nimekirjadega. Võitja saab esimese valiku ja tavaliselt valitakse rahanduskomisjoni juhtimine. Järgmine tulemus saab järgmise valiku õiguse ja nii edasi, kuni kõik komisjonide esimeeste kohad on jagatud. Nii peegelduksid riigikogu töös valijate esindatuse jõujooned palju paremini ja valitsuse kukkumine ei tähendaks automaatselt komisjonide juhtide ümbervalimist.

Riigikogusse tulles ei ole riigikogu liikmetel kohustust rahvaesindaja tööst ja isegi demokraatia toimimisest täpset ettekujutust omada. Piisab valijate usalduse võitmisest. Aga riigikogust lahkudes võiks küll juba paremat tööd teha. Riigikogu XII koosseisu pärandiks ei tohiks jääda rahvakogu üleelamine, vaid seal väljendatud avatuse ja demokratiseerimise soovide elluviimine.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee