See, et politsei alustas veebilehel Nihilist ilmunud kirjanik Kaur Kenderi jutu "Untitled 12" pärast kriminaalasja lastepornot käsitleva paragrahvi alusel, tekitab autoris samasugust õudu, nagu ta soovis edasi anda oma ilukirjandusliku teosega. Kas piiride ületamine on alati kriminaalne ja kas sõnavabadusel on piirid?

Septembris tõi Kaur Kender ajalehes Postimees ilmunud arvamusloos välja kümme asja, mille pärast tasub Eesti nimel surra. Viimasele kohale paigutas ta sõnavabaduse, mis on me riigis nii rahu- kui ka sõjaajal. Kas nüüd, pärast "Untitled 12" politsei vaatevälja jõudmist on ta sõnavabaduse osas meelt muutnud ja selle nimekirjast maha tõmmanud?

"Mul on selline usk, et see (sõnavabadus – toim) on siiamaani olemas, aga no vaatame, mida prokuratuur ütleb," ütleb Kender Õhtulehele. "Aga ma ei arvanud, et Eesti vabariigis peavad kirjanikud oma teoseid kooskõlastama prokuratuuris või politseis. Ma arvan, et mitte ükski eesti kirjanik, neid on üldse vähe, kes midagi asjalikku kirjutavad, ei peaks iial mõtlema, et meie ilukirjandust loevad mendid ja prokuratuurid ja uurivad, mis seal on. Nad tegelevad mingi sellise asjaga, millega nad tegelda ei tohi."

Mida autor selle kirjatükiga soovis öelda? "Tahtsin edasi anda seda õudust, mis minus on selle teadmisega, et saatan valitseb maailma. Ma tahtsin seda tunnet edasi anda," vastab Kender, et võimuorganite jõuline reageerimine tema ilukirjanduslikule õudusloole tekitab temas endas praegu samasugust õudu.