3
fotot
Triatleet Priit Ailti ujumisseminaril keskenduti peaasjalikult ujumistehnika detailidele. (Valdo Jahilo)

Kui vahel on paar nädalat basseinis vahele jäänud, on esimene vetteminek alati pisut hirmutav. Teed omast arust justkui neidsamu kätteõpitud liigutusi, kuid edasi eriti ei liigu. Vesi lihtsalt ei kanna. Tunned, kuidas midagi on mäda. Pole midagi parata – ujumine ON tehnikasport ning enne kui ei see ole lugematute ujumistundidega igaveseks lihasmällu kinnistatud, tuleb iga pausi järel justkui uuesti otsast alustada.

Kahju, et siin ei kehti samad reeglid ja seaduspärasused, mis rattasõidus: kes korra on tasakaalu kätte saanud, ei see enam naljalt sadulast kuku, möödugu vahepeal kasvõi paarkümmend aastat. Kui mõnel varasemal hooajal on samal ajal olnud mu nädalases treeningplaanis 2 või isegi 3 ujumiskorda, on need sel sügisel kahanenud erinevatel põhjustel ühe peale.

Ühe ujumistreeninguga nädalas ei juhtu midagi. Kahe treeningkorraga hoiad olemasolevat taset. Kolme treeningkorraga hakkab pihta väike areng. Seda kõike arvesse võttes istutasin end esmaspäeva õhtul triatleet Priit Ailti läbi viidud ujumisseminarile esiridadesse, et ükski soovitus ega õpetussõna mööda ei läheks. Oli sest abi? Seda näitavad juba lähiaja basseinitreeningud, kus ohtra videomaterjali ja analüüsi tulemusel meelde jäetud nippe endal ees lihvima tuleb hakata.

Olulisemad momendid toon ära ka siinsamas blogis.

Esmalt: kui vaadata näiteks Youtube keskkonda laetud ujumisvideosid, tuleks selgelt vahet teha, kas video pärineb mõne sprinteri soorituselt või pikamaaujuja pingutusest. Ujumistehnika analüüsi seisukohalt on nii ühel kui teisel oma spetsiifika, mida ei tasuks ühte patta panna ega absoluutseks eeskujuks seada. Kui esimestel on tähtsam jõuline ja kiire liikumine, siis teisel stabiilne ja püsiv rütm ning ka taktika. Et seminarile kokkutulnud olid enamjaolt triatloniharrastajad, keskenduti mõistagi just pikemale vastupidavusliku distantsi läbimise nõksudele.

Ujumine on tõuke-, mitte tõmbesport. See oli Priidu üks olulisemaid postulaate. Paralleeli tõmbas ta paaristõukelise suusatehnikaga, kus olulise kiiruse annab liikujale just käte äratõuge, mitte keha kätele järele tõmbamine.

Piltlikult öeldes peaks krooliva ujuja keha liikuma vees samal põhimõttel köietõmbajaga: käsi sirutatakse ette, haaratakse köis (vesi käe taha) ning seejärel tõmmatakse keha edasi. Ideaalis peaksid olema ujuja käe vette panemise ja veest välja võtmise kohad kattuvad. Nagu köietõmbajal köiest haaramise ja lahtilaskmise koht.

Kui seda kõike silme ees visualiseerida ja ette kujutada, tundub kõik lihtne ja loogiline. Et seda basseinis järele proovida, on vaja juurde teist (näiteks treeneri või treeningkaaslase) pilku, mis seda fikseerida suudaks. Et käe taha võimalikult palju vett pidama jääks, on vaja õigeks sättida käe asend veest läbitõmbel. Küünarliigesest peaks olema käsi kõverdatud 90 kraadise nurga all, et jõu õlg oleks suurem ning käsi ise peaks moodustama ühe sirge tõmbava-lükkava terviklaba.

Tõmbe viimane faas peaks olema kiirenev, enne kui käsi uuesti veest välja tõstetakse. Ja käe liigutus peaks olema lõpetatud ning pikk, täpselt nagu klassikalises suusastiiliski: keha taha välja. Kiiremini vee ujumine ning kiirendamine ei tähenda vees mitte kiiremate liigutuste tegemist, vaid võimsuse lisamist liigutustesse.

Ehk siis pikemat maad ujudes ei ole vaja väikeseks spurdiks hakata kiiremini ja tihedamini siblima, vaid igasse liigutusse tuleks lisada rohkem jõudu. Ujumise rütm ja tihedus jäävad samaks, tõmme ja tõuge jõulisemaks. Hingamisest. Kui kroolides hingates näed samal ajal vee kohal oma sõrmi, on viimane aeg pea uuesti vee alla tagasi pista.

Hingamishetke ei tohiks venitada nii pikaks, et selle tõttu rütm laguneks ning kiirus muutuks. See olgu lühike ja konkreetne, seevastu vette väljahingamine pikk ja põhjalik. Ja lõpetuseks: kui sul on ujumisel näiteks kolm viga, mida muutma või parandama peaks, siis tuleks nendega tegeleda ühekaupa, mitte korraga. Kui viga on lahendatud ning uus kätteõpitud parandusliigutus nn lihasmällu salvestatud, võib asuda järgmise probleemi kallale. Priit Ailt ise, kes on triatlonide ujumisdistantsidel alati esiotsa mees olnud ja liigub tavaujuja mõistes üle mõistuse nobedalt, näitas seminaril oma filmitud tehnikaanalüüsi ning tõdes, et õigema ja kiirema liikumise nimel tuleb tal teha veel palju tööd.

Ehk siis: tehnika osas on parandamis- ja arenemisruumi absoluutselt kõigil: nii tippudel, keskmikel kui harrastajatel. Ja viimane soovitus, mis tema suust seminari lõppedes kõlama jäi: "Ujuge. Ujuge. Ujuge." Mida rohkem ujuda, seda paremaks muutub veetunnetus ning ka tulemused. Keegi ei mõtle ju seda, et suurepäraseks maailmaklassi kettaheitjaks võiks saada kõigest ühe tunnise visketreeninguga nädalas. Selge pilt.

Tuleb ujulasse minna! Ning kes seal juba niikuinii käivad – laske oma ujumine paar korda aastas mõnel treeneril üle vaadata. Kõike saab lihvida!

Jaga artiklit

0 kommentaari

Päevatoimetaja

Triinu Laan
Telefon 51993733
Triinu.laan@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis