Kommentaar

Helmen Kütt | Keskmine pension 560 euroni! (148)

Helmen Kütt, sotsiaalkaitseminister, SDE, 7. jaanuar 2015, 20:03
Helmen KüttFoto: Renee Altrov
See, kuidas eakad end ühiskonnas tunnevad, sõltub nii nende majandusseisust kui ka sellest, kuidas kaasinimesed, poliitikud ja tööandjad neisse suhtuvad. Rahalise poole parandamise eest saab seista valitsus – pensionitõus ootab ees aprillis ja kui täitub sotsiaaldemokraatide lubadus tõsta nelja aastaga alampalk 800 euroni, kasvab keskmine pension 560 euroni.

On kurb, et Eestis on hakatud eakaid nägema probleemi, mitte lahenduse osana. See suhtumine pole üksnes eakatele raske koorem kanda, vaid see arusaam on kahjulik nii majandusele kui ka ühiskonnale. 

374 euro asemel 560 

Eestis on aastaid olnud võimul parempoolne valitsus. Pärast iseseisvuse taastamist vajas riigi majandus ülesehitamist ja ehitajatel ei jätkunud silma muule. Harjuti arvama, et kõik see, mis riigile raha sisse toob – nagu ettevõtted –, on hea, ja see, millele raha kulub – nagu pensionid –, on koormav. Arvati, et eelkõige tuleb hoolitseda selle eest, et majandus kasvaks ja küllap annab see tunda kõigi inimeste, ka eakate rahakotis.

Just toona läks käibele arusaam, et kasta tasub vaid seda taime, mis jõudsalt kasvab. Kui me ei kasta kõiki taimi, kuidas me ülepea teada saame, milline neist jõudsalt kasvama läheb? Kui me lõpetame taime kastmise pärast õitsemist, kas me ei jää ilma viljadest, taime kõige paremast osast?

Nüüd on Eestil olnud aega majandust ehitada juba üle 20 aasta. Nüüd näeme, et parempoolsete poliitikute arusaam, et majanduse kosudes paraneb ka iga inimese elujärg, ei ole õige olnud. Meile on selgeks saanud, et inimeste heaolu suurenemiseks ei piisa sellest, kui suunata riigi tähelepanu vaid majanduse kasvamisele. Kui me ei panusta inimestesse, ei ole kümne aasta pärast enam neid, kellega jõukust jagada. Ja see on valdkond, kus tagantjärgi tarkusest ei ole abi.

Nüüd on sotsiaaldemokraadid üle seitsme aasta taas valitsuses. Eelarve, mida juba hoolimise eelarveks on hakatud nimetama, toob kaasa pensionide kasvu 5,9 protsenti. See tähendab, et keskmine vanaduspension 44aastase staaži puhul kerkib tuleva aasta aprillis 374 euroni. Samal ajal tõuseb ka tulumaksuvaba miinimum pensionäridele 374 euroni, et keskmine pension jätkuvalt tulumaksuvaba oleks.

See on viie viimase aasta suurim pensionikasv. Ja nii see peab ka jätkuma. Kui  sotsiaaldemokraadid võidavad valimised, seame uue valitsuse eesmärgiks tõsta nelja järgmise  aastaga keskmise pensioni 560 euroni. See oleks õiglane. Eesti pensionär maksab oma pensionist väga suure protsendi ravimite peale, suurema, kui see õige oleks. Eriti raske on hakkama saada üksi elaval pensionäril. Eestis on praegu kõige suuremas vaesusriskis üksi last kasvatavad vanemad ja kohe nende järel üksi elavad pensionärid. Ja lõpuks, eakad on selle ära teeninud. See, et taasiseseisvumise ajal ei tulnud hakata riiki ehitama nullist, oli nende elutöö tulemus.

Praegu näidatakse ühiskonda pooleks jagunenuna: ühed on maksumaksjad, kes riigikassat täidavad, ja teised on ülalpeetavad, kes riigikassast raha kulutavad. Kui räägitakse elanikkonna vananemisest, siis peamiselt vaid ühes võtmes: kui eluiga pikeneb, tuleb juurde just rahakulutajaid, keda ühiskond peab hakkama ülal pidama. See lähenemisviis on ebaõiglane ja ka vale.

Eluea pikenemisega käib kaasas teine pool: inimesed püsivad kauem tervete ja aktiivsetena. Aina enam on neid inimesi, kes pärast pensioniea saabumist töötamist jätkavad. Järjest rohkem inimesi on võimelised tööd tegema ka vanemas eas ja ka tahavad seda teha. Seega on oluline osa pensionisaajatest samal ajal ka maksumaksjad, ja seega sugugi mitte probleem, vaid lahendus. 

800 + 560 = 1360! 

Kedagi ei tohi kohustada pärast pensioniea saabumist tööd tegema. Pension on elutööga välja teenitud puhkus ja makstav pension peab olema piisav selleks, et seda välja teenitud puhkust kasutada just nii, nagu inimene tahab. Kui aga inimene leiab, et tal on jõudu ja energiat tööl käimist jätkata, siis tuleb teha kõik selleks, et see ka võimalik oleks. Osa sellest saab teha riik: kui miinimumpalk tõuseb 800 euroni ja keskmine pension 560 euroni, siis tähendab see täiskohaga tööl käivale keskmist pensioni saavale pensionärile minimaalselt 1360eurost kuusissetulekut.

Lahenduse teine pool on aga selles, millistena ühiskond ja nende seas ka tööandjad eakaid näevad. Kui avalikkus näeb eakaid probleemi ja koormana, on paratamatu, et seda teevad ka tööandjad. Eesti kaadripoliitika on noorte inimeste poole kaldu. Niinimetatud klaaslaest, mis ei luba töökohal edeneda, räägitakse peamiselt naiste puhul. Ometi puudutab samasugune suhtumine ka eakaid.

Kui valmis on meie tööandjad palkama eakamaid töötajaid? On selge, et riigile on kasulikum, kui eakad tööl käimist jätkavad. Selgub, et kasulik on see ka ettevõtetele. Eakate alahindamine on ajaloos valusalt kätte maksnud.

1980ndatel oli Euroopas aeg, kui pankades otsustati teha otsustav muutus kaadripoliitikas: vanemad juhid tuleb asendada noortega. Varsti selgus aga, et 30ndates eluaastates inimestel ei ole neid kogemusi, mida panganduses tegelikult vaja läheb. Vanemad võeti küll uuesti tööle, kuid vahepealne aeg oli toonud pankadele suurt rahalist kahju. Meil on kõik võimalused selleks, et olla targemad ja õppida teiste vigadest. Kui me neid vigu vaid tunnistaks.

Eakate positsioon ühiskonnas peab muutuma. Teine osa on eakate õiglane tunnistamine ühiskonnas, et enam tarkust kogunud inimeste teadmisi ka sellisena kasutada osataks. Selle nimel tuleb alles hakata tööd tegema.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee