Eesti uudised

HAIGLARAVITA JÄETUD VANADAAM: "Mu nägu ja jalad olid paistes, mul oli palavik ja nõrkus – tundsin, et lõpp on lähedal." (239)

Katrin Helend-Aaviku, 16. jaanuar 2015 07:00
ARSTI JUURES: Miks ma pean minema ravile erakliinikusse, kui maksan korralikult sotsiaalmaksu,» küsib patsient. Sellel fotol on illustratiivne tähendus ja inimesed pole seotud juuresoleva looga.Foto: PantherMedia / Scanpix
Kahepoolse kopsupõletikuga haiglasse suunatud, aga EMOst tagasi koju saadetud vanadaam sai lõpuks abi erakliinikust. "Ma suren oma sünnipäeval!" ahastas vanaproua, keda aasta lõpul päev enne hällipäeva ei võetud kahepoolse kopsupõletikuga haiglaravile, vaid saadeti koju tagasi sõnadega: teil ei ole huuled veel sinised. 

Kopsupõletikku haigestus Leilä juba oktoobri lõpus. Tookord oli nädalavahetusel kohale tulnud kiirabitöötaja turris ja pahane, öeldes, et sellise murega tuleb perearsti juurde minna, mitte kiirabi kutsuda, aga tegi talle siiski palaviku vastu süsti. Paar päeva hiljem kirjutas perearst välja tabletid. Möödus paar nädalat, kuid Leilä tundis end ikka veel halvasti, oli nõrk, köhis aina rohkem ja kannatas valusid. Kriitilised sündmused hakkasid arenema 29. detsembril, päev enne Leilä 76. sünnipäeva. 

Tagasi koju tabletiravile 

"Mul oli hommikul 39 kraadi palavikku, pika helistamise peale saime perearsti nii kaugele, et ta kirjutas saatekirja vereanalüüsile ja kopsuröntgenisse. Abikaasa käis neil järel ja lohistas mu Magdaleena haiglasse. Kell 14 helistati perearsti vastuvõtust ja öeldi, et analüüside põhjal on mul kahepoolne kopsupõletik ja vesi kopsus, tulgu ma kohe saatekirja järele, millega ta suunab mind haiglasse," räägib vanaproua.

Selleks ajaks oli ta juba nii nõrk, et suutis end vaevu liigutada. Abikaasa tõi ära saatekirja, kuhu perearst oli kirjutanud "Erakorraliselt! Cito!".

Vanapaar sõitis kohe Ida-Tallinna keskhaiglasse. Seal aga selgus, et saatekiri ei ole haiglasse, vaid EMOsse. Mindi siis sinna.

"Olin nii nõrk, et abikaasa viis mind süles sisse. Mul oli väga paha, istusin ratastooli ja ootasin, kuni mind tunni aja pärast lükati vastuvõtule," meenutab vanadaam.

Taas võeti vereproov ja jäeti ootama.

"Temperatuur oli 38, süda puperdas, kardiogrammi ei tehtud, kogu õhkkond oli selline, et olen üleliigne, arsti silmist õhkus ükskõiksust ja arrogantsi," väidab Leilä.

Teda taheti ootama panna ukse taha külma koridori, aga ühe noormehe palvel sai ta siiski sooja. Kahe ja poole tunni pärast oli vereproovi vastus käes ja arst möönis, et see on tõesti kopsupõletik.

"Ta ütles, et kirjutab tabletid, ravige end kodus, teil ei ole veel huuled sinised," ütleb vanaproua, et oli selleks hetkeks juba täiesti nõrk ja apaatne.

Mis teha – abikaasa viis Leilä tagasi koju. Tablette kätte saades imestas Leilä: " Oh üllatust, neid tablette olin juba kaks kuud tagasi söönud, kui kõik algas."

Kodus muutus vanaproua enesetunne veelgi halvemaks.

"Mu nägu ja jalad olid paistes, mul oli palavik ja nõrkus. Hingata sain vaevu-vaevu. Tundsin, et lõpp on ligidal," kirjeldab Leilä.

Tema abikaasa lisab, et oli oma armastatud naise pärast väga mures.

Kes aitaks?

"Teda oli valus vaadata – ta teadvus oli justkui välja lülitatud," sõnab abikaasa veel praegugi mureliku häälega.

Ring oli täis saanud – kiirabi käis ja palus pöörduda perearsti poole. See omakorda suunas haige EMOsse, aga sealt saadeti ta tagasi koju. Vanapaari mõttes oli vaid üks ahastav küsimus – kust saada abi?

Kes aga kompenseerib üle seitsmesaja euro maksnud tasulise arstiabi? küsib Leilä abikaasa. Ka küsimused riikliku arstiabi kohta on endiselt õhus.

"Miks ma pean pöörduma tasulise meditsiini poole, kui ma maksan tänini sotsiaalmaksu [Leilä töötab siiani] ja olen ravikindlustatud? Miks on ainus väljavaade elus püsimiseks tellida tasuline ravi? Kui mind ei võeta haiglasse, siis miks ei tee perearst süste ega pane tilguteid, kui talle ometi riik eraldab selleks raha? Perearstisüsteem on mõttetu ja ehitatud valedele postulaatidele. Ja lõpuks – kus on minu inimõigus saada haiglasse ravile, kui ma olen eluohtlikus seisundis? Kas kuskil on otsustatud, et 75aastaseid enam ei ravita? Mul on õigus ravile, õigus eksistentsile ka selles vanuses," peab Leilä sellist käitumist eakate diskrimineerimiseks.

Miks me haiglalt kommentaari ei saanud

Loomulikult soovisime juhtunu kohta kommentaari ka Ida-Tallinna keskhaiglalt. Sealt vastati e-kirja teel, et kuna need on konfidentsiaalsed isikuandmed, ei saa haigla kahjuks ilma patsiendi kirjaliku nõusolekuta juhtunut kommenteerida.

Seepeale helistasime haigla pressiesindajale Kadri Penjamile ning küsisime mitu korda ja üksikasjalikult, kuidas peab vanaproua kirjalik nõusolek vormistatud olema. Pressiesindaja vastas, et mingit blanketivormi ega kindlaid nõudeid selleks olemas ei ole, piisab täiesti patsiendi vabas vormis kirjutatud nõusolekust ja tema allkirjast.

Leilä kirjutaski nõusoleku, et Õhtulehe ajakirjanik võib tutvuda oma äranägemisel tema tervisesse puutuvate isikuandmetega EMOs. Selle alla kirjutas kinnituseks ka tindipliiatsiga oma allkirja.

Seejärel saatsime nõusoleku haiglasse, kust öeldi, et see on käes ja lubati tööpäeva lõpuks saata lubatud kommentaar.

Poole viie paiku õhtul enne tööpäeva lõppu saatis haigla pressiesindaja hoopis sellise sõnumi: "Kahjuks pean nüüd teatama peale volituse edasi saatmist ja tagasiside saamist, et see [patsiendi nõusolek] ei ole nõuete-kohaselt vormistatud ja meil ei ole selle alusel õigust infot väljastada.

Tänane kuupäev on puudu. Lisaks ei ole mingit viidet ITK-le. Praegu antakse volitus Teile (ajakirjanikule), kuid sõnastus peaks olema hoopis selline, et patsient annab haiglale (ITK-le) loa oma (kõiki) terviseandmeid avaldada ja siis kellele (nt Õhtulehele). Kui on meie kommentaari jätkuvalt tarvis, palun vormistage korrektselt paber."

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee