Kell on 4:40 hommikul kui äratuskell mind hostelitoas äratab. Aega on 20 minutit, et end valmis sättida ja kokku saada Suryaga – kohaliku noormehega, kes lubas mind budistlikku templisse pujale (palvusele) viia. Üllatuseks tervitasid mind hosteli uksel Surya + kolm värskelt teismelise east välja kasvand poissi.

Olles motikatega teel templisse, peatusime, et maha jäänud Suryat ootama jääda. Peale mõne minuti möödumist helistan talle, et ta kadumise põhjust kuulda. Ilma selgete argumentideta teatas ta, et tal olevat parem koju tagasi minna. Ja ometi oli tema see, kes väljasõidu peaorganiseerija oli.

Taolisi segaseid solvumisdraamasid korraldasid poisid iga päev. Olgugi, et püüdsin neist igal võimalusel eemale hoida, olid nad mul pidevalt silmapiiril. Kord üks, kord teine mind peatamas, uurides, kuhu ma minemas olen ning miks ma telefonile ei vasta.

Nimetasin nad Gaya kotisügajate gängiks. Kottide sügamine paistab olevat osa India gängikultuurist. Minu antropoloogiliste vaatluste tulemused näitavad, et pimeduse saabudes muutub sügamise tihedus sagedamaks. Kohendamise aktiivsust paistab reguleerivat seltskonna suurus. Kui isaste arv läheneb poolele tosinale, siis on kombeks jalad rohkem harki ajada ning teatud juhtudel (võimalik, et gängi liidrite puhul) kätt enam kottidelt ära ei  võetagi. Te ilmselt kujutate ette kui ebamugavalt ma end seal ainsa naisena tundsin.

Kui kõik see välja jätta, siis on Bhod Gaya imeilus pühapaik kümnete budistlike templitega. Siia kogunevad mungad üle kogu maailma. Bhody puu kõrval asub üks kuulsamaid budistide templeid – Mahabodhi Mahavihara, mille torni tipp on valatud puhtast kullast. Selle küljel sirgub Bhody puu, mille all Buddha ühel kevadisel täiskuuööl valgustunuks sai.

Sealt mitte kaugel, poole päeva jalutuskäigu kaugusel, asub Mahakula Guru mägi, kus Buddha koos oma viie õpilasega kuus aastat mõtiskluses veetis. 500-1000 ruupia eest on iga kohalik nõus turiste sinna sõidutama, kuid otsustasin koos paari usaldusväärsema gängsteriga teha jalgsimatka läbi jõe ning väiksemate külateede - täpselt nagu suur hingeõpetaja ise.

Keskpäevane kuumus võttis meid päris läbi. Mõtlesin, et kuidas Buddha siin ilma asfaltee ja söögita (legendi järgi ei söönud ta 6 aastat midagi) üldse Bhody puuni välja jõudis.

Koobas, milleni jõudsime, oli tilluke ja pime. Ruumi valgustas vaid väikse leegiga küünal, mis tõi koopa tagaseinas asuva kuldse Buddha kuju kontuurid. Võtab aega enne, kui midagi selgemalt nägema hakkan. Hapniku puudus teeb mind uniseks. Mööda selga voolavate higinirede järgi võib arvata, et koopaõõnes oli 40° kui mitte rohkemgi. See pani mind veelgi enam iidsele Buddhale kaasa tundma. Kuidas nad siin kuuekesi kuumuses ja näljas ellu jäid? Kummardan Ta kuldse kuju ees ning loen mõned õpitud mantrad.

Koopasuu avause kõrvalt leian väikese vaibariba, sätin end sellele pool lootose asendis mediteerima. Ma ei pea vastu rohkem kui 10 minutit. Tänan mõtteis oma õpetajat ning lahkun tema pühast kodust.

Tagasiteel hostelisse ostan Surya soovitusel lastele, kerjustele ning ahvidele 10 pakki küpsiseid. Need kadusid imekiirelt. Pärdikud olid esimesed, kes krõbistamise peale platsi lendasid. Hallid sabalised läksid päris kurjaks üksteise peale. Meil oli tükk tegemist, et neid keppidega endist eemale peletada ja kehakeele abil selgitada, et meil rohkem neile midagi anda ei ole. Järgmise paki sai mäejalamil kerjav ühe jalaga vanamees. Too vaats mulle veel tükk aega pettunult järele. Külalapsed olid seevastu üpris õnnelikud, kui neile prii maiuspala ulatasin.

Jaga artiklit

0 kommentaari

Päevatoimetaja

Telefon 51993733
online@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis