See, et politsei alustas veebilehel Nihilist ilmunud kirjanik Kaur Kenderi jutu "Untitled 12" pärast kriminaalasja lastepornot käsitleva paragrahvi alusel, tekitab autoris samasugust õudu, nagu ta soovis edasi anda oma ilukirjandusliku teosega. Kas piiride ületamine on alati kriminaalne ja kas sõnavabadusel on piirid?
Septembris tõi Kaur Kender ajalehes Postimees ilmunud arvamusloos välja kümme asja, mille pärast tasub Eesti nimel surra. Viimasele kohale paigutas ta sõnavabaduse, mis on me riigis nii rahu- kui ka sõjaajal. Kas nüüd, pärast "Untitled 12" politsei vaatevälja jõudmist on ta sõnavabaduse osas meelt muutnud ja selle nimekirjast maha tõmmanud?
"Mul on selline usk, et see (sõnavabadus – toim) on siiamaani olemas, aga no vaatame, mida prokuratuur ütleb," ütleb Kender Õhtulehele. "Aga ma ei arvanud, et Eesti vabariigis peavad kirjanikud oma teoseid kooskõlastama prokuratuuris või politseis. Ma arvan, et mitte ükski eesti kirjanik, neid on üldse vähe, kes midagi asjalikku kirjutavad, ei peaks iial mõtlema, et meie ilukirjandust loevad mendid ja prokuratuurid ja uurivad, mis seal on. Nad tegelevad mingi sellise asjaga, millega nad tegelda ei tohi."
Mida autor selle kirjatükiga soovis öelda? "Tahtsin edasi anda seda õudust, mis minus on selle teadmisega, et saatan valitseb maailma. Ma tahtsin seda tunnet edasi anda," vastab Kender, et võimuorganite jõuline reageerimine tema ilukirjanduslikule õudusloole tekitab temas endas praegu samasugust õudu.
Kaur Kender, su koht on hullumajas või vanglas. Vanglas räägi teistele vangidele, mida sa oma vaimusilmas väikeste lastega teha tahaksid ja ma loodan, et nad teostavad su unistused, nii et sa sealt enam elusana välja ei tule!
Rõve inimene, minu jaoks pole vahet, kas see oli su fantaasia või mis iganes asi, see on ikka haiglane seisund, mida ravib ainult kuul või mürgisüst! Selline kirjutis vale inimese käes ja ma saan aru, miks kõik kohad on järjest rohkem hulle täis, igasugused haamriga pähe lööjad on selle kõrval nali.