Eesti uudised

"Ema karjus telefonis, et kao korterist minema ja helista tuletõrjesse. Mina keeldusin." (49)

Mattias Tammet, 9. jaanuar 2015 07:00
KÕIK PÄÄSESID: Merle Jääger 1996. aastal oma Tartus Oa tänaval põlenud maja taustal koos õues peidus olnud kassiga. Foto: Ingmar Muusikus (Filmiarhiiv)
Miks inimesed kriisihetkel arutult käituvad?

Aasta teisel päeval kaotasid Laekvere vallas Rohu külas tulekahjus elu 33aastane Dyana ja tema kaks last, üks viie- ja teine vaid aastane. Paljudele jäi meelde, et pärast tulekahju puhkemist helistas Dyana oma mehele ja päästjad said õnnetusest teada alles tema käest.

Pole kaugeltki erandlik, et ootamatu oht ja šokk pühib peast igasuguse loogika.

Samal teemal

"Esimene viga, mis ma kohe tegin, oli see, et akna taga leeki nähes tegin ma selle lahti, nii et kogu see suits ja tuli ikka sealt kohe hooga ilusti sisse saaksid," räägib noor ema Kristiina, kelle kodu möödunud aastal põlema läks.

"Selle asemel, et tuletõrjesse helistada, haarasin ma telefoni ja helistasin järjest elukaaslasele, emale ja vennale ja nutsin, et kodu põleb. Ise püüdsin samal ajal seda tuld siis ämbriga vett vedades kustutada," meenutab Kristiina.

"Ema karjus telefonis, et kao korterist minema ja helista tuletõrjesse. Mina keeldusin õue minemast, sest kõik mu asjad on ju toas ja ma ei jäta neid sinna. Tuletõrjesse ei tulnud ka pähe helistada, mõtlesin, et küll ma ise hakkama saan."

Kristiina tõdeb, et viimaks päästis ta ilmselt juhus: "Sain kõne endiselt ülemuselt. Ütlesin, et ei saa rääkida, kodu põleb. Ta küsis aadressi ja kihutas kohale, käskides mul kohe tuletõrje kutsuda. Hakkasin numbrit valima, kuid peas oli tühjus, ei suutnud meenutada, mis numbri valima peaksin. Mispeale siis too tuttav ise tuletõrje välja kutsus."

Kui enda kodu põlengus oli Kristiina abitu, siis nähes aastaid varem oma rõdult, kuidas kõrvalmaja katusest oli juba leek väljas, teadis ta täpselt, kuhu helistada ja mida teha.

"Mõtlesin veel, et mida paganat need inimesed oma asju – raamatud, tugitoolipadjad, tekid jne – akendest välja loobivad ja miks nad ise välja ei jookse. Maja hävis täielikult, kuid õnneks inimesed pääsesid kõik eluga."

Kriisipsühholoogiat puudutavas kirjanduses viidatakse laias laastus nelja tüüpi käitumisele. Väga vähe on neid, kes suudavad säilitada rahu ja külma närvi ning tegutseda läbimõeldult, kuid nemad on need, kes suudavad teisi aidata ja juhendada. Šokk saabub neile tavaliselt pärast pingelangust.

Kiire mõtlemine kasutab harjumusi

Suurem osa inimesi ei oska esialgu tegutseda, jääb nõutult seisma või tegutseb ebaratsionaalselt. Nad vajavad abi, et leida õige tegutsemissuund ja alluvad hästi autoriteetse inimese juhtimisele. Mõned langevad apaatiasse ega reageeri isegi käitumisjuhistele.

Mõned satuvad aga paanikasse, tegutsevad sihitult ja võivad oma käitumisega panna ohtu nii enda kui teiste elu.

"Inimestel on erinevad tegevusharjumused," märgib Tallinna ülikooli psühholoogialektor Avo-Rein Tereping.

"Kui inimesel on välja kujunenud mingi käitumisstereotüüp, siis ta sellest lähtuvalt ka toimib. Tõenäoliselt oli tal mõte, et esimene ja ainus, kes aitab ja päästab olukorra, on mees," pakub Tereping Laekvere juhtumile seletust.

"Niisamuti on kassidel ja lastel kombeks tulekahju korral peita end laua või voodi alla. Neil on varasem kogemus, et see on ohutu koht."

Tereping pakub, et hea mõte oleks käitumine tulekahju korral perega läbi mõelda või kodus läbi mängida.

"Ma olen ise ka tulekahju üle elanud. Mäletan tagantjärele "kõrvaltvaatajana", mida ma mõtlesin. Algul helistasin päästeametisse. Huvitavad mõttekatked olid: kurat, rahakott on majas – järgmine päev on jama."

 

Mare Liiger: šokis inimene ei pruugi mobiiltelefoni lukkugi lahti saada

Soomes töötav Eesti kiirabiarst Mare Liiger räägib, et pole kaugeltki erandlik, et inimesed šokiseisundis mõistlikke otsuseid vastu võtta ei suuda.

"Teatav osa inimesi on sellised, kes kriitilises situatsioonis kaotavad orienteerumisvõime totaalselt. See ei ole esimene ja ei jää ka viimaseks korraks, kui inimesed helistavad nendel numbritel, kuhu käsi on harjunud helistama. Number 112 ei tarvitse isegi meenuda. Isegi mobiiltelefoni lukust lahti tegemine võib osutuda ülemääraseks ülesandeks."

"Mõtleme hetkeks, kui palju tänavaid on linnades samad. Ma olen isegi õnnetut Keila Pae tänavat läbi kamminud, kuni selgus, et sündmuskoht oli Tallinn. Helistati omastele Keilasse, nemad helistasid häirekeskusesse ja otse loomulikult häirekeskus näeb, kust piirkonnast see tuleb ja ongi paigas," räägib Liiger.

"On veel selline variant, et inimene on nii ähmis, et aadressid lähevad segamini," lisab ta.

"Mul on meeles, kui tuli kutse, et on toimunud õnnetus Harju maakonnas ja kohtumispaik on Vääna-Jõesuu kaupluse juures. Jõudsime kohale, kedagi ei ole. Sai helistatud, oodatud, telefoni ei võetud. Viimaks selgus, et sündmuspaik on vale. Inimene, ähmi täis, ütles sellise koha, aga õige oli Vääna kauplus. See juhtum lõppes sellele inimesele traagiliselt."

Kui aga kõne isegi adekvaatseks osutub, võib ette tulla, et abivajaja ei osutu kohapeal koostöövalmiks. "Oli üks hästi raske silmatrauma, kus naine kutsus kiirabi. Mees oli niimoodi endast ära, et ütles – mina ei saa teda mingil moel aidata, temal pole mind vaja.

Aga kui sa saad aru, et inimene mitte ei kisu konflikti, vaid on psüühikast niimoodi läbi, siis on võimalik rahuliku käitumisega jõuda selleni, et me läksime haiglasse, tunnustasime-julgustasime teda ja kui me ta silmaarsti ooteruumi jätsime, siis ta palus meie käest andeks oma mõistmatust."

Kõige tõsisemates olukordades võivad Liigeri sõnul murduda kõige tugevamadki inimesed.

"See ei ole selline loogika, kus saaks näpuga vehkida. Annaks jumal, et meist keegi ei elaks sellist asja üle. Mitte keegi meist ei kujuta ette, kuidas ta käitub, kui tal on leekide meri vastas."

 

Merle Jääger: tegutsemine oli sel hetkel automaatne

1996. aasta septembriööl põles Tartus Oa tänaval elumaja, milles parasjagu põõnas näitleja Merle Jääger koos perega. Kell oli veidi enne kolme, kui Jääger ukselt kostuva meeleheitliku helistamise peale üles ärkas.

"Ukse taga on mingi päästeteenistuse tont, kes teatab, et evakueeruge, maja põleb. Ta ilmselt üritas seal ukse taga ka päris pikka aega." Esmalt ajas Jääger oma lapse üles. Käitumise järjekord oli tema sõnul sel hetkel täiesti automaatne.

"Üritasin talle saabast jalga ajada, aga siis läks elekter ära ja üks saabas jäigi majja," rääkis Jääger. Korterist pääsesid veel dokumendid, raha, Seto ehted ja rahvarõivad. "Ja seina pealt pilt, mis kujutas minu mammat ja ema," räägib ta, et väärtushinnangud olid vaatamata šokile paigas.

Millisest ajusopist Jäägeri öine tegevuskava ja -järjekord tol ööl pärines, ei oska näitleja täna enam öelda.

"Minu meelest käis see asi väga kuradi kähku," meenutab ta siiski. Kõrvalasuvast Aavo Pikkuusi kuurist alguse saanud tuli tegelikult esimese korterini ei jõudnudki, kuid Oa tänava maja läks lõpuks lammutamisele.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee