Eesti uudised

Üüripindade pakkumine Valga kõdumajade elanikele tõi kaasa odavkorterite kokkuostulaine (6)

Arvo Uustalu, 16. jaanuar 2015 07:00
PIKK PROTSESS: Linnapea Kalev Härk on tuleviku suhtes optimist, kuid möönab, et läbirääkimised kinnisvaraomanikega võivad kesta aastaid. Foto: Aldo Luud
"Võru tänaval asuvas lagunevas puitmajas on kaheksast korterist asustatud kaks. Oleme seal elavale kaheksa kassiga vanamammile pakkunud korralikus majas korterit, aga ta keeldub sealt lahkumast," kirjeldab Valga linnapea Kalev Härk pika läbirääkimisteprotsessi algust, mille lõpptulemuseks peaks olema piirilinnast poolesaja näotu hoone lammutamine.

Valgas on vähemalt 50 puit- ja paneelmaja, mis on kas täiesti tühjad või kus leiab peavarju üks-kaks peamiselt eakat inimest. Ebasanitaarsetesse ja 21. sajandile mittekohastesse kokkukukkumise äärel majadesse jäänud elanikele lubab linnavõim elamispinna loovutamise eest vastu korralikku üürikorterit. Plaan linnakodanikele pakkuda inimväärset elamist ning ühtlasi lahti saada hirmuäratavatest ja ohtlikest tondilossidest on aga esialgu vastu põrganud soovile oma kinnisvara omada. Olgu selle hinnaks kas või pelk 100 eurot.

Lammutamine kallim kui krunt

Valga linnapea Kalev Härk nendib, et ega siin muud üle jäägi, kui selgitada, selgitada ja selgitada. Kuna eraomand on meie riigis püha ja puuutmatu, võib juhtuda, et viimased lammutada plaanitavad majad saavad maatasa alles paarikümne aasta pärast. Kui selle viimane elanik maise eluga hüvasti jätab või maja lõpuks kokku kukub. Praegu pole üürikorteri kasuks veel keegi otsustanud, kuid esimesed pääsukesed on siiski olemas.

"Veel ei ole neid, kes ütlevad, et teeme ära. Küll on neid vanemaid inimesi, kes on oma korteri linnale andnud hooldekodu koha vastu. Kui tegemist on korraliku mugavustega korteriga, siis jätame selle linnale ning sellist pinda saab üürikorteriks pakkuda ka neile, kes otsustavad lagunevast majast välja kolida. Kui inimene läheb hooldekodusse ja tema korter on väga viletsas olukorras majas, siis jätame selle samuti endale. Siis saame tühjenevas majas kontrolli vähemalt sellegi korteri üle," räägib linnapea.

Haru tänaval seisva katuseta ja akendeta kolmekorruselise tondilossi ees astub meile juurde läheduses elav Pavel, kes avaldab linnapeale pahameelt selle üle, et ohtlikku maja ära ei lammutata. "Tõmmake maha. See on häbiplekk kogu linnale. Kui kellelegi pähe kukub, mis siis?" küsib ta.

Härk laiutab seepeale käsi ja ütleb, et see on eraomand. Ta lisab, et vähemalt on selle maja puhul see lihtsam, et sel on vaid üks omanik, kellega läbi rääkida. Linnapea ütleb, et pankrotihaldur küsib pankrotistunud ettevõttele kuuluva hoone eest 10 000 eurot. Maja lammutamine läheb maksma kolm korda rohkem. Mullu sügisel küsiti varemete eest 9000 eurot ja kinnisvarakuulutuse juures seisis selgituseks: "Kinnistul paikneb varisemisohtlik hoone."

"Siin käib tõeline maja piiramine. Linn teeb pidevalt ettekirjutusi ja trahve. Meie eesmärk ei ole igal juhul kinnistut kätte saada, vaid et kaoks ära ohtlik ja linnapilti risustav hoone. Oleme nõus sõlmima kokkuleppe, et lammutame maja, kuid kinnistu jääb omanikule," lausub Härk.

Ta tunnistab, et Valgas maksab krunt vähem kui maja lammutamine. Olukorra illustreerimiseks toob Härk ka siiani esimese eduka lammutamiskoostöö näite. "Vahtra tänava alguses seisis nõukogude ajal ehitatud kauplusehoone. Selle omanik ütles, et on seda üritanud üle kümne aasta müüa, kuid huvilisi ei ole. Lõime käed ja linn lammutas hoone. Praegu on selle asemel plats, mis kellegi silma ei riiva," räägib linnajuht.

Tõelised õuduste majad

Võru tänaval olev maja, millele Härk vihjas, on nõnda õudses seisus, et selle tagaosas oleva tuulekoja seina alt on läbimädanenud kandepostid kokku kukkunud. Maja välisuksed ei käi lukku, kuivkäimlahais ja kassikuselõhn löövad isegi veel väljas hinge kinni.

Ühe selles majas asustatud korteri perenaist ei õnnestu leida, kuid kõrvalmajast ütleb üks naine, et majas on asustatud rohkem kui kaks korterit. Ta kinnitab, et seal elavad ka mustlased. Kas seaduslikul alusel või mitte, seda tema ei tea.

Härk ütleb, et südalinnas on linn üritanud tühjaks jäävate majade kortereid tükkhaaval ka nii-öelda kokku korjata, et need siis kas tulevikus lammutada või hoonete kaupa korda teha. Ka Vahtra tänaval on mitu lagunevat puitmaja, kus kas ei ela kedagi või vaid mõni inimene. Vahtra 7 majal on ühel korteril pakettaknad ees, kuid paistab, et teised korterid on tühjad.

"Sunniga ei saa siin midagi. Ajalooliselt on kujunenud, et eestimaalastele on eraomand väga oluline. Räägime ja selgitame, see on pikaajaline protsess," sõnab linnapea.

Ta toob ühe halva näitena välja ka Pikal tänaval oleva akendeta kortermaja, mille lammutamine läheks maksma 50 000 eurot, kuid mille krunt ei ole kahtlemata seda raha väärt.

"See maja kuulub äriühingule. Südalinnast mitte kaugel asuv maja on linna häbiplekk. Oleme teinud ettekirjutusi ja trahve, pakkunud lahendust, aga omanikuga kokkuleppele ei jõua. Paraku on nõnda, et mitmel korral on see läinud uue äriühingu kätte. Tegemist võib olla eelmise omanikuga seotud firmaga, aga saab jälle käsi laiutada, et nemad ei tea eelnenud läbirääkimistest midagi," lausub Härk.

Ta tõdeb, et pärast seda, kui meedias ilmus artikkel, kus üks ministeeriumi ametnik käis välja mõtte, et iga laguneva maja korteri eest, mis linnale loovutatakse, võiks maksta 1000 eurot, hakati linnas kokku ostma 100euroseid kortereid.

"Meie signaal on, et sellistesse majadesse investeerimisel ei ole mõtet ning me ei saa seetõttu nende majade kortereid kokku ostma hakata. Arvatakse, et maja läheb lammutamisele ja küll siis maksavad. Võimalik, et vanast ajast on alles veel ka arusaam, et kui maja elamiskõlbmatuks tunnistatakse, siis saab mugavustega korteri vastu," oletab Härk.