Laste liikumisharjumuste kujundamisel on tilluvõistlused olulisel kohal. Sama oluline on ka see, kuidas lapsevanem last rajal või raja ääres motiveerib: kas prääniku või piitsaga. (Valdo Jahilo)

Lapsevanemaid on erinevaid ning niisamuti on erinev nende suhtumine lapse harrastatavasse alasse.

Suurte rahvaspordiürituste kavasse kuuluvad sageli ka igasugu tillusõidud, jooksud ja väntamised, mis on esimese spordipisiku saamiseks ning hilisema liikumisharjumuse kujunemisel väga olulisel kohal.

Viisil, mismoodi vanemad seejuures oma lapsi motiveerivad, võib kohata aga äärmustesse kaldumisi, mis kõrvalvaatajale kohati koomilised, kohati kurvad tunduvad. Enamik lapsevanematest on toetavad ja julgustavad, elavad väikestele võistlejatele kaasa ning näevad vaeva, et sellest kujuneks lapse jaoks positiivsete emotsioonidega mälestus.

Mõne kohmetuma või tagasihoidlikuma lapse puhul joostakse osa rajast või lausa terve tee kaasa, ergutatakse, aidatakse, kui tekib vajadus. Ja siis on need teised vanemad. Kes elavad ka kaasa, aga pahaselt karjudes. Sõimavad. Heidavad ette.

"Mis sa tönnid seal nagu tita, tõuse kohe püsti ja jookse edasi!“; "Mida sa muned, võta kohe jalad kõhu alt välja ja liiguta end kiiremini!“, "Kui sa kohe pingutama ei hakka, siis pühi oma suu arvutis istumisest puhtaks!“.

Sellese kategooriasse kuuluvaid piinlikke sõnelusi erinevates sõnastustes on ilmselt paljud tähele pannud. Ja nende peale ei oskagi justkui ise reageerida. Kas peaks vahele minema ja osapooli manitsema? Või on see juba privaatsuse rikkumine ning iga pere siseasi, kuidas suheldakse? Lapsel on nutuvõru suu ümber ja tuju nullis.

End segaseks ergutanud isa või ema aga raja ääres verbaalse piitsaga last hurjutamas. No kamoon! Mäletan mõne aasta tagust uudist, kus ühel laste jalgpallikohtumise ajal läksid omavahel karvupidi kokku just platsi ääres kaasa elanud vanemad. Emotsioonid keesid lihtsalt üle ja kui ise väljakule ei saa, tuleb end selle kõrval maha laadida.

Kui õieti mäletan, tuli kähmluse lahendamiseks kutsuda kohale isegi politsei. Ajast, mil veel saalihokiga tegelesin, rääkis üks treener, et kõige hullemad pididki olema need kohtumised, mis on korraldatud heas usus, kuid kukuvad teinekord välja sellised, nagu nad kukuvad. Kus on läbisegi väljakul näiteks isad ja pojad. Teinekord tulevat seal ette selliseid emotsioone, et parem on mitte teele ette jääda.

Teiste isade nügimist ja tagumist, müksimist ja tõukamist. Sel ajal kui lapsed kõrval seisavad ning seda suurte silmadega pealt vaatavad. Selgelt elavad seesugused vanemad välja iseendi teostamata jäänud sportlikke unistusi ja saavutusi. Ning soovi võsukesele näidata, kuidas „tegelikult“ panna tuleb. Ühelt poolt on justkui hea, et selliseid koos-ettevõtmisi korraldatakse ja läbi viiakse.

Teisalt on jälle mõningaid vanemaid selle juures pea võimatu ohjeis hoida. Siin vist head retsepti polegi – hasart käivitub igaühel erinevas punktis ning jõuga. Või peaks hoopis selle sõnastama nii: hea, kui vanem lapse tegemiste ja sportimiste vastu üldse huvi tunneb. Halvem, kui see ta sootuks külmaks jätab ning selle asemel, et näha tribüünil, basseini või raja ääres oma lähedast, tuleb lapsel oma kõrg- ja madalhetked vaid iseendaga jagada.

Lastesõit.jpg: . ()

Jaga artiklit

1 kommentaar

K
Keegi  /   08:45, 25. nov 2014
Mõne vanema pärast on piinlik samuti tihti ka valus vaadata ja väga tahaks vahel midagi öelda, kuid kas see midagi paremaks muudab? Kas vanem on veel vihasem seepeale äkki? Vahel on tahtmine ka poes või kuskil kus vihased emad sõimavad , sakutavad, raputavad, lükkavad, tõstavad kapuutsist, mõnitavad. Tahaks väga öelda, ent kas laps hiljem seetõttu rohkem veel ei kannata? Sellise vanema tõttu on ehk laps süüdi ka selles, et teiste tähelepanu tõmbas.

Päevatoimetaja

Telefon 51993733
online@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis