Kommentaar

Nasta Pino | Kas praegu riiki ka veel juhitakse? (54)

Nasta Pino, valija , 20. jaanuar 2015, 19:57
Foto: ARNO SAAR
Ja-jah, see küsimus  hõljub õhus. Apteekrid streigivad. Raudteelased  protestivad. Rahulolematus igapäevaeluga süveneb. Tühja sellest, parem mitte tähele panna. Kellelgi ei ole ju aega, ei valitsusel, ei riigikogul. Võitlus käib kitsas ringis omade vahel ja kogub hoogu. Ei mäleta, et kunagi enne oleksid erakonnad üksteise pihta nii ennastunustavalt  tuld ja tõrva tulistanud. Kõik vihkavad kõiki, nii mõnel päeval tundub.

Vastik on. Saaks need valimised juba kord läbi! Ilma naljata, nii mõndagi lehelugu ei julge pealkirjast kaugemale lugema hakata ja mõni igapäevane telenägu sunnib ruttu kanalit vahetama. Enesekiitus haiseb, nii teab eesti vanasõna. 

Samal teemal

Üks kaheksast 

876 on neid, kes tahavad järgmise 101 hulka  pääseda. Lõdvalt rehkendades: üks saab sisse, seitse peab pettuma. Karm värk. Mida nood pettunud peale hakkavad? Kas otsekohe kritiseerima neid, kes võitsid? Väljajäänute meelest valitakse ju alati valesti. Seekord on sildistamine varakult peale hakanud. Ühel hommikul raadios esinedes  nimetas reformierakondlasest kuldsuu kolmandikku eestlastest lollideks, sest nad on varem andnud oma hääle Keskerakonnale. Hinge tõmbamata hoiatas ta varaste eest, kes tahavad juhtida ja et see ei tohiks enam jätkuda. Hasartne kõnemees ilmselt unustas, kes viimastel aastatel meie riiki on juhtinud.

Igas erakonnas on võimekaid inimesi, kuid millegipärast trügivad olulistel aegadel esile kisakõrid, kes toetamise asemel omaenda erakonda raskelt kahjustavad. Isiklikult olen väga pettunud Igor Gräzinis, pidasin teda  vaimukaks, targaks ja säravaks isiksuseks. Paraku… Ja kahju on. "Poolkuu" oli nii lahe.

Vale, laim ja mõnitamine ei käi sõnavabaduse alla. Või  kehtib Savisaare puhul kõikelubatavus?

Tänavareklaam tundub olevat raisatud raha. Kui mitme seina peal päevast päeva vahib mulle vastu lubadus "Inimeste eest!", kisub küsima: kelle eest nad siis seniajani püüdsid? Väga sümpaatne ja tark Aleksei Turovski küll kandideerib seekord, aga ta ei lähe sinna loomi esindama.

Kutsung "Kindlalt edasi!" mõjub komparteilikult. Ka tookord oli alati kõik õigesti tehtud ja tuli jätkata sama joont, sest kommunismi võit oli möödapääsmatu.

Üks erakond lubab paremat maksureformi ja teine lausa raha. No kus te varem olite? Kõik need tänavahüüatused mõjuvad valelikena, on nad ju varasematest kordadest täitmata lubadused.

Oh me vaesed valijad! Peaks olema hea selles mõttes, et on 876 võimalust. Aga kas me ikka valime? Tahaksin anda ja annangi oma ainukese hääle näiteks Manivaldile, kes on majandushariduse ja töökogemusega, mõistab ka väga suurte rahadega õiglaselt ümber käia, sobiks ehk koguni  uueks Jürgeniks, aga ma juba tean, et ta ei saa sisse, sest on kandideerijate nimekirjas 30.

Minu hääl võetakse Manivaldilt ära ja antakse võib-olla Maretile, kes on asetatud kolmandale kohale, sest tal pole parajasti seisusekohast tööd ja palka, aga ta on noor ja püüdlik ja üldse kena inimene, küll ta õpib. 

Laualamp riigikokku 

Iga kord, ka omavalitsuste valimistel, on juhtunud see, et üks või mitu Brüsseli  seltskonnast laseb end kandideerijate nimekirja panna ja teatab avameelselt, et ega ta valituks osutudes siia ei tule, ta vaid teeb oma erakonnale hääli.

Nõnda siis, valija ei saagi teada, kelle ta valis. Justkui oleksin valinud laualambi riigikogu saali, aga mitte inimese, kes järgmisel neljal aastal mind esindab ja riigile olulisi otsuseid vastu võtab. Korduvalt on valimiseelsetel nädalatel välja käidud vabandus, et enam ei jõua valimisseadusse valijat austavaid muudatusi sisse viia, ei ole enam aega. Aga neli aastat oli ju aega!

Igal kandideerijal on seljatagune ja sõbrad. Nende ülesanne on kiita ja läbi suruda. Mõnikord käib see põhimõttel: valige tema, ta on selle ära teeninud. Justkui oleks tegu aujärjega, kus saab senisest pingutavast kutsetööst puhata, hinge tõmmata, korralikku palka saades ka korralikult elu nautida. Mitte just vähe  tundub olevat neidki, kes loodavad pääseda muretut vanaduspõlve pidama. Ja nii edasi. Nii ühtesid, teisi kui ka kolmandaid võib mõista, sest elu tühjeneval Eestimaal on karm ja kes ei tahaks pisutki aega tööotsimisest ja rahamurest  prii olla. Inimlik ju.

Kõigele vaatamata – lähme valima! Lähme kindlasti. Teeme seda targemini kui eelmistel kordadel, sest uut valitsust on tõesti-tõesti väga vaja. Niisugust, kes tooks Eesti asja Aafrikast, Ukrainast, Ameerikast ja muudest meisse mitte puutuvatest paikadest koju tagasi.

Aeg on ärev, kuid mitte lootusetu.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee