Maailm

Elu Älijevi Aserbaidžaanis meenutab Stalini aega (7)

Allan Espenberg, 13. detsember 2014, 07:00
Aserbaidžaani president Ilham Älijev.Foto: AFP / Scanpix
Aserbaidžaanis pandi selle kuu algul trellide taha riigi kõige julgem uuriv ajakirjanik Hadija Ismailova, kes suvel avaldas põhjaliku ülevaate vanglas vaevlevatest poliitvangidest. Samuti on vapper Ismailova uurinud presidendiperekonna äritegevust. Inimõiguslaste sõnul on Aserbaidžaanis valla päästetud repressioonide laine, mis meenutab Stalini aega.

Aserbaidžaani valitsuse inimõigusvolinik Elmira Süleimanova on mitu korda kinnitanud, et inimõiguste kaitse on riigis heal tasemel ja iga päevaga paraneb olukord selles vallas silmanähtavalt.

Kui Aserbaidžaani välisministrilt Elmar Mamedjarovilt päriti kommentaari inimõiguste rikkumise kohta, siis teatas ta, et olukord inimõiguste vallas Aserbaidžaanis pole karvavõrdki kehvem kui Hollandis või Iirimaal.

Sellistes sõnavõttudes pole midagi üllatavat, sest president Ilham Älijevi diktatuuri tingimustes ei saakski ega tohikski Aserbaidžaani kõrge ametnik midagi muud rääkida.

Samal ajal on rahvusvahelised organisatsioonid sellise arvamusega risti vastupidisel seisukohal ning heidavad igal aastal Aserbaidžaanile ette inimõiguste pidevat ja rohket rikkumist.

Opositsioonile kuuluvad majad lammutatakse

Kõige sagedamini süüdistatakse arreteerituid narko- või relvakuritegudes, huligaansuses, laimamises, majanduskuritegudes, mõnikord isegi spionaažis ja riigireetmises.

Politsei ajab laiali kõik rahumeelsed protestikogunemised, võetakse vastu inim- ja kodanikuvabadusi kitsendavaid seadusi, inimesi tõstetakse väevõimuga oma elukohtadest välja, politseijaoskondades ja vanglates on levinud vangide piinamine ja muud julmused.

Valimiste tulemusi võltsitakse, opositsioonilisi organisatsioone ja parteisid kiusatakse taga ja jäetakse kontoritest ilma, inimesi hirmutatakse, kohtunikud langetavad otsuseid, lähtudes poliitikute korraldustest, takistatakse välisinstituutide ja -organisatsioonide tegevust, äärmisel juhul kasutatakse isegi inimeste tapmist jne. Seejuures teostatakse paljusid repressioone või seadusrikkumisi täielikus karistamatuse õhkkonnas ning sageli lausa õhutatakse ametivõime seadusi eirama.

Võimukriitiliste organisatsioonide tegevuse takistamiseks on omapärase kiusamisviisina kasutusele võetud organisatsioonidele kuuluvate hoonete lammutamine koos sealolevate dokumentide ja varaga.

Nii näiteks õhati tänavu märtsis maja, kus asus Aserbaidžaani Rahvarinde kontor, mõni aeg varem oli aga buldooseritega kokku lükatud rahu ja demokraatia instituudile kuulunud hoone Bakuus. Kuigi instituudi töötajad palusid aega dokumentide ja seadmete päästmiseks, seda neile ei võimaldatud ning kogu instituudi vara hävitati koos majaga.

Kui palju on poliitvange?

Keegi ei tea täpselt, kui palju on Aserbaidžaanis poliitvange. Siiski panid Aserbaidžaani tsiviilühiskonna esindajad juunis kokku teadaolevate poliitvangide nimekirja, mis koostati 2012. aastal Euroopa Nõukogu Parlamentaarse Assamblee vastu võetud resolutsiooni alusel, mis käsitleb poliitvangide määratlemist.

Nende nimekirja koostasid üksteist inimõiguste kaitsmisega tegelevat valitsusvälist organisatsiooni. Nimekiri avalikustati selleks, et läänemaailm saaks teada Aserbaidžaanis toimuvatest repressioonidest.

Kohe nõuti vanglast vabastamist 29 inimesele, kelle hulgas olid ülekaalus ajakirjanikud, blogijad ja inimõiguslased. Ühtlasi oli selles nimekirjas 19aastane Omar Mamedov, kelle aga Bakuu kriminaalkohus mõistis 4. juulil väidetava narkokuriteo tõttu viieks aastaks vangi.

Tegelikult oli tema "peasüüks" presidendivastase Facebooki-lehekülje pidamine, kus noormees avaldas satiirilisi ja kriitilisi tekste, pilte, karikatuure, kollaaže, mis naersid välja Aserbaidžaanis esinevaid pahesid ja tobedusi. Lisaks oli Mamedov põrandaaluse revolutsioonilise organisatsiooni NIDA liige, mis ärritas samuti võime.

Mõni kuu varem oli samuti viieks aastaks kolooniasse saadetud teine Facebooki aktiivne kasutaja, 20aastane Elsever Mursalli, kelle süü olevat samuti seisnenud uimastitega sehkendamises.

Kõige tuntum inimõiguslane, keda kõige sagedamini taga kiusatakse, on rahu ja demokraatia instituudi direktor Leyla Yunus – näiteks aprillis arreteeriti ta koos oma abikaasaga Bakuu lennujaamas Armeenia kasuks spioneerimise süüdistusel. Augustis peeti Leyla abikaasa Arif Yunus taas kinni ja mõisteti kolmeks kuuks vangi.

Yunusi abielupaari arreteeritakse peaaegu igal kuul ning neid on süüdistatud väga paljudes kuritegudes, nagu näiteks riigireetmises, maksudest kõrvalehoidmises, kelmuses, ebaseaduslikus äritegevuses jne. Praegugi asuvad nii Leyla kui Arif Yunus vanglas, sest nende kinnipidamisaega pikendatakse pidevalt.

Mai lõpus avalikustas omapoolse poliitvangide nimekirja Aserbaidžaani rahu ja demokraatia instituut, kelle teada on riigis vähemalt 130 poliitiliste repressioonide ohvrit: Amnesty Internationali tunnustatud 41 süümevangi ja 89 poliitvangi.

8. augustil avaldas järjekordse nimekirja Aserbaidžaani poliitvangidest tuntud ajakirjanik Hadija Ismailova, kelle teada on riigis vähemalt 98 poliitvangi.

Ismailova, kes on avaldanud palju artikleid korruptsioonist kõrgetes võimustruktuurides ja on viimasel ajal tegutsenud aktiivselt ka inimõigustegevuse alal, vahistati detsembri alguses.

Inimõigused fookuses

Euroopa Nõukogu lätlasest inimõigusvolinik Nils Raimonds Muižnieks teatas oktoobris, et Aserbaidžaanis represseeritakse inimõigusaktiviste täie rauaga. "Kõik minu kaastöötajad Aserbaidžaanis on vanglas," kirjutas Muižnieks pärast oma viimast visiiti Kaukaasia riiki.

Lätlase kinnitusel muudab inimõiguslaste trellide taga hoidmine koostöö Euroopa organisatsioonide ja Aserbaidžaani vahel väga keeruliseks.

Muižnieks lubas teha kõik endast oleneva, et Aserbaidžaanis hakkaks lõpuks ometi olukord paremuse poole liikuma. Samal ajal peaksid tema arvates oma panuse andma ka Aserbaidžaani võimud, kellelt praegu veel mingeid suuremaid järeleandmisi ei paista. Aserbaidžaani võimud nimetasid Muižnieksi arvamusavaldusi poliittellimuseks ja räpaseks kampaaniaks, mille eesmärk on Aserbaidžaani halvustada. Samasuguse terava kriitika osaliseks sai USA välisministeeriumi esindaja Jennifer Psaki, kes detsembri alguses julges nõuda riigi võimudelt inimõiguste järgimist ja süüdistas Aserbaidžaani endale võetud kohustuste täitmatajätmises.

Aeg-ajalt õnnestub Aserbaidžaanis korraldada opositsiooni miitinguid, millel nõutakse poliitvangide vabastamist.

Kõigil taolistel üritustel peavad võimud tähelepanelikult silma peal. Üks viimase aja võimsamatest miitingutest toimus 9. novembril Bakuus tuhandete inimeste osavõtul. Kuigi politsei hoiatas organisaatoreid mitte võtma sõna presidendi aadressil, ei hoolinud rahvamass sellest keelust. Kui inimesed hakkasid üksmeelselt skandeerides nõudma Älijevi tagasiastumist, lülitati laval elekter välja.

Et tunnustada ja innustada Aserbaidžaani inimõiguste eest võitlejaid, omistati tänavune Euroopa Nõukogu väljaantav V?clav Haveli nimeline inimõiguspreemia (auhinna suuruseks on 60 000 eurot) septembrikuus Aserbaidžaani inimõigusaktivistile ja sõltumatu valimiskontrollikeskuse asutajale Anar Mammadlile. Mammadli ei saanud seda preemiat vastu võtta, sest maikuus mõisteti ta libasüüdistuste alusel 5,5 aastaks vangi, mistõttu anti preemia üle tema isale.

President kaotas Strasbourgis enesevalitsuse

Aserbaidžaani presidendile Ilham Älijevile kujunes eriti närvesöövaks juuni lõpus Strasbourgis toimunud Euroopa Nõukogu Parlamentaarse Assamblee istungjärk.

Selle ajal pidasid Aserbaidžaani aktivistid Euroopa Nõukogu peakorteri ees miitingu, millel nõuti poliitvangide vabastamist.

"Lõpetage kaaviaripoliitika! Aserbaidžaan ilma Älijevita!" skandeerisid aktivistid.

Kaaviaridiplomaatiaks nimetatakse Aserbaidžaani harrastatavat poliitikat, mis kätkeb endas peale muude tegevuste ka lääneriikide äraostmist kalamarja või naftaga. "Kitsamas tähenduses on kaaviaridiplomaatia suunatud rahvusvahelistele partneritele, et vaigistada riigile osaks saavat kriitikat inimõiguste ja demokraatia kohta," on kirjutanud Andres Herkel.

Saadikute ees esines ka Aserbaidžaani president Älijev, kelle kõnet nimetati ajakirjanduses fiaskoks ja riigipeale sobimatuks.

Nimelt solvas ja ähvardas ta oma esinemises teisi poliitikuid, rääkis demonstratiivselt ja eitas kõike halba, püüdis saadikutega manipuleerida, esitas propagandistlikke ja desinformeerivaid seisukohti.

"Kuigi presidendi eesmärgiks oli näidata Aserbaidžaani vaid parimast küljest, see tal ei õnnestunud," resümeeris Armeenia saadik Naira Zograbjan.

Küsimustele vastates olevat Älijev aga erakordselt närviliseks muutunud. Kui Iiri saadik uuris, miks on Aserbaidžaanis nõnda palju poliitvange, siis teatas president, et kuna neil pole ühtki poliitvangi, siis saadik valetab ja et teda on õpetatud taolisi küsimusi esitama.

Veel süüdistas Älijev iirlast Michael McNamarat otseselt Aserbaidžaani solvamises, kuna viimane oli algatanud resolutsiooni inimõiguste olukorra kohta Aserbaidžaanis, mille ENPA büroo vahetult enne juunikuist istungit ka heaks kiitis.

Kui teine saadik tahtis teada, miks võltsitakse valimistulemusi, siis läks Älijev endast päris välja, süüdistades parlamendiliiget valetamises ja ähvardades teda sõrmega. Ühtlasi toimus Älijevi esinemise ajal aktsioon, mille osalejad olid endil protesti märgiks suud kinni kleepinud.

Aserbaidžaani opositsioonipoliitik Äli Kerimli võttis kokku, et presidendi kogu esinemine oli suur vale, milles ta väljendas avalikult sallimatust kriitika suhtes. "Kogu maailm teab, et Aserbaidžaanis lokkab korruptsioon, riigis on 130 poliitvangi ja valimistulemusi võltsitakse. Kuid kui Älijevile hakati esitama selleteemalisi küsimusi, kaotas ta enesevalitsuse," teavitas Kerimli.

Ka rahvusvahelise väljaande Index on Censorship toimetaja Padraig Reidy kinnitusel polnud Älijevi kõnes teragi tõtt.

Reidy tunnistab, et paljud poliitikud tõepoolest valetavad, kuid kui demokraatlikes riikides tehakse seda mõne üksiku eraelulise või muu puuduse varjamiseks, siis autoritaarsetes maades, kus võim on koondunud ühe inimese kätte, "üksikuid vigu" ei eksisteeri.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee