Uudised

Kuld ei sobi kõnnumaale  

23. juuli 1997, 00:00

OSKAR TANNER

Arto Paasilinna. "Poodud rebaste mets". Tõlkinud Kädi Kokk. Kirjastus Monokkel 1997, 238 lk.

On inimesi, kes huumorist aru ei saa, ja nende elu on raske. Nagu nendelgi, kes tõsiste asjade juures ainsatki naljakat külge ei märka või, mis veel hullem, ka kentsakate asjade juures meeleheitlikult ainult tõsiseid külgi otsivad. Aga sinna ei ole midagi parata - võime nalja mõista on inimesele hälli kaasa pandud. Ja kui see on unustatud tegemata, on halb. Ehk nagu ütles omal ajal Voldemar Panso: "Huumoriga on nagu õnnega - mõni leiab selle kohe, teine otsib elu aeg, aga leidmata tal jääbki."

Eriti iseenese üle ironiseerimine on omaette kunst. Sest enamik inimesi ei karda siin maailmas midagi nii palju kui naeruväärseks muutumist.

Ju on nõnda ka rahvastega. Seepärast püütaksegi seal, kus võimalik, naerda teiste rahvaste üle. Võibolla ainult gabrovlased ja šotlased tunnevad mõnikord uhkust selle üle, et muiatakse nende üle, kuna nende ihnsus on üleilmseks naeruaineks on saanud.

Eks meiegi siin lõunapool Soome lahte kipu meelsamini muigama oma põhjapoolsete naabrite kui iseenda üle.

Ja siiski on alati iga rahva hulgas leidunud väänkaelu, kes ka omade tegemiste hulgas parasjagu naeruväärset leiavad.

Kui Arto Paasilinna, üks kolmest vennast-kirjanikust (ja romaani ilmumise ajal kaugeltki mitte kõige tuntum), tuli välja oma raamatuga "Poodud rebaste mets", ei osanud soomlased sellest midaga eriti head arvata. Kui siin on tegemist huumoriga, siis võllahuumoriga igatahes, öeldi vastilmunud raamatu kohta. Võttis aega, enne kui suurem lugejaskond kirjaniku omaks võttis. Eriti üllatas põhjanaabreid see, et prantslased sellest raamatust erilisse vaimustusse sattusid.

1987. aastaks (siis ilmunud raamatu järgi on tehtud eestikeelne tõlge) olid "Poodud rebased" ilmunud juba ühkesas trükis. Esmatrükist oli möödas neli aastat.

Mis "Poodud rebastest" menuromaani tegi, sellele polegi nii kerge vastata.

Lapis, kõnnumaal, saavad kokku elukutseline suli Oiva Jundunen, kes sinna oma kambakaaslaste eest tuleb peitma Norra pangalt pihta pandud kulda, alkoholilembene major Sulo Armas Remes (kes ei kasuta mitte iial kiivrit, ka kõva kärakavõtmise ajal) ja Koola saami eit, 90-aastane Naska Mosnikoff, kes oli sunnitud põgenema hoolitsejate eest, kes teda vanadekodusse pista tahtsid.

Kõik nad on mingil moel mõistetud priitahtlikule asumisele Lapi kõnnumaal. Ja nendele lisaks veel kohalik elanik nimega Viiesajane - rebasekutsikas, kes veidrate inimeste vastu omamoodi kiindumust tundma on hakanud.

Kohtuvad traditsiooniline elulaad, sullerlus ja militarism. Et ellu jääda, peavad nad mõistlikult koos eksisteerima. Nagu mujalgi maailmas.

Ei, robinsoni seisuses nad ei ole, sest Oiva Junduse kullakangid võimaldavad neil üpris luksuslikult ära elada. Nii luksuslikult isegi, et majoril on võimalik neile Stockholmist lustilised daamid mõneks ajaks kohale tellida. Aga isegi nendele istub kõnnumaaelu. Agneta: "Küll see litsi amet on ikka põnev. Kui ma oleksin seminari läinud, vaevalt et ma praegu siin oleksin. Õpetaksin kusagil Sollefteas puupäiseid jõmpsikaid."

Idülliline pole elu kõnnumaal kogunisti. Aga ikka parem, kui seal, mille kohta Beranger on öelnud: inimputukate taru. Kõik läheks ehk kenastigi, kui välismaailm ka siia sisse ei murraks. Tuleb nuuskima kõnnumaadetektiiv Hurskainen ja avastab end tsivilisatsioonist eemal peitvate kõnnumaalaste salaelu. Major Remes (militarism) pole küll koostööaldis: tema meelest tuleks sissetungijal lõuad segi lüüa, kael kahekorra käänata ja politseiniku koivad sõlme tõmmata. Oiva Jundunen, üpris kaasaegne professionaalne suli, mõistab aga kohe, et siin tuleb diplomaat olla, et kumu ei leviks ega ulatuks massimõrvar Hemmo Siira kõrvu (Siira on üks neid killamehi, kelle eest Oiva Norra panga kullakangid pihta pani). Kokku lepitakse 100 000 margale.

Ometi pole miski siin maailmas igavene. Sureb traditsioon: sureb perenaiseametit pidanud Naska (militarism ja sullerlus elavad kenasti edasi). Lõbutüdrukud on oma teed läinud. Tsivilisatsioon on põgenikud avastanud.

Ja mis peaasi: kulla kutset on tunda. Kuld pole mitte kõnnumaa, vaid luksushotellide, ööklubide, kasiinode ja muu selletaolise tarvis, mis sellest tüütust ja igavast maailmast elamisväärse teeb.

Laskem lõpetuseks kõnelda autoril. Mootorkelgu häält pole enam Kuopsumäe õue kosta. Rebane nimega Viiesajane tõstab koonu taeva poole ja haugatab paar korda igatsevalt.

"Kas pääses võidule ka õigus ja õiglus? Kas toimis mõni meelevaldne loodusseadus, või kas viidi täide sotsiaalne kohtumõistmine?"

Ega Arto Paasilinna nende küsimuste peale selget vastust ei anna küll.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee