Kommentaar

Hardo Aasmäe | Müncheni vaim Venemaa kohal (20)

Hardo Aasmäe, geograafiateaduste kandidaat, 19. detsember 2014 16:51
Foto: MATI HIIS
Teise maailmasõja eel müüsid Suurbritannia ja Prantsusmaa nn Müncheni sobinguga (natslikule Hitleri-) Saksamaale maha Tšehhoslovakkia suveräänsuse. Tulemuseks oli Tšehhoslovakkia tükeldamine ja häving.Sellele eelnes Austria anschluss ehk riigi vägivaldne ühendamine Saksamaaga ning järgnes Poola jagamine NSVLi ja Saksamaa vahel Molotovi-Ribbentropi pakti salaprotokolliga. See vallandas Teise maailmasõja. Kõike seda on lääne demokraatiad kibedalt kahetsenud, sest agressorile ei tohi järele anda.Paraku olid tolle aja meeleolud mõnevõrra teistsugused. Euroopa demokraatiad (Suurbritannia, Prantsusmaa, Belgia, Holland) olid suured koloniaalvalitsejad. Austria-Ungari ja Vene impeeriumi varemetele tekkinud rahvusriikide, sh Soome, Eesti, Poola, Tšehhoslovakkia jt pikaajaline elujõulisus ei olnud Euroopa demokraatlikes võimukoridorides sugugi nii endastmõistetav kui tänapäeval. Rääkimata Natsi-Saksamaast ja enamlikust Venemaast (Nõukogude Liidust).Meenutagem vaid NSVLi Eestis 1. detse

Putinil on Hitleri käekiri

Venemaa nagu Natsi-Saksamaa

Esimese maailmasõja järgses koloniaalajastu Euroopas ei olnud vabakaubandust ja seetõttu lämmatasid Versalles'i rahulepingu tingimused tooraine puudusega Saksamaa eesrindlikku tööstust. Algatuseks tuli neile appi Nõukogude Venemaa (Nõukogude Liit). 1933. aastal võimule tulnud natsid nägid lahendust „eluruumi" vägivaldses laiendamises. Tulemuseks oli Teine maailmasõda ja Saksamaa häving.
Tänapäeva Saksamaa tööstus on põhimõtteliselt teises olukorras. Tollivaba kaubandus Euroopa Liidus ja vabakaubanduse levik maailmas võimaldab osta kõike tegevuseks vajalikku maailmaturult. Saksamaa arenenud tööstus kasutab toorainet säästlikult ja selle maailmaturu hinnaga on kohanetud. Tänapäeva Saksamaa ei vaja eluruumi, vaid vabaturu laienemist.
Venemaal on olukord vastupidine. Tööstus on tehniliselt maha jäänud ning aegunud ja toorainet raiskava tehnoloogia tõttu näljas odava tooraine järele. Eluspüsimiseks vajatakse sisekolooniat, kust oleks võimalik tooraine kätte saada röövelliku ehk maailmaturust oluliselt madalama, nn koduturu hinnaga. Samas oleks "koduturul" müüdava lõpptoodangu hind monopoolselt kõrge. Mujale müües saab konkurentsis püsimiseks jällegi hinda alandada tänu „kodusele" odavale toorainele.
See on tavaline koloniaalmajandus, kus tööstuslik keskus koorib majanduslikult toorainerikast ääremaad. Nõnda toimis koloniaalmajandus NSVLi ajal ja toimib ka tänapäeva puna-Hiinas. Veel 20 aastat tagasi püüdsid venelased osta Türkmenistanilt gaasi hinnaga 15 dollarit 1000 kuupmeetri eest, sest ainuke gaasitoru läks Venemaale. See ei läinud kaubaks. Praegu on hind 10–15 korda kõrgem, sest torujuhtmed suunduvad ka Hiinasse ja Iraani.
NSVLi lagunemisega on purunenud müüt Venemaast kui ülirikkalike loodusvaradega riigist. Sellega jäi väljapoole Venemaad 99% mangaanivarudest (Ukraina, Gruusia), 90% kroomist (Kasahstan) ja titaanist (Ukraina), 70% uraanist (Kasahstan, Ukraina), 60% rauast (Ukraina) ja vasest (Kasahstan, Lõuna-Kaukaasia), üle 50% mustmullast (Ukraina, Kasahstan, Moldova) jne... Venemaa gaasi- ja naftavarud on küll suured, kuid parema geoloogilise lasumusega (tulusamad) maardlad jäid Türkmenistani, Kasahstani ja Aserbaidžaani.
Venemaa tööstusel ja nende oligarhidest omanikel on selles olukorras kaks võimalust. Kas lõplikult pankrotistuda või nõuda endise „eluruumi" taastamist. Selle saavutamiseks on välja mõeldud igasuguseid vähem või rohkem suletud majandusühendusi – SRÜ vabakaubandus, Tolliliit, Euraasia Majandusliit jne ja toime pandud mitmeid sõjalisi kallaletunge (Gruusia, Ukraina, Moldova). Kaotatud loodusvarade paiknemine näitab Venemaa agressiooni põhisuundi: Lõuna-Kaukaasia, Ukraina, Kasahstan ja Moldova.
Paraku kipub see n-ö koduturg käest libisema. Maailmamajandus teeb üha rohkem otse kaupa tooraine tarnijatega. Näiteks vähendab Boeing praegu oma Moskva bürood ja suurendab seda Kiievis. Liigutakse titaanivarudele lähemale.

Moskva võib Krimmist loobuda

Venemaa tööstusele on eriti talumatu Ukraina vabakaubandus Euroopa Liiduga. Täpsemalt, igasugune vabakaubandus kellegi teisega peale Venemaa. Ukraina on loodusvaradelt võrdlemisi rikas maa. Suureks eeliseks on tihe asustus ja lähedus Euroopa jõukatele turgudele. Võistelda võrdsetes turutingimustes Ukraina toodangu ja loodusvarade pärast maailmaturul käib Venemaale üle jõu. Pealegi sai Krimm Ukrainast kuni anastamiseni valdava osa vajalikust mageveest, elektrist ja toidust.
Praegu on Krimmi olukord meeleheitlik. Sevastopolis ja Simferopolis on mage vesi juba lõpukorral. Põhjaveevarud poolsaarel peaaegu puuduvad. Veepuudust ei aita leevendada humanitaarkonvoid, eelarvetugi või sõjaline abi. Vett kas on või seda ei ole. Ilmselt peab Venemaa algava aasta algul Ukrainat sõjaliselt ründama, et saada Põhja-Krimmi magevee kanal.
Teine võimalus on Venemaal alla anda, nagu Krimmi või Vene–Jaapani sõjas. Mõistagi ei tähenda see vaatepilti, kus Putin tuleb Kremlist välja ülestõstetud kätega. Jätkub lihtsalt Slobodan Milosevici „Vene seriaal". Algul loovutatakse oma aatekaaslased Ida-Ukrainas (nagu Radovan Karadžic ja Ratko Mladic Bosnias), seejärel jäetakse abita mõni sõjalise ründe alla sattunud liitlaspiirkond, näiteks Dnestri-äärne vabariik (Horvaatias Kraijna vabariik) ja viimases majanduslikus kitsikuses antakse rahvusvaheliste organisatsioonide vahendusel ära majanduslikult täielikult rüüstatud Krimm (nagu Ida-Slavoonia tagastati Horvaatiale).

Samal teemal

16.08.2016
Venemaa rahvakunstnik: Balti riikidelt peaks okupatsiooni eest vabandust paluma