Kommentaar

Ivo Rull | Parlamendiväliste parteide võimalustest valimistel (8)

Ivo Rull, suhtekorraldusfirma Rull & Rumm juhataja, 7. detsember 2014 17:15
Nädalapäevad tagasi allkirjastasid Vabaerakonna, Vabaduspartei, Põllumeeste Kogu, Konservatiivse Rahvaerakonna, Erakonna Eestimaa Rohelised ja Rahva Ühtsuse Erakonna esindaja ühisavalduse. Üheskoos juhiti tähelepanu Eesti poliitikas seadustatud ebavõrdsele kohtlemisele riigieelarveraha kasutamisel. Neli parlamendis tegutsevat erakonda saavad umbes 80 protsenti oma otsestest kulutustest kaetud maksumaksjate rahaga. Aga näiteks tänavu sügisel formeerunud Vabaerakond ja Rahva Ühtsuse Erakond ei saa riigieelarvest sentigi.

Peale selle saavad parlamendis ja valitsuses tegutsevad erakonnad katta oma kulutusi kaudselt, näiteks võttes sisuliselt parteitööd tegevad noorpoliitikud fraktsioonide ja ministrite nõunikeks ning kasutades muid avalikke hüvesid (alates telefoniarvete kompenseerimisest kuni sõjalennuvälja kampaaniavideo ülesvõtmiseni) oma erakonna eduks.

Raha räägib

Kas suhteliselt vähese raha ning napi liikmeskonnaga parlamendivälistel erakondadel on üldse eelolevatel valimistel šansse pikaajaliste kogemuste, tuhandete liikmetega ning priske rahakotiga parlamendierakondade vastu?

Enne vastuse otsimise juurde asumist teen ühe semantilise vahemärkuse. Kummalgi leeril oleks aeg loobuda konkurentide sildistamisest. Toompead piiravad jõud ei peaks riigikogus tegutsejaid siunama kartelliparteideks – sest sinna ringi soovivad nad ju ka ise kuuluma hakata. Ning parlamendierakonnad ei peaks uutele tulijatele otsa ette lööma väikeparteide silti. Sest näiteks Konservatiivsel Rahvaerakonnal on liikmeid rohkem kui Sotsiaaldemokraatlikul Erakonnal.

Raha on valimiskampaanias ülioluline, ent mitte ainus faktor. Näiteks 2007. aasta riigikogu valimistel said rohelised vähemalt paarkümmend korda väiksema eelarvega kui oli toonase Rahvaliidu kasutuses, neist parema tulemuse. Aga selline vaesena tulek poliitikasse on olnud pigem erand kui reegel.

Valimiskampaaniate loogika on, et miljoneid maksvad tele-, raadio-, trüki-, otsepostitus- ja veebireklaamid päästetakse täies mahus valla umbes kuu enne valimispäeva. See tähendab, et rahaliselt kitsikuses olevad erakonnad muutuvad just siis, kui enamjagu kõhklejaid hakkab reaalselt mõtlema oma võimaliku valiku peale, hääletuks. Peale selle suudavad Toompeal olevate erakondade PR-meeskonnad tekitada meedia uudistevoos seisu, kus uustulnukatel on end päevauudiste agendasse väga raske murda.

Rahast ehk isegi olulisem probleem Toompeale pürgijatele on inimesed. Üks osa uustulnukaid sipleb alles ringis, millest osa vanadest olijatest hakkab juba üle saama: erakonda juhib sisuliselt perekond (isa ja poeg või naine ja mees). Teine osa püüab vanade olijate eeskujul oma tuntust suurendada, kaasates näitlejaid ja muusikuid. Kolmandad lihtsalt ei saa isegi kandidaatide täisnimekirju kokku. Kurb, aga headest inimestest on ka meie poliitikas tõsine puudus. Seetõttu uued tulijad tülitsevad vabakonna aktivistide pärast ning vanad olijad värbavad parteiridadesse ajakirjanikke.

Ka uued ideed lüüakse üle

Kolmas sammas poliitikas on uute ideede esitamine. Siingi on toompealased näidanud nutikust mäele pürgijate ideede kaaperdamisel. Kujutage ette, IRLi astunud Kalle-Leopold Muuli räägib nüüd erakonnas, mille liidrid Juhan Parts, Urmas Reinsalu ja Ken-Marti Vaher olidki omakasupüüdliku parteide riigieelarvelise rahastamise ühed peaarhitektid, selle süsteemi muutmisest! Meenuvad ühe teise partei seestpoolt õõnestamise jutud. Sotsid aga on oma ridadesse tõmmanud Andrei Hvostovi, kes on aktiivselt propageerinud lastevanematele valimistel lisahäälte andmist.

Mitu Toompeal olevat parteid flirdib valimiste eel hoogsalt nii maksureformi kui ka riigireformi ideedega, millest enamik on kriitika nende senise saamatuse ja tegematajätmiste pihta. Ja liberaalset kahemehesaagi kiigutavad Reformi- ja Keskerakond esitlevad end muu hulgas ka rohelise maailmavaate eeskõnelejatena, võttes üle tänaseks marginaliseerunud Roheliste erakonna teemad.

Kaks ja pool eelolevat kuud näitavad, kuivõrd suudavad uued pürgijad end kiiluda Toompeal tsementeerinud parteide hulka. EMORi senised küsitlustulemused erilist optimismi selleks paraku ei süsti.