Uudised

Allan Roosileht - neljakümnene optimismipallike 

ANDRES KEIL, 7. august 1999, 00:00
Allan Roosileht on arvatavasti legendaarseim ja tuntuim eesti diskor. Arvatavasti on Eestimaalt raske leida eestlast, kes tema nime kuulnud ei oleks. Või mõnd tema saadet Raadio 2 kanalil. Või siis Joe Dassini tuntuks lauldud viisile tehtud turvamehe laulu kuulnud poleks.

Täna saab Allan Roosileht 40 aastat vanaks. Juubelijuttu temaga rääkisimegi. Et mismoodi viimased nelikümmend aastat möödunud on. Ja kuidas meelelahutaja Roosileht maailma asjadele vaatab.



On kolmapäeva keskpäev. Hirmus palav on R2 stuudios raadiomaja viimasel korrusel. Istume Roosilehega tõenäoliselt raadioruumide geograafilises keskpunktis kandilise laua taga.



Marko Reikop ja Elektra teevad helikindla klaasakna taga saadet. Aegajalt ronivad konkust välja ja jalutavad meist mööda, viskavad kavalaid ja muigvel pilke diktofoni poole.



Me ei lase ennast neist segada, ega nemad meistki. Inimesed teevad tööd.



Alustuseks küsin, et mis neljakümne aasta jooksul hästi, mis halvasti läinud on.



Hästi on läinud see, et ma olen nii kaugele üldse jõudnud. Noh, vaadates ümberringi, et keda on elu ära viinud juba... aga mis on halvasti läinud... (mõtleb väga pikalt, minul hakkab juba natuke häbi – panen inimese ebamugavasse olukorda) halvasti läinud? Väga raske on öelda. Mingeid tohutuid ebaõnnestumisi pole olnud. Sõjaväe aeg oli poolteist aastat ebaõnnestumist, selles mõttes et niivõrd mahavisatud aega nagu Vene sõjaväes ei saa olemas olla. Musaga tegelemisel jäi ka suur vahe vahele. Siiamaani on auk 1983. aasta muusika koha peal. Aga kindlasti oli seal ka midagi head. Ma olen üldse selline inimene, et kui mul näiteks ühe päeva jooksul mitu asja järjest untsu läheb, siis ma mõtlen, et nüüd peab ju ometi hästi minema hakkama. Ja tavaliselt see niimoodi ongi. Noh, et ma ei lase sihukest masendust endas üldse süveneda või enda kallale üldse kippudagi. Millegipärast on mul selline tunne, et ma olen õnnesärgis sündinud. Väga imelikke juhtumisi on minuga olnud. Selliste tühiste, aga täiesti uskumatute asjade ülesleidmine.



Näiteks?



Näiteks ujumisprillide kummi leidmine merest kaks nädalat hiljem. (Me mõlemad naerame. Jõuame ühisele järeldusele, et jabur.)



Aga kuidas sa ise defineerid seda kohta, kus sa praegu oled?



Ma ei ole sihuke inimene, kes peaks sünnipäeval sihte seadma või jooni alla tõmbama. Ma ei tõmba mingeid jooni. Ma olen ikka teel, niikaua kuni ma lähen olen ma ikka teel. Mingisugusest peatusest küll juttu ei saa olla. (Nüüd saan ma aru, et see, mida Allan praegu ütles, on väga oluline. See on tema kreedo. Allan on otsija, vaatleja ja mõtleja.)



Ma otsin uut inspiratsiooni. Kas või oma saate jaoks. Kogun saatesse kokku häid emotsioone. Mul on selline põhimõte, et see saade peab olema positiivse mõttelaadiga inimestele.



Ma olen ikka rõhutanud, et kui tekib küsimus, kas anda turbi (See tähendab vist peksa...) või mitte, siis tuleb mõelda positiivselt. Mitte anda.



Keskkooli ajal ja hiljem olid sul ju tohutud kirjanduslikud ambitsioonid ka...



Oi... ambitsioone pole küll nüüd olnud mingeid erilisi...



Almanahhides ja Loomingu Raamatukogus oled sa ju sees.



Noo, see on ka kõik... see on ka kõik. Selles mõttes, et mingisuguse oma raamatuni kaante vahel ma ei ole õnneks jõudnud.



Miks õnneks?



Sellepärast, et seda oleks ju praegu kohutavalt piinlik lugeda. Ikka päris õudne oleks lugeda. Tollal, jah... selles vanuses välgatab inimesel igasuguseid maailmalõpu mõtteid, selliseid väga räigeid... Aga ma olin Heiti Talviku mõju all! (Laiutab käsi, justkui tahaks öelda, et midagi teha pole, noore poisi lollus, peate andeks andma.) Tema 1937. ja 1938. aastal ilmunud luulekogudes on väga ilusad luuletused. Natuke destruktiivsed sellised. Ja Heiti Talvikust olen ma kirjutanud ka uurimuse, mis minu kärsituse tõttu ei olnud siiski nii põhjalik, nagu oleks võinud olla.



Jah, aga suuremat rahuldust pakkus uurimus, mille me koos kursavend Aimar Laulikuga tegime. 1970-date lõpu ja 1980-date alguse slängist. See on Keele ja Kirjanduse Instituudis saadaval ka. (Siinkohal tuleb ära märkida, et Allan Roosileht on eesti filoloogina Pedagoogilise Instituudi lõpetanud. Aastal 1981. Ja seejärel 10 aatat 8. keskkoolis õpetajana töötanud.)



Aga ma olen jätnud endale võimaluse, et ma tulen kirjandusse tagasi. Elu on piisavalt kirju ja huvitav olnud, memuaare võiks kirjutada. (Kõkutab vaikselt, mine sa võta nüüd kinni, mõtleb ta seda tõsiselt või mitte...)



Midagi väga suurt saaks kokku küll.



Samas ma ei usu, et kirjanduslik tegevus mind nii kaugetesse paikadesse oleks viinud. Eks kirjanik peab ka rändama, aga teiselt poolt on Kuuba saarel sõna otseses mõttes palmi all diskot teha ka ääretult meeldi.



Diskosid hakkasid sa tegema aastal 76?



27 august 1977. Seda kuupäeva ma tean. Ja paar päeva peale seda hakkas Pedas kõrgem kool peale.



Kust kaudu sa üldse diskosid tegema hakkasid? On siin ka diskotaat Riho Baumannil oma osa?



Ei, Baumannil otseselt küll ei ole. Aga ma olen temalt hiljem palju õppinud. Et kuidas publikuga suhelda, kuidas publikut kätte saada.



Ja alustasin ma raadiost. Nüüd olen siis ringiga tagasi.



Milline tollane disko välja nägi?



Suhteliselt samasugune nagu praegu. Publikuga tehti rohkem tööd. Nüüd viimastel aastatel hakkab diskor puldi taha päris ära kaduma. Ja töö tasuvus on kukkunud. Rohkem oma lõbuks käid väljas.



Kas sulle ei tundu, et eesti raadio üleüldine kõlapilt suisa kisendab sellise ”MTV-e esteetika” järele?



No eks seda püüab iga uus diskor, et kui kiiresti ta rääkida suudab...



Ei, ma mõtlen pigem...



Ma saan aru. (Nii, nüüd läks kiireks, teineteisele sisse rääkimiseks. Kaks kutti vehivad laua taga kätega. Päris naljakas, Erik Morna ka läheb mööda ja muigab.) Programmi ülesehitust. Vahelduvad kõik need kõllid, kolksud, värgid... jah, kindlasti oleks seda vaja. Ja eks keegi selle peale tuleb ja sellega tõenäoliselt võidab. Aga oma saadet ei ole ma püüdnudki meeletult kiireks ajada. Kuigi ma usun, et eestlasele sobiks selline tempokas programm täitsa hästi.



On sul mingisugune asi, mida sa tahad oma saatega öelda?



Eiiii... (Mõtleb korraks. Nüüd kindlalt.) Ei, see on puhas meelelahutus. Vanasti tuli sõnastada seda – antud estraadikavaga püütakse mõjutada inimeste järgmisi esteetilisi maitseomadusi või kallutada kuskile poole. Või kommunismi ehitajat kasvatada või midagi niisugust. Hea, et seda enam ei ole.



Sulle dikosaalis puldi taga kallale ei ole tuldud?



Ei ole, aga ähvardatud on küll. Aga kes siis neile muusikat mängib, kui nad klaverimängija maha löövad? Klaverimängija jäetakse reeglina ellu. Juba Metsikus Läänes oli nii.



Ja kui vend lihtsalt lolli pärast tuleb sind relvaga ähvardama, siis... (Kehitab tiba tülpinult õlgu, teeb põlgliku häälitsuse. Mina seda häält üles kirjutada ei oska, kujutage ise maailma kõige põlglikumat häälitsust ette.) See on tema traagika rohkem kui minu traagika.



Relvaga?



Jah, on olnud niisugune juhus. Aga ma olin kindel, et ikkagi relvade peale ei lähe. Ma võtsin asja ikka väga rahulikult.



Mis ta siis tahtis sust?



Lugu. Ütles, et pane see lugu seisma ja kõik. Mina ütlesin, et ei pane. Ma ütlesin, et ega ta ometi ju! Siin! Ta peaks ju püstiloll olema, kui ta siin hakkab laskma!



Kas sa tina paned?



Aga vat ei pane. Ma ikka hoian ennast. Enam ei jõua nii nagu nooruses. Ma pean ütlema, et viimasel ajal ikka vähem.



Kas see alandavalt ei mõju?



Pigem on alandav see, kui keegi üle puldi paki kümnekaid viskab. Et tantsi, siga! Nüüd paned seda lugu. Aga kellel teenindajatest sellega kokkupuudet pole olnud.



Tore lugu oli Kanaari saartel. Kui purjus diid©eid möllasid taksos. Lihtsalt vapustav oli jälgida taksojuhti. Mees oli rahu ise. Üks kolleeg ütles talle, et ma näitan sulle, kuidas surnud ärkavad ja röögatas. Vana rahulikult juhtis oma mersut edasi. Ühesõnaga, loll võib teha, mida ta tahab, aga sa ei tohi närvi minna.



Lugu rubriigist Rannamäe ja Roosilehe seiklused Kanaari saartel?



Jaa, aga see ei olnud kumbki meist, kes röögatas. Mina olin kainena jälgija rollis.



Kui lööb ette 40, võid sa panna käe südamele ja tunnistada, et Sul ei ole piinavalt häbi asjatult elatud aastate ja tehtud tegude pärast?



Mmmmm..... jahhh.



See ‘jah’ oli kuidagi kahtlev praegu?



Ei, ei, seda nüüd kindlasti mitte, et häbi oleks. Aga kas peab siis nii kirjanduslikult lõpetama? Aga, miks ka mitte!



Nonii, väga kena oli juttu rääkida.



A ma ei rääkinudki millestki ju tegelikult.



Ega ma ei urgitsenud ka. Juubelijutt ikkagi. Iseasi, kui sa mõne sigadusega hakkama oleksid saanud.



Näiteks purjus peaga vahele jäänud?



Kasvõi. Nii, PALJU ÕNNE!



Vend räägib vennast


Andres Roosileht on Allani noorem vend, poolvend ja teist hooaega Vanalinnastuudio näitleja.



Kui mina hakkasin maailma asjadest ebamääraselt aru saama, oli mu vend juba suur ja kuulus. Tema tuntuse vari on mind jälitanud terve elu ja tuntav on see siiani. Esimene sisuline mälestus on mul sellest, kui Allan mind lõbustusparki viis.



Allan ei jätnud mulle eriti sügavat muljet, sest ilmselt oli talle väga südamele pandud, et mind tuleb hoida kõikvõimalike ja võimatute hädaohtude eest, mis kipuvad pahatihti lõbustuspargi raudvarvade taga peituma, nii et Allan viis mind ainult paarile atraktsioonile ja tõi siis tagasi. Ise oli kogu aja suhteliselt morni näoga.



Vähemalt nii on mulle meelde jäänud.



Allan on neetult põhimõtteline inmene, selline mulje on mul jäänud meie kohtumistest. Tõsi on aga see, et meie suure vanusevahe tõttu pole me liialt palju suhelnud. Allan on ka vist hea inimene – kui kunagi on kellelgi tarvis läinud mõnesugust abi, mille pakkumine talle üle jõu ei käi, on ta olnud alati nõus aitama.



Enim on mind mõjutanud see, et väiksena oli mul sageli võimalus paluda Allanil mulle igasugust muusikat lindistada. Enamik neist kassettidest on mul siiani alles.



Mul jäid need laulud pähe ja ma hakkasin ka ise mõtlema muusika tegemise ja mängitamise peale. Sealt ehk jõudsingi lavakasse. Selgus, et kunagi oli ka Allanil olnud mõte lavakasse astuda, aga ta ei julgenud eksamile minna.



Ma olen Allanilt üritanud õppida läbilöömisoskust, aga tegelikult on see absoluutselt tema eriala. Ta lööks läbi iga kell igal pool, ka kaheksakümnesena mõnes 2040. aasta diskoklubis.



Meie isa, arst, lootis tõenäoliselt, et vähemalt ühest meist saab arst või teadlane või..., aga meist mõlemast on saanud meelelahutajad.



Palju õnne anyway!

PÄEVATOIMETAJA

+372 5199 3733
online@ohtuleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 2233
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee