Eesti uudised

Kolme hukkunuga Sydney pantvangikriisi pealt näinud eestlane: mõtlen juhtunule iga poole tunni tagant! (27)

Geidi Raud, 16. detsember 2014, 13:27
Foto: Getty Images / Joosep Martinson
"Ühele inimesele tehti südamemassaaži sealsamas kohviku ees, kuni sees veel viimased lasud käisid. Siis hakati inimesi kanderaamidega välja tooma. Oli näha, et ühel inimesel, kes seal kanderaamil lamas, enam elulootust pole, sest teda katnud lina nõretas verest," meenutas Austraalias vabakutselise fotograafina töötav eestlane Joosep Martinson (26) eilse pantvangidraama traagilist kulminatsiooni Sydney kesklinnas.

Esmaspäeval tabas Austraalia suurimat linna Sydneyt šokk – islamiäärmuslane Man Haron Monis võttis kohalikus šokolaadikohvikus pantvangi 17 inimest.

Samal teemal

Ööl vastu teisipäeva, kui pantvangidraama oli kestnud üle 16 tunni, alustas politsei kohvikule tormijooksu. Tulevahetuses kaotasid lisaks terroristile elu kohviku juhataja Tori Johnson ja kohvikukülastaja Katrina Dawson, kes töötas advokaadina sündmuskoha vastas. Haiglas surnud Dawsonist jäi maha kolm alla kümneaastast last.

Lisaks sai tulevahetuses haavata veel viis inimest.

Fotoagentuurile Getty Images pilte tegema sõitnud Joosep Martinson jõudis saatusliku šokolaadikohviku juurde kohaliku aja järgi kell 12 öösel, mil sündmuspaigal valitses veel vaikus. "Eririietes politseinikud valvasid seda nurgapealset tänavat, kus kohvik asub. Nad vahetasid valvekorda iga 15-20 minuti tagant ja see oli kahe tunni jooksul ainus liikumine," rääkis Martinson, kes seisis kaameraga sündmuskohast umbes 100 meetri kaugusel.

"Ühel hetkel pani seitse pantvangi täie spurdiga sealt kohviku uksest välja ja siis hakkas kohe sagimine pihta: pommiülikonnas tegelane tekkis sinna, politseinikke ja asjapulki hakkas juurde tulema. Valgusgranaate hakati kohvikusse sisse loopima ja püssitoru pandi uksevahelt sisse – hakkas kõvem täristamine, mis kestis umbes viis minutit," meenutas Martinson.

Pärast umbes kolm minutit kestnud kõva tulevahetust hakati haavatuid ükshaaval kohvikust välja tooma. Samal ajal, kui hoonest veel viimased lasud kostsid, üritati ühte kannatanut kohviku ees südamemassaažiga elustada.

"See võttis tudisema küll. Surina tõmbas sisse," tunnistas mees, kuid lisas, et ta polnud seal selleks, et vaadata ja mõelda, kas sündmus on jube või mitte. "Minu töö oli seal seda jäädvustada. Adrenaliin oli ikka üleval ja ega see on umbes sama nagu liiklusõnnetus – seal ei ole karta midagi. See lihtsalt juhtub ja sa pead reageerima. Ei ole aega mõelda, et oi kui jube. Selle peale mõtlesin hiljem."

Enne uinumist klaasike veini

Martinson viibis kohviku juures kuni kella viieni hommikul, mil kolleeg tuli ja ta välja vahetas. "Poole kuue paiku olin kodus ja magama sain alles pool 8, sest kui ma koju jõudsin, siis uurisin veel, mis teised agentuurid olid saanud sellest sündmusest ja millised pildid neil olid," rääkis Martinson.

"Üles ärgates käis läbi küll mõte, et oh sa poiss, mida ma tegelikult eile nägin! Eks ta kohale on jõudnud, aga eks ma mõtlen sellele ikka iga poole tunni tagant."

Teisipäeva pärastlõunal (Austraalia aja järgi kell 19) ajakirjanikuga vesteldes oli Martinson üleval olnud alles mõned tunnid ja veetis parasjagu närvide rahustamiseks aega golfirajal.

"Golfi mängimine on väga mõnus. Ma hakkan siin lõpetama, sest päike hakkab loojuma. Ma just täna ärkasin ka 3-4 tundi tagasi, magasin pikalt. Nüüd on enesetunne täitsa hea,“ märkis mees.

Kaua ta aga juhtunust eemal viibida ei saa, sest juba homme varahommikul peab ta traagilisse sündmuspaika naasma. "Homme hommikul kell 7 on mul järgmine vahetus, kus ma pildistan seda, mis seal kesklinnas edasi toimub, et kuidas mälestatakse hukkunuid ja seda lillemerd. Ma arvan, et siis võib rohkem kohale jõuda see asi, sest näen seal kurvas meeleolus rahvamassi," arutas Martinson.

"Usun, et see võib meele härdaks lüüa küll."

Terrorirünnak vs rongiõnnetus

Martinson on Austraalias elanud juba 3,5 aastat. Fotograafitööd alustas ta juba noores eas – olles kõigest 15aastane sõitis ta koos Õhtulehe ajakirjaniku Jaan Väljaotsaga Narva lähistele, kus oli juhtunud hukkunuga rongiõnnetus. "Veok oli rongile sisse pannud. Seal olid ka hukkunu ja rööpad olid keerdus. Kui väga teravalt vaatasid, siis oli ka inimjäänuseid seal näha. See võis olla enne seda, mis siin juhtus, üks retsimaid kogemusi,“ tunnistas Martinson.

Kuigi Martinson teenib leiba vabakutselise fotograafina, tellib temalt kõige rohkem pilte fotoagentuur Getty Images, kust tuli esmaspäeval ka töökäsk pantvangidraamat jälgima sõita. Antud fotoagentuurile tegi ta kaastööd juba sel ajal kui ta Eestis elas ja Õhtulehes töötas.

"Vancouveri Olümpiamängudel hakkasin ma nendega rohkem suhtlema ja nii ma Austraaliasse sattusingi," meenutas ta. "Mul on siin parem töötada, kuigi mul pole Eesti vastu midagi. Eestis ma võin töötada kümme aastat ja mul ei pruugi kordagi tulla võimalust saada oma pilti maailma suurimate väljaannete esikaantele, sest seal selliseid sündmuseid ei juhtu," tõdes Martinson, et Austraalias on tõenäosus kogu maailma puudutava sündmuse otsa sattuda suurem.

"Ma arvan, et minu kajastus eilsest juhtumist jõuab New York Time'si ja Washington Posti. Minu eesmärk oli näidata maailmale, mis toimus. Selles mõttes tunnen ennast tähtsana!"

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee