Eesti uudised

Üheksakümnendad Eestis – loeti aina laipu (11)

Teet Teder, 29. november 2014, 07:00
MÄO TRAGÖÖDIA: Kahest Mäo risti tulistajast saadi kätte üks – Nõukogude dessantväelane Andrei Iljuhhin (paremal), kellele prokuratuur nõudis kahe politseiniku tapmise ja ühe haavamise eest surmanuhtlust, kuid seda ei rahuldatud. Iljuhhin sai 15 aastat. Ta vabanes enne tähtaega pool aastat varem. Teist tulistajat, Nikolai Mitjuginit, ei tabatudki. Hukkunud politseinike mälestusmärk (vasakul) on uue kiirtee tõttu Tallinna–Tartu maanteelt kõrvale jäänud. Foto: ANDRUS ESKO
Üheksakümnendad Eestis. Sõda on ammu läbi, aga metsadest, kaevandustest, tänavatelt ja isegi omaeneste kodude eest ja seest leitakse püstolilasuga hukatuid. Noore riigi võimekus pandi proovile maffiasõdadega.

Priit Männik, kes jõudis üheksakümnendatel olla keskuurimisbüroo direktori asetäitja, politseipeadirektori esimene asetäitja ja linnavolikogu kontrollosakonna juhataja, ütleb nüüd sisekaitseakadeemia rahulikus ametis nõunikuna töötades, et aeg oli siis Eestis hoopis teistsugune. Võrreldav metsiku läänega.

Samal teemal

"Ega ta oma olemuselt palju erinev ei olnud. Relvi rohkem ei olnud, metsikus läänes oli ikka igal ühel, aga meil oli igal endast lugupidaval kurjamil relv olemas. Kuigi vasturündeid eriti polnud. Kui üks ikka relvaga tuli, siis kiirem võitis," võtab Männik kogu üheksakümnendad Eestis kokku.

Lokkav vägivald tõstis Eesti toona terves Euroopas esimeseks ja lood siinsete gängsterite veristest arveteõiendamistest on jõudnud USA filmitoodangussegi.

"Kuidas ta pussitati?" kummardab arsti mängiv David Duchovny 1997. aasta filmis verise mehe kohale. "Teda ei pussitatud, seda tehti kirvega," selgitab teine ja viitab, et võika veretöö taga pole venelased, vaid eestlased. Pole teada, kas režissöör sai ainest 1994. aasta Viljandi juhtumist, kus 18aastane Juri Kolesnikov kaardimängus kaotamise pärast teise mehe raudtoruga tappis, maha mattis, siis üles kaevas, tükeldas ja osaliselt põletas.

Naine mangus mehi soomlast tapma

Ohvriks (üheksakümnendate mõistes tähendas ohvriks olemine väljapressimist, tugevat vigastust või laibakotti jõudmist) võis saada pea igaüks. Näiteks tutvus soomlane Heikki 1991. aastal eestlanna Annega (nimi muudetud), kes aasta hiljem oli soomlasest nii tüdinenud, et kui kuueliikmeline seltskond Tallinna vanalinnas Mündi tänaval viina ja piiritust jõid, mangus Anne, et keegi Heikki ära tapaks. Südaööl oligi Heikki omaenese verelogus. Laip keerati voodikattesse, viidi esialgu pööningule ja maeti kaks nädalat hiljem Vääna-Jõesuu aianduskooperatiivi territooriumile. Vangi mõisteti tapatööle kihutanud Anne ja tapja alles kuus aastat hiljem.

Juhtumite lahendamine, kus ohver on teise riigi kodanik, oli siis keeruline. "Riigil ei olnud mingeid rahvusvahelisi lepinguid. Soome turistid olid meie jaoks problemaatiline kategooria. Soomlasi rööviti siin paljaks, aga avalduse tegid nad Soomes. Kriminaalmenetluses esimene asi on, et kannatanu tuleb üle kuulata, saadad kannatanule kutse Soome, aga ta ütleb, et ei tule enam kunagi Eestisse," kirjeldab Männik, et nii tekkisid vahetud ja väga head kontaktid Soome keskkriminaalpolitseiga.

Enamik mõrvatuist olid siiski organiseeritud kuritegevuse ehk jõukude või maffia sõdade ohvrid. Termin "kantpea" tekkis meeste juuksurites enim tellitud soengust – lühike nurklik siilipea. Seljas Kappa dress, jalas Reeboki toss, kihutati esimeste bemarite ja mersudega. Kõvematel meestel oli hüüdnimi, nahktagi, kuldkett ja piimapaki suurune mobiiltelefon.

Neste tankla tulistamine

Kui mehed kell 22.20 lõpetasid ja oma Mercedese poole jalutasid, peatus nende selja taga bordoopunane Dodge RAMi väikebuss, mille tagauksed lükati lahti, mees automaadiga hüppas välja ning karjus: "Teile, pederastid, on meil üks kingitus!"

Relvaeksperdid tegid kindlaks, et tulistati automaadist ja kolmest püstolist. Kuna kahest relvast korraga tabatakse märki vaid filmides, jõuti järeldusele, et laskjaid pidi olema neli. Permikatest jäi ainsana ellu haavatud Platonov, ent ta kadus Venemaale.

Neste tanklas sõdisid väidetavalt eestlased ja venelased ehk Linnuvabriku ja Permi grupeering. Põhjus oli metalliäris, täpsemalt ühes koormas koobaltis. Postimees kirjutas, et Platonov ja Baskov ajasid metalliäri eestlasest ärimehe Sven Viidasega. Permikad tõid Venemaalt metallikoorma Eestisse, Viidas korraldas müügi ja kasum jagati. Paar nädalat enne Neste veresauna olevat permikad Viidasele toonud järjekordse koobaltikoorma, lavastanud selle varguse ja hakkanud eestlaselt nõudma 150 000 USA dollarit.

On väidetud, et pärast Neste tulistamist sõitis Eestisse lugu klaarima 50 meest Permist ja 35 Solikamskist. Kas just nii palju, ei ole kindel, aga fakt on, et 12. mai öösel peatasid politseinikud auto, milles istus kaks Permist pärit noormeest granaadist ja trotüülist meisterdatud pommiga. Kellele see mõeldud oli, jäi saladuseks.

Mäo risti tulistamine

Kuigi Ühiskassa andis Neste arveteklaarimises õiguse Linnuvabrikule ja ei sekkunud, algas tulistamisest allilmasõda, mis vaibus alles 1997. aastaks.

Politseis oldi kohati küünilisena tunduval arvamusel, et las maffia jageleb omavahel ja parem ongi, kui üksteist maha lüüakse. Korravalvureil olid niigi keerulised ajad – igal pätil oli Kalašnikovi automaat või vähemalt püstol. Lihtne politsei patrulltöögi võis võika pöörde võtta. Nii juhtus Mäo ristil.

Kamazist väljusid kaks meest. Koorem ei olnud tühi, nagu mehed väitsid, ja Lemming surus ühe neist läbiotsimisasendisse vastu autot. Tšeljadinov tõmbas oma UZI-l padruni salve ja liikus üle tee, et olukorda paremini jälgida. Neido oli Kamazi ees, et tulede valgel dokumente kontrollida ja kuulis pimedusest relva vinnastamise klõpsatust.

Algas kolme-neljalasuliste valangutega automaadituli politseinike suunas. Tšeljadinov hüppas pikali ja vajutas päästikule. 25lasuline UZI pide jooksis mõne sekundiga tühjaks ja mees jäi relvituks. Ta sai kuuli randmesse, teine kuul tabas teda õlavarde. Kuigi relvitu Tšeljadinov põgenes ja ohtu bandiitidele ei kujutanud, tuli automaadiga mees talle järele. Paari meetri kauguselt lasi veel kaks lasku, üks vihises läbi juuste, teine tabas näkku. Laskmine lõppes ja Kamaz paarutas minema. Lemming oli surnud, Kivi suri Paide haiglas.

"Jah, operatsioon ei olnud üldse planeeritud," ütleb muidu rõõmsalt juttu vestev Priit Männik nüüd, 20 aastat hiljem, ja paljunäinud mehe hääl muutub vaikseks. "1994 oli üldse Eesti riigile jube: tapmised iga päev, Estonia hukk, liikluses oli palju laipu. Ei olnud hoo ega hoobi vahet. Ma olen päris veendunud, et 365 (tollane tapetute arv aastas) ei ole tegelik arv. Neid võis olla palju rohkem…"

Pommid: maffia­sõdade lemmikrelvad

Pommiplahvatusi oli üheksakümnendatel kõige enam 1993., 1994. ja 1995. aastal vastavalt 41, 71 ja 81. Edasi jäid plahvatused 40 ringis pidama. Märtsis 1997 õnnestus Tartus kaotada koguni omalaadne pommivabrik.

Üks silmapaistvamaid oli pommiplahvatus Tallinna südalinnas, kus 1993. aasta 26. augustil kell 23 kärgatas pomm otse Vabaduse platsi ääres ja lõhkus mitme miljoni krooni eest hooneid ja platsil seisnud autosid. Plahvatuskohas asunud lennuettevõtte piletikassa järgi mäletatakse seda kui Estonian Airi plahvatust.

See oli järjekordne maffiasõda, kus Linnuvabrik üritas kahte Permi autoriteeti õhku lasta, kellest üks ärkas haiglas ja teine kaotas plahvatuses püksid, aga juba kaks päeva hiljem pagesid mõlemad Peterburi.

Kemerovo grupeering

Üks mõjuvõimsamaid konkreetse struktuuri ja range distsipliiniga grupeering, kellel oli ka oma noortebrigaad. Sinna kuulus Eesti üks paremaid karate sportlasi Jevgeni Bõkov juunior, kes organiseeris 1999. aastal Tallinna keskturu juhi Vadim Polištšuki mõrva, mis luhtus. Kodust autoga välja sõitnud Polištšuki tee tõkestanud kurjategijad lasid mõne meetri kauguselt turujuhi pihta mitu kuuli. Teda tabas seitse, aga Polištšuk avas vastutule ja haavas üht ründajaist, misjärel bande põgenes.

Mõrvakatset peeti kättemaksuks isa eest, sest Bõkov juuniori isa oli Polištšukil keskturul korda pidada aidanud, kuid lasti maha 1999. aasta aprillis Koplis kodumaja ees, kui valmistus oma Mercedesega hoovi sõitma. Eelmisel õhtul tapeti teinegi Kemerovo jõugu juhtfiguur Aivar Sõber.

Hillar Grünbaumi grupp

Grünbaum lõi autovaraste jõugu ja organiseeris aastatel 1996–1999 kümnete peamiselt Saksamaalt varastatud sõidukite Eestisse toomise, legaliseerimise ja müügi. Ühtlasi oli jõuguga seotud endine Tallinna kriminaalpolitsei autojälitusgrupi töötaja Kaupo Püvi. Grünbaum võeti kinni 1999. aastal, kui ta üritas valepassi kasutades jalgsi Valgast Lätti minna. Paar aastat hiljem mõisteti ta esimesena Eestis toonase seaduse järgi maffiajõugu tegevuse tõestamisega süüdi. Grünbaum leiti 2005. aasta alguses Hollandis surnuna. Ametliku versiooni järgi hüppas ta hotellitoa aknast alla.

Krasnodari grupeering

Krasnodari grupeering oli 1990ndate alguse Eestis üks mõjuvõimsamaid, kuid kaotati verises allilmasõjas. Nimelt läks jõuk tülli nn Ühiskassaga, kui Krasnodari rühmituse liider Mihhail Gorbatšov keeldus maskmast väidetavale Tšetšeenia grupeeringu liidrile Haron Dikajevile 300 000 dollari suurust võlga ja korraldas selle asemel Dikajevile 1995. aasta juulis Mustamäel atentaadi. Tema auto pihta avati automaadituli, ent Dikajevi ei olnud masinas. Ühiskassa tegi nõupidamise, kus otsustati, et krasnodarslased olevat kirjutamata põhimõtete vastu eksinud ja grupeeringu liikmedid hakati julmalt tapma. Mõned leiti, mõnd mitte kunagi.

Permi grupeering

Nime said nad Permi linna järgi Venemaal, kust 1980ndate lõpus tulid Tallinna kuritegeliku taustaga sportlased. Permi grupeering kuulus tollal Eesti kardetumate hulka. Grupeeringu juht oli Nikolai Bleskov (pildil vasakul). Üheksakümnendate ühed jõhkramad mõrvad ja mõrvakatsed olid seotud Permi ja Linnuvabriku grupeeringute arveteklaarimisega.

Vennad Satšukid

Ida-Virumaa allilma kujundas Satšukkide grupeering, mida juhtisid vennad Vassili, Nikolai ja Sergei. 1996. aasta kevadel tõstis kraana Estonia kaevanduse august välja kuus seitsmemeetrist ja poolteise meetri jämedust metallist toru, millest hakkas pudenema kingi, püksirihmu, mobiiltelefone, sõrmuseid, rahakotte, käeraudu ning inimluid. Leiti ühtekokku viie mehe ja ühe naise säilmed. Kahe isikut ei õnnestunud politseil tuvastada. Need jäänused pärinesid maffiasõjast, mis puhkes 1995. aasta märtsis vendade bande ja nende konkurentide vahel Ida-Virumaal. Sõda sai alguse pärast seda, kui Ahtmes tulistati automaatidest surnuks Satšukkide kamba üks juhte Sergei Satšuk ja tema kasutütar. Torust leitud tapetud olid vendade vendeta.

Linnuvabriku grupeering

Eestlaste allilmakarjäär algas Tallinna linnuvabriku spordisaalist. Nende esimene äri oli steroidide vedu Rootsi, hiljem metalliäri, millest avalikkusele jäi enam silma verine sõda Permi grupeeringuga. Mitu eestlaste liidrit sai politsei hinnangul surma aga nende endi kaaslaste käe läbi. Näiteks Aleksander Kuusiku palgamõrva Tartus hotelli Country ees tellis mehe tuttav Robert Pohlak, kes kahtlustas, et Kuusik oli politsei informaator. Ainsad elus või vabaduses "linnukad" Toomas Helin ja Janek Kukk läksid end kapo eest varjama Hispaaniasse. Väidetavalt oli Helinil sealgi olles Eestis suur mõjuvõim, sest tal olla head suhted Vene eliitmaffia Solntsevoga.

Marbellas elab ka Imre Arakas, kellele Helin ja Kukk üritasid politseinike hinnangul 1997. aastal atentaati korraldada. "Arakast tulistati kohe pärast seda, kui selgus, et kapo lahendas Vabaduse väljaku pommiplahvatuse tänu tema tunnistustele," väitis infoallikas 1999. aastal Eesti Päevalehele. "Praegu saavad kõik taas hästi läbi."

Palgamõrvad

19. novembril 1999 tulistati Vene kultuurikeskuse piljardisaalis kahe meetri kauguselt väidetavat allilmaliidrit Boriss Malinovskit . Malinovski sai kuuli kaela, kuid vigastused ei olnud rasked ning ta lasti pärast kolmepäevast haiglaravi koju. Rünnaku motiiviks arvati allilmas tekkinud konflikt Malinovski ja Aleksandr Makušini vahel.

7. novembril 1999 tulistati Kakumäel keskturu juhti Vadim Polištšukki.

12. oktoobril 1999 tapeti Tallinnas Lastekodu 26 trepikojas Mait Metsamaa .

28. juunil 1999 plahvatas Jõhvis autopomm. Ohvriks väidetav allilmaliider Aleksandr sai üliraskelt vigastada ja tal amputeeriti mõlemad jalad kuni põlveni.

24. juunil 1999 plahvatas Tallinnas Läänemere tee 9 maja ees seisnud sõiduautos Mercedes-Benz 230 pomm. Hukkus 22aastane Eestis elanud Kaukaasia päritolu Zamil.

23. aprillil 1999 jäi Kohila ja Pärnu vahel teadmata kadunuks kunagine Pullapää jäägrikompanii nõunik ja nurgaadvokaat Hillar Mardo. Süüdistati tšetšeene.

1999. aasta aprillis lasti Tallinnas Pelgulinnas oma koduukse ees Nisu 25 maha Jevgeni Bõkov Kemerovo grupeeringust. Mõni tund varem tapeti endine Kemerovo jõugu brigadir Aivar Sõber.

1997. aasta augustis tapeti Tallinnas Õismäel tasulise autoparkla väljapääsu juures lasuga pähe paljusid müügikioskeid omanud armeenlasest ärimees Arthur.

1996. aasta oktoobris tapeti Pääskülas ühest pealinna kallimast lõbumajast tulnud Linnuvabriku grupi liige Daniel Mäng kolme lasuga selga.

1994. aasta oktoobris tapeti oma kodumaja ees Lasnamäel tolliameti peadirektori asetäitja Igor Kristapovitš.

1993. aastal tapeti oma koduukse ees mitme lasuga pähe Põhja-Eesti Panga osakonnajuhataja Aare Tomson, keda hiljem hakati seostama pangast kadunud 10 miljoni dollariga.

Ühiskassa

Eesti allilma katusorganisatsioon või allilmanõukogu. Politsei andmeil kuulusid Ühiskassasse viie Eesti suurima rühmituse liidrid, kes nõukoguna lahendasid oma konflikte, jagasid töömaastikku ja langetasid muid otsuseid. Mere puiesteel endist ohvitseride maja, praegust Vene kultuurikeskusest peeti üheks kolmest Tallinna allilma mõjukeskuseks.

Naised uurisid luubiga kastide kaupa sõrmejälgi

Tööd oli uurijatel üheksakümnendatel palju, aga vahendeid automaatsete süsteemide loomiseks ei olnud. Priit Männik: "Esimestelt reisidelt Soomest tulime, kolm mehhaanilist trükimasinat kaasas, ja tundsime nende üle sügavat heameelt. Soomes olid juba kompuutrid. Seal nägime ühtlasi esimesi automaatseid sõrmejäljeregistreid ja vaatasime kui Hiina imet. Meil oli ruumide viisi sõrmejälgedega kartoteegikaste.

Kõigilt, kes kinni võeti, võeti sõrmejäljed ja kui oli vaja kedagi tuvastada, siis istus kari naisi kartoteegi kastide taga ja võrdlesid luubiga. DNA-ekspertiisi nägime samuti soomlaste juures esimest korda. Meil oli sel ajal maksimaalne võimalus, et määrati isiku üks neljast veregrupist ja sellekski, pidi verd olema päris suur kogus. Kui praegu räägime registritest nagu KAIRI (siseministeeriumi andmebaas kurjategijate ja jälitus- ja kriminaalmenetlusi läbivate inimeste kohta), siis tollane register oli kriminaalpolitseiniku märkmik, kus olid kirjas oma sidemehed ja juhtumid."

Maffia sündis treeningusaalis

Eesti õigusteadlane ja kriminoloog Risto Pullat kirjutab oma uuringus, et nii nagu Venemaal moodustasid ka taasiseseisvunud Eesti organiseeritud kuritegevuse tuumiku endised sportlased ja vangla autoriteedid. Eesti organiseeritud kuritegevuse taassünni sümboolseks lätteks sai Rataskaevu tänavas asunud spordiühingu Kalev raskejõustikumaja, kus nüüd on taas eestirootslaste Rootsi-Mihkli kirik. Aastast 1947 harrastati kirikuhoones poksi ja maadlust.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee