Eesti uudised

Aasta arst Andrus Loog – liiga hea õpilane, et saada arstiks (5)

Küllike Rooväli, 23. detsember 2014, 07:00
Dr Loog pärast edukat operatsiooni intervjuud andmas. Küllike Rooväli
Operatsioonilaual lebas vaid 16aastane tütarlaps, kes oli ajusurmas. "Ma ise olin siis ainult 17. Kirurgid ütlesid, et pese ennast kähku puhtaks, tuled meile appi!" meenutab koolipoisina sanitaritööd proovinud veresoontekirurg Andrus Loog oma esimest tegutsemist operatsioonilaua ääres.

Kirurgid olid tulnud Maarjamõisa haigla vanasse närvimajja, et viia siirdamiseks kaasa lootusetu haige neer. Traumaga haiglasse sattunud tüdrukul polnud elulootust.

"See oli mu esimene operatsioon," räägib eile aasta arsti tiitliga pärjatud veresoontekirurg Andrus Loog (50) nõukogude ajast, kui operatsioonilaua ääres pahatihti töökäsi nappis. Ja siis kõlbas abijõuks ka keskkooli ajal närvikliinikusse sanitaritööle tulnud keemiahuviline koolipoiss.

Vaevalt oskas ta toona aimata, et see huvi viib teda tulevikus ülipeenesse veresoontekirurgiasse, annab võimaluse olla Ameerika Ühendriikide tipp-

kirurgiakliinikus praktikal ning juhatab rakuravi juurde, millega tema juhitav Taastava Kirurgia Kliinik praegu Euroopa Liidu rahastatava teadustööna tegeleb, uurides, kuidas luua uusi veresooni, et seeläbi päästa jalgu amputatsioonist.

Aga uudishimu ja teadmistejanu olid tal juba koolipõlves. Kuigi: "Ma kartsin verd. Ma sõitsin palju jalgrattaga ja rattaga ikka juhtub igasuguseid kukkumisi. Aga nii, kui vaatasin, et verd jookseb, nii ma ka pildi taskusse panin."

Tagantjärele targana võib öelda, et Loogi saamine arstiks tuli üsna loogiliselt keemia süvaõppe kaudu toonases Tartu 5. keskkoolis, tänases Tartu Tamme gümnaasiumis.

Pärlid sigade ette

Ja kus sa Tartus ikka keemiapraktikat teed, kui mitte haigla laboris.

"Siis uuriti sigade peal parasjagu Johannes Hindi leiutatud väidetava ravitoimega imevedelikke AU-8 ja desintegreeritud vett," meenutab Loog. "Kui inimesed käisid pooleliitriste pudelitega sabas seismas ja maksid hirmsat raha, siis sigadele veeti seda 200liitriste tünnidega. Ja meie käisime sigadelt verd võtmas, et uurida, kuidas see teaduse ime neile mõjub."

Aga juba siis huvitasid Loogi palju keerulisemad küsimused, kui sigade saatus. Haiglas töötades kuulis ta klassikaaslastelt, et Maarjamõisa esimeses majas, neurokirurgias, on sanitari tarvis. "Tahtsin opituppa, et seal näen verd, tüütab ära see pildi kottipanek. Läksin rääkima vanemõega, kes oli hästi tõsine tädi ja võttiski mind tööle," kirjeldab ta oma meditsiinikarjääri algust.

Kui töö tehtud, käis noor sanitar majapeal jalutamas ja nägi nii mõndagi. Ka toona olid probleemiks noored, kes vette hüppasid, oma kaelu murdsid ja ratastooli jäid. "Ma ei teadnud arstiteadusest veel midagi, aga lihtsalt keskkooli bioloogiat teades mõtlesin, et miks inimese seljaaju ei taastu, miks ei kasva uued ühendused," räägib Loog. "Mõtlesin välja teadusuuringu – ei mäleta küll enam, mis loomal –, et tema tiinuse ajal tuleb siseneda emakasse ja lõigata pooltel loodetel seljaaju läbi. Siis näeks, kas organism suudab lootestaadiumis selle ära taastada või mitte."

Kasvatada seljaaju või veresooni?

Keila südamekliiniku loonud ja selle hiljem Tallinna kolides Taastava Kirurgia Kliinikuks kujundanud Loogi teatakse eeskätte paljude lõikuste järgi, mida ta on teinud Eestis esimesena. 15 aastat tagasi õmbles ta Keila koolipoisile Casparile tagasi rongi all kaotatud jala. Esimesena kasutas ta kopsuarteri trombemboolia vältimiseks veeni paigutatud filtrit. Esimesena taastas ta tunamullu tulekahjus osaliselt vasaku näokülje kaotanud mehe näo kõhus asuvast rasvikust võetud koega, mullu aga siirati tema kliinikus esimesena patsiendile haige enda kehast võetud regeneratiivrakke, mis uues kohas kärmelt tegutsema asudes vigastusi parandasid. Seda loetelu võib veel pikalt jätkata.

Nii veider, kui see ka ei tundu, on Loogi eluspiraal vahepealse 35 aastaga jõudnud vähe jämedama keeruga tagasi sinnasamasse, kus omal ajal tekkis seljaaju kasvatamise mõte. Nüüd aga kasvatab ta hoopis uusi veresooni, võttes elusaks ehitusmaterjaliks regeneratiivrakud – organismi rasvkoest eraldatud ja töödeldud rakud, mis süstitakse tagasi organismi, et need peremeest raviksid.

See, mida ta teeb praegu rakuravis, on idee poolest üsnagi sarnane – soov leida haige enese kehast sobivaid rakkude kooslusi ja siirata neid tema jalga, loomaks uusi veresooni, mis varustaksid jalga ja päästaksid selle amputeerimisest.

"Kui seljaaju on täiesti läbi lõigatud, siis selle kokkukasvatamiseks on vaja väga palju rikkuda neid reegleid, mida vanajumal on teinud," räägib Loog. "Veresoontehaigete heaks tehtavas rakuteraapias kasutame aga looduse loodud mehhanismi, sest uute veresoonte kasvatamise omadus on organismil olemas. See on küll aeglane, aga usume, et regeneratiivrakkude siirdamisega suudame protsessi kiirendada ja tulevikus hulga jalgu päästa."

Igal aastal lõigatakse Eestis ära 400–500 jalga, millest suure osa võiks päästa. Põhjuseks on tavapärane veresoonte lupjumine, gangreen. Haigus, mis muudab inimese elu tundmatuseni.

"Kui inimene kaotab varbad või pool labajalga, suudab ta minna tualetti, käia duši all, aga kui jalg amputeeritakse põlve juurest, siis seda enam ei saa," selgitab Loog. "See iseseisva liikumise võime on tohutult oluline, see on see, mille peale inimene ise ei mõtle, enne kui see on juhtunud."

Sellest tahabki Loog inimesi päästa.

Rottide uued jalad on paremad

Ja kuidas siis paraneb? Opereeritud rottide jalad on Loogi hinnangul paremad kui originaalid. Loog loodab, et peagi jõuab teadusprojekt ka kliiniliste uuringuteni inimestel. "Me räägime neist haigetest, kellel ei ole valikut, keda ootab amputatsioon meie sekkumiseta igal juhul," märgib Loog. "Tõsi, see nõuab koostööd ravimiametiga ning mõistagi ülitäpset protokolli, mille alusel uuringut korraldada."

Caspar sai jala tagasi

Oktoobris 15 aastat tagasi toodi Keila haiglasse poiss, kes oli raudteel hullates rongi ette sattunud ja jala kaotanud. Rongiratas oli jalalaba otsast lõiganud hüppeliigese kohalt. Praegu võib Caspar Viitamees, kes toona oli 15aastane, rahulikult öelda, et Keila südamekliinikus tagasi õmmeldud jalg on lubanud tal elada oma elu, käia tööl ja olla optimist hoolimata sellest, et jalg on teisest lühem, et jalal pole hüppeliigest ja pikalt kruusateel kõndides hakkab jalg valutama.

«Ma olen harjunud, et jalg selline on ja ma olen rahul, ma ei mõtle sellele,» ütleb tööpäeva lõpul kohvi nautiv Caspar. «Elu on niipalju edasi läinud, ei tule pähe ka enam. Viskasin ajalehed ka ära, mis rääkisid sellest õnnetusest.»

Ega Casparil polegi aega lehti lugeda. Kodus on kaks last, kellest üks saab nelja-aastaseks ja teine on alles kolmekuune. Ta töötab peotelke ja lavatehnikat üüriva firma laojuhatajana, kuid käib ka ise objektidel. Nii kohtus ta möödunud suvel ka talle jala tagasi õmmelnud Andrus Loogiga, kes oli telgi tellinud oma 50. sünnipäeva pidamiseks. Mehed elavad mõlemad Keilas, kilomeeter on vast vahet.

Ülikooli soovitust ei saanud

Kui haiglasse töölesaamine oli olnud lihtne, siis ülikooli astumine oli oivaliste teadmistega noormehele keeruliseks tehtud. Toona oli selleks vaja iseloomustust, kus sisalduks soovitus. Sellest jäi Andrus Loog üllatuslikult aga ilma. Nimelt kirjutas 5. keskkooli direktor Helve Raik, et kool ei soovita tal astuda Tartu Riikliku Ülikooli arstiteaduskonda, kuna ta on selleks liiga hea.

"Ma ei mäleta enam seda täpset sõnastust, aga see kõlas nii, et see oleks lihtsalt raiskamine ja õppima peaks midagi reaalsemat, kasulikumat – näiteks keemiat või matemaatikat," meenutab Loog. "Ülikoolis vestlusvoorus ütles prodekaan, et sellist asja näeb ta küll esimest korda – ühelt poolt öeldakse hästi, aga teisalt ei soovitata. Ma peaks ütlema: vabandage väga, te ei ole saanud soovitust, et me ei saa teid vastu võtta. Aga olgu, eks me pigistame silma kinni."

Koeri pidi tänavalt ise püüdma, jänesed söödi ära

Värskelt ülikooli astunud Andrus Loogile oli teaduse tegemine huvitav ja juba esimesel kursusel sai uurimistööga pihta hakata.

"Tõsisem tegevus läks lahti siis, kui koos kolleeg Andres Grossiga sai hakatud rotte lõikama. Seda tegime operatiivkirurgia "laibakumi" tagaruumis," kirjeldab Loog. "Ees suures ruumis olid lahtilõigatud laibad õppevahenditena ja sellega kaasnes ka vastav lõhn. Olime väga vilunud, meie keskmine rotilõikamise aeg oli neli minutit, jooksvalt lindil, kui ühe õhtuga sai 48 rotti, polnud midagi imestada," kirjeldab Loog.

Aga mida nad siis rottidel lõikasid?

"Selline kirurgia liik, nagu vagotoomia oli siis popp. See tähendas mao juures ühe närvi läbilõikamist, mida peeti mao ja kaksteistsõrmiku haavandtõbede puhul üheks ravivõtteks. Meie püüdsime uurida, kas see aitab või ei aita."

Peale suure teaduse imbus selle tegevuse juures noormeeste naha ja jope vahele ka kogu kohutav lõhnabukett, mis tollases lahkamiskambris hõljus. Omavahel segunesid laibalehk ja formaliinihais, sellele lisandus aga rottide magamapanekuks kasutatav eeter. "Terve ruum oli eetrit täis – narkoos käis nii, et võeti klaaskolb, pandi vatt põhja, eetrit sorts peale ja rott sisse," räägib Loog. "Kui olime 4-5 tundi selles keskkonnas – eks ta mõjub ikka –, siis me polnud just purjus, aga heas tujus."

Seda on hea võrrelda – kui praegu teeme ka rotiteadust, siis need keskkonnad on ikka väga-väga erinevad, mis olid tollal ja on praegu.

Üks tollane teadustöö käsitles koerte aju uurimist. "Pidime ise linna pealt hulkuvaid koeri püüdmas käima. Tollane Tartu oli neid täis, eriti raudteejaama juures või Vaksali tänavas. "Kui sa läksid aga selle mõttega, et meil on koera vaja, ilusti rihm kaasas, et annad penile natuke süüa, rihm kaela ja lähme, siis ei tulnud keegi lähedale, tundsid ära," kirjeldab Loog.

Aga olid ka sellised uuringud, millest tundsid rõõmu ka kodused.

"Uurisime praeguse akadeemiku, tollase nooremarsti Toomas Asseri juhendamisel laserkiirte mõju jänese ajule, et teada saada, kuidas saab laserkiiri kasutada ajuoperatsioonide juures," jutustab Lood. "Kuna jäneseid oli lihtsam vedada, kui laseriaparaate, siis viisime jänesed füüsikainstituuti ja seal tegime lõikusi. Lõikus valmis, vaatasime kohest toimet, võtsime histoloogia preparaadid ära ja mis sa selle vaese jänesega ikka siis teed. Õhtud lõppesidki siis jänesepraega."

Andrus Loog

Sündinud 14.08.1963.

Veresoontekirurg, Eesti ühe esimese erakliiniku – Taastava Kirurgia

Kliiniku asutaja ja juht alates 1993. aastast.

Juhib teadus-arenduseprojekti, mis uurib rasvast pärinevaid regeneratiivrakke ning nende võimet luua uusi veresooni, et seeläbi päästa jalgu amputatsioonist.

Lõpetanud Tartu Ülikooli arstiteaduskonna ja õppinud samas aspirantuuris. 1991.-1992. aastal jätkas ta õpinguid Texase Ülikoolis Ameerika Ühendriikides ning töötas külaliskirurgina maailma suurima töömahuga südame- ja veresoontekirurgia keskuses, Texase Südameinstituudis, seejärel töötas 1992. aastal assisteeriva kirurgina Indiana-Ohio südamehaiglas.

Dr Andrus Loog on Eesti kirurgide assotsiatsiooni juhatuse liige, Eesti veresoontekirurgide seltsi juhatuse esimees, Rakuravi klastri juhatuse liige ning kuulub rahvusvahelistesse erialaühendustesse.

Tänavu valiti ta aasta arstiks 270 kandidaadi hulgast.

Samal teemal

6. juuni 2016, 10:20
Tallinnasse kogunevad rakuravi tippspetsialistid kogu maailmast
30. märts 2015, 14:25
Mis juhtub, kui olen narkoosis?
23. detsember 2014, 00:07
Aasta Arst 2014 Andrus Loog: „Uue ravimeetodiga suudaksime aastas päästa 150 – 200 jalga"
22. detsember 2014, 14:12
GALERII: aasta arstiks valiti veresoontekirurg Andrus Loog

5 KOMMENTAARI

i
Ilusaid pühi! 23. detsember 2014, 14:30
Taastava Kirurgia Kliinikus ongi tublid arstid koos.Teine sõbralik, väga hea arst on doktor Tiit Meren.
k
kah 50 23. detsember 2014, 12:05
minu mäletamist mööda oli arstiteaduskonda pääsemine paras katsumus. aga keemiat õppima sai üsna lihtsalt. aga see selleks. tore oli lugeda artiklit t...
(loe edasi)
Loe kõiki (5)

Põnevat ja kasulikku

PÄEVATOIMETAJA

+372 5199 3733
online@ohtuleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 2233
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee