(ALDO LUUD)

Kas 1, 10 või 12? Nii võib kokku võtta aastahaku kaks kuumemat aruteluteemat Eesti jalgpallis. Neist esimene on Sergei Pareiko idee superklubist ja teine võimalik liigareform, mis tõstaks liigas osalevate meeskondade arvu kahe võrra, tosina klubini. Ehkki elavast arutelust nähtub, et liigavutt läheb inimestele korda, tunnen ma, et liiga palju tehakse juttu põhimõtteliselt teisejärgulistest asjadest.

Kujutagem näiteks, et meil on stardijoonel kümme kartautot. Me võime neid autosid stardijoonel ümber tõsta või suurendada võistlejate arvu kahe võrra. Me võime muuta muuta rehvi- ja tankimispeatuste arvu. Ent ükskõik, millised on nende muudatuste tulemused, vormel üks klassi kuuluvaid masinaid me kartidest niimoodi ei tee.

Kõik need hooajaeelsed mõttemängud (superklubi, suurem liiga, publiku staadionile toomine) taanduvad minu arvates kahele muutujale: pädevused ja ideed. Kui vutiklubil pole püsivaid pädevusi ja ideid, siis ei ole ka raha ja publikut.

Mis on pädevus? Oskus täita pabereid, taotleda raha, teha lobitööd, turundada, tutvustada esindusmeeskonna jalgpallureid üldsusele, kirjutada erinevaid artikleid, välja mõelda ja läbi viia meelelahutusüritusi nii staadionil kui linnas. Oskus kaasata inimesi, et kasvaks kogukond.

Mis on idee? Arusaam, miks jalgpalliklubi eksisteerib. Mida erilist annab see linnale ja selle elanikele? Millised on klubi lühemad ja pikemad sihid? Pikka aega kestev noorte- ja tippsport ei teki, püsi või arene iseenesest. See on aastatepikkune, paljude inimeste osalust nõudev protsess, mida hoiavad teel ideed. Head ideed tõmbavad ligi ka pädevust – ja seda hea hinnaga või mõnikord lausa tasuta.

Minu arvates on hetkel veel liiga paljudele pealispinnal ambitsioonikatele klubidele väljakutseks piruka- ja teemüügi korraldamine, selmet koostada ja pakkuda ettevõtjatele näiteks jalgpalli kaudu sotsiaalset arengut edendavaid projekte. Liiga tihti peab klubi ainus töötaja rabelema viies rollis, millest osade täitmiseks puudub tal aeg ja kvalifikatsioon. Selle vankumatu tinasõduri kõrvale peaks klubi leidma oma lähikonnast viis või enam inimest, kellest igaühel on oma oskused, kontaktid ja head mõtted.

Kui jätame kõrvale n.ö oligarhklubid, siis eelneb suurele rahale ja tegelikult ka suurele publikule hulk tegevusi, mille jaoks on vaja pädevusi ja ideid. Pirukamüügi korraldamine on loomulik - ja seda peaksid olema ka keerulisemad ettevõtmised nagu koolikülastused, ühisaktsioonid sponsoritega ja rikkaliku uudisvoo tootmine. Kui aga pirukamüük käib üle jõu, on väga raske pureda kõvemaid pähkleid.

Siinkohal võiks küsida, et kas asi pole siis ikkagi rahas? Kui oleks raha, küll siis palkaks need pädevad ja ideedega inimesed... Paraku on meie jalgpallis olnud vähe seda, et oligarh näeb kopsaka mängijate palgafondi kõrvalt sama suurt huvi või vajadust investeerida muudesse pädevustesse ja ideedesse. Pigem teeb kohe pihku pistetud suur raha laisaks nii klubi kui inimesed ning tüütumad tööd lükatakse tulevikku.

Seega ei usu mina, et me lahendame väljakutsed pelgalt numbritega või nende järjekorra muutmisega. Ühe populaarse mõttesuuna kohaselt peaks Premium liiga näiteks keset hooaega kaheks lööma - nii et viis tugevamat ja viis nõrgemat mängivad edaspidi omavahel. Ent jätkuvalt - võistluste süsteemi muutmine ei muuda selles osalevate mootorite kubatuuri. Eesti liigavuti arengu võti on hoopis, kuidas hoida ja kasvatada meie klubide pädevusi ning realiseerida pidevalt asjalikke ideid.

See võiks olla mitmepoolne põnev protsess, millest võtavad osa nii klubid, EJL, kui ka näiteks sponsorid ja noortegruppide lapsevanemad. See protsess hõlmaks koolitusi, seminare, arutelusid, katsetusi ja eksitusi, vabatahtlikkust ning suurt hasarti.

Kõigepealt peab iga klubi langetama aga otsuse, raamistama esimesed ideed ning kaardistama oma pädevused. Iga klubi peab avama end kogukonnale ning Eesti vuti avalikkus peab olema valmis pakkuma klubidele muutusteks abikätt.

Küllap tuleb siis Sergeigi ühel päeval koduliigasse tagasi.

Näiteid vutiklubide pädevustest ja ideedest:

* Flora tõi 2014. aastal rahva enneolematul hulgal jalgpalli vaatama. Sellele eelnes klubi-sisene plaanipärane kommunikatsioon, näiteks esinduse mängijate kasutamine noortegruppide mentoritena või see, et treenerid kutsusid lapsevanemaid meilitsi mängudele.

Samuti oli Flora pädev ära kasutama täiendava publikuallikaid nagu EJL suvelaagrid või McDonald'si MM-kampaania finaalüritus.

* Nõmme Kalju ostis mõne aasta eest hulga batuute ja lõi kodumängudele lastealad, rajas eri atraktsioonidega Kalju Mängude Maja kui lisasissetulekuallika ning ning kasutas meelelahutusalast pädevust ka selleks, et muuta kodumängud kontsersõudeks.

* Viimased kaks klubi on sõlminud (vastavalt Tele2 ja Optibetiga) mitme aasta pikkused, enam kui 100000€ väärt sponsorlepingud. Nii lepinguni jõudmine kui selle teostamine eri meediakanalites nõuab jalgpalliklubilt mitut sorti pädevusi.

Klubi peab mõtlema võrdväärselt Eesti oma valdkonna suurfirmaga!

* Viimase aasta jooksul on kolm Tartu jalgpalliklubi (Tammeka, Santos ja Helios) avanud e-poe. Tammeka töötas sealjuures koostöös kujunduskunstnikust noortetreeneriga välja ka vaba aja riiete kollektsiooni ning turundas seda koostöös kohaliku disaini- ja reklaamifirmaga.

Nüüd on vaba aja tooted koostöös Sportlandiga müügil ka Lõunakeskuses, kus avati Lõuna-Eesti esimene jalgpalliklubi mainesein.

* Tammeka koostas aruteludes treenerite ja lapsevanematega "Tammeka jalgpalli filosoofia" ehk klubi visiooni, eetikat ja muud kätkeva n.ö põhiseaduse, mis peab olema üks alustugesid kogukondlikuks arenguks.

* Tugevamad klubid on läbi viinud uuringuid kodumängupubliku ja lapsevanemate seas. Andmeid kasutatakse edasises arendustöös.

* Minu mullune lemmiknäide pädevast ja ideederikkast vutiklubist on aga lugu sellest, kuidas FC Elva kasutas lihtsalt telefone ja organiseeris kodumängule 900 pealtvaatajat. Kuidas? Aga küsige ise – FC Elva ja Marek Naarise käest!

Jaga artiklit

2 kommentaari

T
TT  /   03:02, 11. jaan 2015
poiste
T
TT  /   02:59, 11. jaan 2015
Kahjuks on Tammeka "süda" Hillar Otto läinud. Seda kõike teavad vanad juhatuse liikmed, kellest osad tegid äri, kuid teised töötasid tulemuste ja poste heaolu eest. Santos teab ju väga hästi. Samuti A.Pohlak :)

Päevatoimetaja

Triinu Laan
Telefon 51993733
Triinu.laan@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis