Kommentaar

Tiina Tuum | Masueelne palk tagasi? (6)

Tiina Tuum, kolumnist, 28. november 2014 18:28
Foto: Jeanette Dietl / Alamy
„Palju sa muidu seal palka saad kah?" küsib suvine naabrimees Olaf ja kehitab dressipükse. „Palju seal Talinas ka massetakse?"

No ei oska need väikelinnade vanamehed takti pidada, ohkan sisimas. Mis tal minu palgast? Saad liiga vähe, oled luuser, saad liiga palju – kah piinlik. Vaata, kuidas riigikogulasi nende palga eest pekstakse.

Nagu oleks palganumber orden, mis rinda panna ja mis su suurema sisemise väärtuse ära näitab. Või hämmastava hulga nullidega aastatulu, millega vanaema jõululauas omavahel võisteldakse. Seda isegi täpsustamata, kas maks läks maha või mitte. Vanaema saab siis käed risti rinnale panna ja kergendatult ohata ning öelda, et näe, lapsed kõik järje peale saanud.

Meie maal kõik tööd on head

„Päris ilma palgata pole siiani jäänud," kohman Olafile ebamääraselt.

„Hea üldse, et tööd jagub. Meil seal ka kehvad ajad," lisan ruttu. „Hommikuti ikka soe tuba, kuhu minna."

Olaf noogutab mõistvalt. Küllap on ta oma luua najal ennegi neid nutulaule kuulnud.

Masuajal on lõpuks selgeks saanud, et „meie maal kõik tööd on head, vali millist tahes", nagu Majakovski kirjutas. Lükka või Maxima katuselt lund või ole Säästumarketi müüja – kindel sissetulek on luksus, mida igaühele pole antud.

Raha eest võib ju latti alla lasta küll. Vaevalt sealt Lauri Leesi koolistki tulnud elitaarsed lapsukesedki enam ainult üksnes ministriteks ja diplomaatideks saavad, nagu koolidirektor dokumentaalfilmis „Tähelepanu, start" õhevil lapsevanematele lubas. Küllap lippavad nemadki uuemal ajal välismaal kandikuga ringi või tõstavad kusagil lao tagaruumis kaste nagu eakaaslased.

„Eks ta ole," ohkab Olaf. „Näe meil siin uulitsas kõik välismaal tööl – ainult lapsed ja vanainimesed. Naised jätavad lapsed maha ja lähevad välismaale tööle meestele järgi, mis elu see on."

Jumal tänatud, vähemalt minu renomee on päästetud. Kindla sissetulekuga inimene. Töökohaga inimene. Valge inimene. Austusväärne inimene. Eestis elav inimene. Ehkki ma ikka veel ei saa aru, miks Eestis elav, arvestades siinsete esmatarbekaupade hindu ja palkade väiksust.

15 aasta tagune palk?

Ei taha ma Olafile ega endale tunnistada, et hoolimata pikast staažist, elukogemusest ja haridusest on mul palk väiksem/samaväärne kui aastal 1998 krooniväärtuses. Kui palju on samal ajal tõusnud leiva hind? Aga bensiini? Minu väärtus turul on samal ajal kahanenud.

Kui keegi küsiks, miks ma sellise palgaga nõus olen, ei oska ma sellele vastata. Äkki olin ma hoopis siis, 1998. aastal ja sellele järgneval ajal üle makstud? Elasime ju kõik oma roosas mullis, enne kui see pauguga katki läks. Aga seda, et ma oma töö eest nii vähe teenin, ei taha ma isegi sõpradele tunnistada.

Küllap ma olen ise süüdi. Küllap pole ma osanud palgaläbirääkimistel piisavalt veenvalt esineda. Mina ise ja ei keegi muu on loll olnud!

Kapitalist, va närakas, on alati osanud osava ekspluataatori toonil rääkida oma raskest elust, kus ta vaevu ots-otsaga kokku tuleb. Mina hea inimesena olen talle alati vastu tulnud ja öelnud, et ah, ma teen siis selle raha eest ära. Mis seal siis on – töö on lihtne, ametit tunnen. Pärast on südames soe ja hea tunne, et oled kena inimene olnud. Vastutulelik inimene. Sõbralik inimene. Mis sest, et keskmise sissetulekuga.

Kui üritad ääri-veeri ülemusele öelda, et firma on nüüd kasumis ja oleks aeg masuaegne 20% palgakärbe taastada, siis tekib tunne, nagu tahaksid tal nüri noaga veene läbi lõigata. Pilk muutub hullumeelseks ja hääl kähedaks.

„No kuidas sa võid, meil on kasum alles nii lühikest aega, enne tuleb.... (järgneb pikk nimekiri kohtadest, kus tuleb auke lappida)," tulistab ta nagu hästi õlitatud revolvrist.

Suu kriipsuks ja kõrvad lonti!

Alati võib ju öelda, et järjekord töötajatest on ukse taga. Alati leiab mõne ettekandjapõllest tüdinud tüdruku, kes sama asja poole odavamalt ära teeb. Nii tõmbadki pea õlgade vahele, vead suu kriginal lukku ja lohistad end tagasi kirjutuslaua taha, nagu tubli palgatööline Pontu muiste. Aga lased kõrvad lonti. No ja kellel neist kõrvadest siis?

Viimati kohmas sõber Monsa kohvikutuuril möödaminnes:„Ah, telefon on välja lülitatud, arve on maksmata. Hambaarsti juures läks rohkem, aga päris hambutuna ei tahaks ka ringi käia."

„Tema ka," mõtlesin ning arvasin mõttes kokku lisatööd Monsa palgatöö kõrvalt, mida ta viisaka sissetuleku kokkujoonistamiseks teeb. Pealtnäha viks keskealine valgekrae, töökoht austusväärses ametis, lapsed – ja nüüd maksmata arved?

„Miks sa sealt siis ära tule?" küsin ma.

„Tead, see töö ongi rohkem nagu elustiil, ma teeks seda vist ilma rahata ka," ütleb ta.

Pagan, räägi siis sellisega. Aga minul on ju telefoniarve makstud. Ja ma vähemalt proovisin ära tulla.

Kandideerisin hästimakstud riigiametisse. See on teatavasti ainus koht, kus inimesed edenevad nagu tõuloomad heas laudas. Karv hakkab läikima, seminar ajab koolitust taga ja kohver kulub suurest reisimisest ära. Olin peaaegu lõppvoorus ja siis napsas üks kiisulipsuga pluusis nett piiga töökoha endale. 15 aastat noorem. 15 kilo kergem. Neli aastat värskema magistrikraadiga.

„Tead, mulle meeldib mu töö," ütlen Olafile säravalt naeratades ja lükkan lund edasi.

Tema silmis on ka minu praegune sissetulek täitsa arvestatav. Ja minul on arved makstud.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee