Kommentaar

Ivo Rull | Poliitiline jõulurahu ja -raha (1)

Ivo Rull, suhtekorraldusfirma Rull & Rumm juhataja, 21. detsember 2014, 17:55
Foto: TIINA KÕRTSINI
Eestis elab rahvastikuregistri andmeil 37 inimest, kelle perekonnanimeks on Jõul. Seega on vaid aja küsimus, millal mõnes parteikontoris treitakse valmis pressiteade à la „Jõulu-taat astus meie parteisse!" Mille sisuks võiks siis olla sõnum, et mõni vanemaealine härra Jõul on liitunud erakonnaga X. Kusjuures PR-teenust parteid sellise nikerdise tegemiseks ei vajaks, saaksid hakkama omal jõul.

See oleks aga tühi-tähi võrreldes faktiga, et juba on tuntud munitsipaalpoliitik üllitanud oma nime all laste jõuluraamatu. Eriti küüniliseks teeb sellise poliitilise triki tõik, et ilmselt oli tegelikuks kirjutajaks hiljuti oma peremehe pattude eest vangis istunud linnaametnik. Jõuluabsurdi tipuks kujunes aga linnavalitsuse pressiesindaja teade, et raamatu trükikulud katsid päkapikud.

Poliitiline jõuluraha

Sotsid alustasid jõulude eel ukselt uksele kampaaniat. Ei imestaks, kui keegi neist saabuks kutsumata külalisena teie juurde näiteks päkapikumüts peas – värvid on ju samad. Nii inimlik ja nunnu kah. Riigikogu hooaja lõpuistungil esitlesid nad plakatit, millel jõuluvana kujutati sotsina. Ida-Virumaal ilmselt esitletakse sama meest näärivanana.

Jõulud on sobilik aeg kõikidele poliitikutele igasuguse nänni kinkimiseks, milleks tüüpiliselt on helkurid, kalendrid, mesi, käpikud, sallid jms. Aastate eest saatis Tallinnas linnapea jõuluajal valijatele postkaardi, millel poseeris ühes nüüdseks dopingukahtlustest räsitud spordikuulsustega. Aeg on edasi läinud, tänavu on ilmselt osal munitsipaalnikest tekkinud juba ootus linnaeelarvest muretsetud apteegi kinkekaardi saamise suhtes.

Poliitikud, kes ühe suupoolega kuulutavad välja jõulurahu, ei jäta samal ajal oma valimisringkonnas ilmuvas ajalehes või seal levivas raadios tegemata jõulutervitusi. Viidates seejuures justkui muuseas antud piirkonda oma initsiatiivil korraldatud katuserahale. Jultunumad mängivad mõnel avalikul üritusel, nagu Heimar Lenk, tšekk näpus, jõuluvana.

Semantiline tagasivaade: 1990ndate alguses tähendas katuseraha summat, mida ettevõtjad pidid kriminaalsele räkitile vägivalla hirmus maksma. Vastutasuks pakkusid kriminaalid siis „katust" ehk kaitset konkureerivate jõukude eest. Nüüd, paarkümmend aastat hiljem, loevad kõik maakonnalehed uhkusega kokku katuserahana laekunud eelarvelisi eraldisi.

Raha ikka omadele

Katuseraha ehk parlamendis eelarvest poliitiliste kokkulepete tulemusena otse saadikute valimisringkondadesse liigutatavate summade suhtes valitseb koalitsiooni ja opositsiooni vahel haruldane üksmeel. Kui rahapoti emmale-kummale poolele minevad summad on kokku lepitud (tänavu 4,5 miljonit eurot koalitsioonile ja 1,5 miljonit eurot opositsioonile), siis detailides enam ei urgitseta. Mis vahet seal, kas edasi liigub maksumaksjate raha mõne saadiku jahikire, tema ämma MTÜ või lapse koolimaja remondi toetuseks?!

Rahanduskomisjoni liikmed mõmisesid vaid, et ilmselt saavad need summad mõistlikult kasutatud ning et ühegi objekti puhul põhjuse tasemini pole vaja minna. Sel moel riigieelarvest raha saamine on nagu jõuluime – küsi, ja sulle antakse!

Tegelikult on katuseraha jagamisel reegliks, et seda eraldatakse sageli mitte niivõrd vajaduse kui parteistumise põhiselt. Katuseraha saavad eeskätt need koolid, klubid ja asutused, mida juhivad Toompeal rahajuga suunavate erakondade kohalikud parteikaaslased. Antud summadele küünte tahasaamiseks on kohtadel tekkinud suisa spetsiaalne termin: projektipõhine parteistumine.

Katuserahade jagamise kohta sõnastan jõuludeks Murphy seaduse Eesti kohanduse: inimesed, kes armastavad verivorsti ning ootavad katuseraha, ei peaks kunagi jälgima, kuidas kumbagi neist tehakse.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee