Eesti uudised

Juhan Parts: arutu võimu kummardamine levib kasvajana (73)

Andres Põld, 8. detsember 2014, 07:00
Juhan Parts.Foto: TIINA KÕRTSINI
Kuigi endiste koalitsioonipartnerite IRLi ja Reformierakonna avalikku nääklemist vaadates võiks eeldada, et kahe paremerakonna vastasseis ongi eelolevate parlamendivalimiste põhiteema, kinnitab IRLi peaministrikandidaat Juhan Parts, et põletavamateks probleemideks on inimeste toimetulek ning ühiskonna vabastamine seisakust ja enesega rahulolust. Samuti näeb ta ohtu võimu koondumises ühe partei n-ö tagatoa kätte.

Kes valimised võidab?

Oluline on, et valimistel võidab see valik, mis viib Eesti arengut edasi, sisuliselt ja reaalselt ja me ei kaota järjekordset nelja aastat seisaku ja enesega rahuloleku taha. Ma ei kujuta ette, et nendel valimistel me peaksime muretsema, et Eesti euroopalik tee saab kuidagi häiritud, pigem peaksime muretsema, kas me suudame seisakust ja ülemäärasest rahulolust välja rabelda.

Milline on teie isiklik sõnum valimistel?

Me peame kaitsma erinevaid Eesti inimesi, see on see sõnum. See tähendab sõnumit madalapalgalistele, kes teevad tööd, aga ei tule oma palgaga välja, see tähendab sõnumit puuetega inimestele, kellest on teerulliga üle sõidetud.

Kas IRLi ja Reformierakonna vastasseis on nende valimiste põhiteema?

Ma arvan, et valimiste põhiküsimus on majanduse areng, et kuidas inimesed tuleksid paremini toime. Mida saaks riik teha, et meie majandus saaks uut dünaamikat. Aga see tegelikult tähendab kõikide inimeste, mitte ainult madalapalgaliste või nõrgemate toimetulekut. See tähendab ka keskmist palka teenivate või väga hästi elavate inimeste majanduslikku kindlustunnet.

Mulle tundub, et IRL on siin tõsine alternatiiv reformierakondlikule mind-ei-huvita-suhtumisele. Neid ei huvita tegelikult ei madalapalgalised, neid ei huvita haldusreform, neid ei huvita tegelikult ka majanduskasv ja kallimad töökohad. Tuletan siinkohal meelde gaasiterminali suvalist ärakinkimist soomlastele või vastasseisu ettevõtjatega, vastasseisu keemiatööstusega.

Mulle tundub pigem nii, et reformide väljapakkumise asemel võistlevad parteid selles, kes milliseid toetusi suudab rohkem välja nuputada.

Meil on ikkagi väga korralik reformikava. Maksureform, riigireform, kapitali kättesaadavuse reform, põlevkivireform jne. Ma arvan, et meie programmi võib vaadata kui mõistlike muutuste programmi. Meie reformid ja muutused ei ole kindlasti savisaarelikud või Valgevene suunas, vaid selleks, et ühiskond saaks välja seisaku ja rahulolu mentaliteedist. See on suurim väljakutse, muidu me kaotame taas neli aastat.

See tähendab ikkagi seda, et Reformierakond on vaja võimult tõrjuda?

Jah, aga see vastus on valija käes. Lõppeks – me oleme demokraatlik riik ja kui valija laseb end ära uinutada, siis on see valija otsus. Ja valija otsus on demokraatlikus ausas konkurentsis alati õige otsus.

Millal Keskerakond Tallinnas võimult tõugatakse?’

(pikk paus) Hmm, millal ta tõugatakse... Meie jaoks on suur mure ja see on ka julgeolekurisk, et vene vähemus on suures ulatuses Keskerakonna lõa otsas. Muutus saab toimuda siis, kui vene inimene saab aru, et teda küüniliselt kasutatakse ära, teda petetakse.

Ka vene inimese jaoks on õige valida neid erakondi, kes Eesti arengusse tervikuna panustavad ja ajavad ausat vähemuste poliitikat. Ja teine asi oleks Tallinna ja Harjumaad puudutav haldusreform. Praegu kasutab Tallinn julmalt oma positsiooni ära igasuguseid soodustusi pakkudes, aga mingit koostööd suurlinna ja ümbritsevate piirkondade vahel pole.

Mille taha haldusreform kõik need aastad ikkagi jäänud on?

Reformierakonda see lihtsalt ei huvita.

Miks?

Küsige nende käest.

Te olete nendega ju koos koalitsioonis olnud, mida nad on teile põhjenduseks toonud?

Haldusreformi mõte on selles, et kui me ei loo sisuliselt tugevaid omavalitsusi, siis pole meil mingit vastukaalu inimeste maalt linna kolimisele. See on miinimum, mida me teha saame, et seista vastu inimeste maalt ärajooksmisele. Ja meie puhul nad ei jookse mitte ainult ära suurlinnadesse, vaid täitsa ära, näiteks Soome.

Teine haldusreformi toimumata jäämise tulemus on see, et kõikide otsuste tegemine koondub Tallinna. Ma olen alati toonud selle kohta näite majandusministri ajast, kus Kuressaare–Kihelkonna hommikuse bussi väljumise aja otsustab minister Tallinnas. Absurd ju. Küsimus ei ole piiride joonistamises, vaid mõistlikus riiklikus korralduses, et otsuseid saaks vastu võtta õigel tasemel ja kohalik areng oleks tagatud.

Kui IRL võidab valimised, mis saab kooseluseadusest?

Seadus on ju vastu võetud.

No aga olulised seadused selle seaduse lõplikuks töölehakkamiseks on veel vastu võtmata. Hakkate nende vastuvõtmist takistama?

Jah, meie seda seadust ei pooldanud ja selleks oli väga erinevaid argumente. Aga meie jaoks ei ole see seadus esimese prioriteedi küsimus. Meie jaoks on selleks üksik-emad, keda on 25 000, ja seni pole loodud nende alimendifondi. Me ei pääse üle ega ümber sellest, et klassikalist perekonda tuleb tugevdada, tuleb hoiakuid tugevdada, et ideaaliks, ma arvan, et meie kõigi unistuste ideaaliks jääb see, et laps kasvab parimas keskkonnas ja parim keskkond on see, kus on ema ja isa.

Mis saab immigratsioonist?

Mis puudutab odavat tööjõudu, siis see immigratsioonipoliitika, mis baseerub väga selgelt kontrollitud aastasel kvoodil, peab jätkuma. Teiseks on täiesti selgelt Eesti huvides sekkumine nii-öelda talendivõitlusse. Me vajame talente ja vajame selles osas avatust. Me peame neid julgelt siia meelitama.

See tähendab kallimaid töökohti, kõrghariduse rahvusvahelistumist, majanduse struktuurseid muutusi. Samas me oleme osa tööjõu vabast liikumisest ja Eesti tööturg on osa 500miljonilise elanikkonnaga tööturust. Tänagi näeme juba – kes ehitab raudteid: tšehhid. Kes ehitab Narva elektrijaamades? Bulgaarlased, rumeenlased.

Aga kujutada ette, et tuua siia suures koguses odavat tööjõudu, see on ikka väga lihtsustatud ettekujutus. Tänases globaalses maailmas kehtib väga lihtne reegel, et tuleb eksportida tööd, aga mitte importida tööjõudu. Ehk teisisõnu, Eesti ettevõtted peaksid saama laieneda ja kasvada nii, et nad kasutaksid tootmist ja tööjõudu seal, kus see on odavam. Mõttetu oleks seda tööjõudu ju siia tuua.

Ma ei välista, et võib-olla 5–10 aasta pärast võib tulla vajadus hooajalise tööjõu järele, näiteks turisminduses või põllumajanduses, siis võiks ju riigi kontrolli all tulla siia ajutist tööjõudu, noh, umbes nii, nagu me käisime omal ajal Soomes maasikaid korjamas. Aga praegu ma sellise tööjõu järele vajadust ei näe.

Kellega koalitsiooni välistate?

Savisaarega.

Mitte Keskerakonnaga, vaid Savisaarega?

Jah. Kas seal on mingi vahe, ei ole ausalt öeldes meie peavalu küsimus. Aga Eesti julgeolekuasutused on öelnud, et Savisaar on mõjuagent. Venemaa rahastamine ja kõik muu sealt tulenev, see ongi probleem. Lisaks veel privaatkontod Šveitsi pankades ja kõik selline tegevus, mis...

...ja päkapikud rahastavad raamatute väljaandmist.

See lihtsalt näitab tema võimu kuritarvitamist ja täielikku arrogantsi demokraatliku avaliku arvamuse suhtes. Ma ei kujuta IRLis kedagi ette, kes nii saaks küsimusele üldse vastatagi.

Aga probleem koostööst temaga – see pole lihtsalt positsioon positsiooni pärast, probleem on ikkagi see, mis ma alguses ütlesin. Riiklikes huvides tuleb kõigiga koostööd teha, aga Savisaare puhul on probleemiks just eelmainitud asjad.

IRLi fraktsioon Tallinna volikogus on minu arusaamist mööda koguni linnapea vaimse tervise selliste vastuste tõttu kahtluse alla seadnud.

Ma Tallinna volikogus toimuvat eriti tihti ei jälgi. Aga see näitab, et samamoodi kui Reformierakond ei huvitu pajudest asjadest, siis Savisaare puhul on selleks tema laiamine Tallinna volikogu kõnepuldis.

Reformierakond ja Keskerakond on justkui ühe puu kaks oksa?

Tahaks loota, et see ei ole Euroopa liberalism.

Eesti liberalism siis?

Noh, jah. Neil on palju sarnasusi ja nagu näha, siis ka paljud inimesed liiguvad nende erakondade vahel.

Miks Kross teie juurest ära läks?

Ei tea, ei ole vastust saanud.

Aga mis te arvate, mis võib põhjus olla?

Kross polnud oma valikutes vaba. Mis tema valikuid sundis ja pani teda üleöö niimoodi üle jooksma, on jätkuvalt mõistatus. Minu arvates on see meile isegi kasulik. Sellepärast, et poliitiline erakond on vabatahtlik inimkooslus. Ja erakonnas kehtib meeskonna printsiip.

Erakonnas peab saama usaldada, kes sinuga kaasas on ja usaldamine on eriti oluline siis, kui sa satud mingisse kriisi või keerulisse olukorda. Aga IRLil pole praegu mingit kriisi. Ja selles mõttes on asi väga lihtne – me oleme vabanenud inimesest, kes võib niimoodi üleöö üle hüpata.

Seejuures on tegu inimesega, kes on saanud erakonna üldkogul üle tuhande inimese toetuse. Tal on ikkagi mingi iseseisev vastutus, sõltumata, kas talle üks või teine asi siin erakonnas meeldib. Tagantjärele vaadates on Krossi tõsiseltvõetavus muutunud nulliks.

Nüüd vaatab IRL rahulolevalt pealt, kuidas Reform omavahel Krossi küsimuses sisemiselt käärib?

See pole Krossi küsimus. See pole ka põlvkondade vahetumise küsimus. See on see, millest Siim Kallas rääkis.

Tagatoa küsimus?

Mis on tagatuba? Ega meil on ka tagatuba, kui te tahate. Selles mõttes tagatuba, et seal on inimesed, kes kannavad suuremat vastutust erakonna puhul.

Mina pean tagatoa all silmas gruppi seltsimehi, kes teevad otsuse, mille ülejäänud erakond peab lihtsalt heaks kiitma.

Jah. Meil sellist ei ole.

Aga Reformierakonnas on?

No kui Kallas niimoodi kirjutas. Ja minu arvates olid Rõivase vastuväiteid pigem järjekordne näide, et paneme tuima. Kallase sõnavõtt – ta ei tee seda sellepärast, et saada ajalehte, vaid see on tõsine mure läbipaistmatust, ebademokraatlikust võimu kontsentreerumisest mingite inimeste kätte.

Probleem pole selles, kas erakonna juhatus tuleb üks kord nädalas kokku või kas fraktsioon kiidab heaks. Probleem on selles, et see enesetsensuur, see arutu võimu kummardamine läheb nagu vähkkasvaja edasi kultuuriringkondadesse, spordiringkondadesse, ettevõtjaskonda ja institutsioonidesse, ja kes siis, kartes kaotada tööd või midagi muud, on valmis aktsepteerima võimu koondumist läbipaistmatu tagatoa kätte. See on Reformierakonna probleem.

See on potentsiaalne Ungari tee. Sellise kultuuri kehtestamine, kus väga väike hulk inimesi otsustab ja kõik ülejäänud koogutavad kaasa, lähevad veelgi kaugemale kui mingi partei juhatus või fraktsioon on otsustanud – selline asi tapab loovuse nii majanduses, spordis, kultuuris kui ka igal pool mujal.

Kes juhib Reformierakonda?

Uurige neilt.

Taavi Rosimannus, nagu on kõlanud uus nimi?

See on natuke isikut solvav. Aga ma arvan, et need inimesed, kellest on avalikkuses räägitud. Aga see pole selline igapäevane operatiivne juhtimine, vaid igapäevane totaalne kontroll, mis seal erakonnas toimub.

Michal, Rosimannus, Lillo?

Ma kujutan umbes ette jah. Need on enim kaalukad inimesed. Aga see pole nii mustvalge, kes mida seal otsustab.

Tuleme tagasi IRLi juurde. Mis imeloom on avatud rahvuslus? Kõlab nagu "juhitav demokraatia".

Et seda terminit mõista, tuleb ette kujutada, et eesti rahvuse tulevik on parimana kaitstud reservuaaris. Et üks miljoniline rahvus saaks maailmas hakkama, edeneks, mitte ei tõmbuks kokku, siis ainuke võimalus püsimajäämiseks pole mitte sulgumine, vaid koostöö maailmaga.

Igas valdkonnas. Ja selles terminis on väga oluline tingimus – rahvuslus. Me peame aru andma, et väikerahva jaoks on küsimusi, kus kompromisse pole võimalik teha. See on keele ja kultuuri kaitse. See tähendab, et me suudame oma peaga mõelda ja ei pea võtma Brüsseli nõudel üle trende nagu multikulti.

Kas kompromiss on olnud see, et meie avalikus ruumis kõlab üha rohkem vene keel?

Ma arvan, et see vene kogukond, see on eelmises põlvkonnas olnud immigrandid. Nende lõimumine ja kohandumine on täpselt sama raske ülesanne, nagu me näeme põhjamaades hoopis teistsuguste rahvusliku ja religioosse taustaga inimeste puhul. Meil on täpselt samasugune väljakutse: me ei tohi siin närvi minna.

Tegelikult me näeme, et see lõimumine on 20 aasta jooksul siiski toimunud õiges suunas ja siin tuleks ajategurit tajuda. Siin ei tohiks püstitada ülesandeid, et see on saavutatav ühe põlvkonnaga.

Selles, kui kuskil on Vene turistidele mingi info vene keeles, ma küll mingit traagikat ei näe. Aga kui on vaidlus, kas kuskil Kohtla-Järvel peaks olema kakskeelne tänavasilt, siis väga pedagoogiline oleks, kui see oleks ikkagi ükskeelne.

Või kui kooli või omavalitsusjuht Narvas ei oska eesti keelt, siis ta pole täisväärtuslik omavalitsusjuht. Sest ta peab suutma suhelda teiste omavalitsusjuhtidega, ta peab suutma mõista, mis toimub Eesti riigis jne. Ja kui õpetaja ei oska eesti keelt, siis ta ei saa aru ju, mis ümberringi toimub ja mis õpetaja ta selline siis on?

Räägime natuke majandusest ka. Estonian Air. Kas Tallinki seltskond on tõsiseltvõetav kosilane?

Ma arvan, et on. Estonian Airi raskused tekkisid 2009. aastal ja Tallink oli juba siis huvitatud SASilt Estonian Airi ostmisest. Toona teatas SAS, et tegemist on strateegilise investeeringuga ja lükkas Tallinki soovi tagasi.

Ma loodan nüüd väga, et Tallinki pikaajaline huvi realiseerub ja nad asuvad seda ettevõtet omanikuna juhtima. Lennundusturg on nii kiiresti ja pidevalt muutuv, et seal peab olema kreatiivne omanik. Kahjuks riigil on seda väga raske olla.

Ja müügihinnaks kujuneb üks euro?

Ma neid plaane täpselt ei tea. Tähtsam on ikkagi visioon, kuidas tekib lennundusturul jätkusuutlik ettevõte. Niipalju kui ma tean, on neil see visioon olemas ja see annab Eesti majandusele väga palju. Üks euro lennunduses tähendab viit eurot majandusele. Üks lennureisija rohkem tähendab mitmekordset efekti majandusele.

Mis praamiliiklusest saab?

See, mida Juhan Parts juba varem ütles: kokkuhoid 60 miljonit eurot. Ja osutus tõeks, et laevad on võimalik ehitada alla kahe aasta.

Miks Tallinna sadam ei oleks võinud näiteks juba neli aasta tagasi hakata tasapisi laevade soetamisega tegelema?

Nad tegelesidki tasapisi. Vaadake, praame on vaja täpselt selleks hetkeks, kui leping lõpeb. Ega neid praame pole mõistlik tekitada siia kolm aastat enne olemasoleva lepingu lõppu. Kes selle kinni maksab? Ajaliselt jõudsime väga mõistlikkusse faasi, kui 2013. aasta septembris kinnitas valitsus Partsi plaani ja Tallinna sadam hakkas seda ellu viima.

Pika viivitusega, ütleks.

Ei, ärge rääkige seda viivituse juttu! See on sotside ja reformi nii-öelda kontraretoorika, et Leedo või Saaremaa Laevakompanii kuidagiviisi taas mängu tagasi tuua. Aga selgus, et retoorika, et seitsme aasta jooksul pole midagi tehtud, ei päde. Selgus, et neli uut laeva ja kokkuhoid 60 miljonit eurot kümne aasta jooksul oli võimalik ära teha veel ka sel suvel. Miks me oleks pidanud seda neli aastat varem tegema?

Jõuan nüüd oma lemmikküsimusteni. Esiteks, nimetage kolm viga, mida te ministriametis tegite.

Ma ei tea. (Naerab.) Ühtegi ei teinud! Ikka vigu on. (Küsib ühe parteikontoris askeldava noormehe käest. Too ütleb, et ei julge valju häälega öelda.) Igas ametis, eriti kui sa oled valitsuse liige, pead arvestama inimeste tegelikke muresid ja vajadusi. See kipub vahel ära ununema. Aga vigu las ütlevad teised, viimased üheksa kuud on ju kogu aeg räägitud, kuidas Parts on ainult vigu teinud.

Ja kolm ääretult pakilist asja, mida peaks kohe tegema.

Tulumaksureform. Et inimene, kes teenib kuus 500 eurot, ei peaks tulumaksu maksma. See on moraali küsimus. Idee autor on Ronald Reagan, kui keegi peaks arvama, et see on mingi ääretult keeruline asi.

Teine on üksikemade elatisraha fond, et emad väikeste lastega ei saa hakkama ja meie tegeleme mingi targutamisega ja peame seda liiga keeruliseks – see tuleb ära teha. Ja kolmandaks – tööjõumaksud tuleb ka tegelikult alla viia. See aga eeldab uut ühiskondlikku kokkulepet.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee