Kommentaar

Uno Kaskpeit | Siseministri kotkasilm idapiiril ja karm tegelikkus (21)

Uno Kaskpeit, erukolonel, endine piirivalvekolledži direktor, 23. november 2014, 18:03
Foto: ALDO LUUD
Siseminister Hanno Pevkuri kõrgelt sihtiv kotkasilm loeb üle ka olematud pinnud kriitikute silmis, kuid pirakas palk enese südameaknas jääb nägemata. Nii lähedal ja omane teine, et isegi nõunike prillid ei aita.

13. novembri Postimehe artiklis "Idapiiri valvamise müüdid ja tegelikkus" süüdistab minister Pevkur piirivalve masendava olukorra kritiseerijaid otsesõnu müüdiloomes. Faktidel põhinevat konstruktiivset kriitikat nõudes ei pane austatud minister aga tähelegi, et asub omi fakte ladudes ise müüte ehitama. Vähe sellest – esitades võimuerakonna soovidele vastavat "tegelikkust" idapiiril, laskub Pevkur kahjuks ka otseste valedeni.

Olgu, härra minister! Kui iseseisva piirivalve taastamiseks kollektiivse pöördumise algatanud asjatundjate jutt pole Teie jaoks piisavalt konstruktiivne, siis vaatame järgnevalt, kuidas on lood Teie enda omaga.

Teie artiklist jääb jahmatav mulje nagu sündinuks kõik, mis täna idapiiril hästi, alles pärast piirivalve liitmist politseiga. Kõik, mis enne seda, oli aga must hädaorg. Siinkohal olgu selguse huvides öeldud, et teete rängalt liiga piirivalvuritele, kes alustasid teenistust kümme või viisteist aastat tagasi ning kellest igaüks suudaks Teie väited hõlpsasti ümber lükata.

Palgatõus paberil

Alustame Teie väiksemate prohmakatega. Ametnike palgatõusust raporteerides jätsite kavalalt rääkimata kaks olulist nüanssi. Esiteks võrdsustati politsei ja piirivalve liitmisel ametnike palgad lisatasude maksmise teel. Edaspidi aga hakati ühe käega andma ja teisega võtma. Kui põhipalka tõsteti, vähendati samas suurusjärgus inimese lisatasu. Nõnda nägi kümneid ja sadu eurosid lubanud "palgatõus" ilus välja vaid ajakirjanikele näidataval paberil, piirivalvuri rahakotti lisas see tavaliselt vaid mõne lisaeuro. Kas niisugust asja saab nimetada märkimisväärseks palgatõusuks? Kahjuks on selline tegevus kestnud tänaseni.

Teiseks ei mainitud poole sõnagagi, et ametite ühendamisel langetati „masu" tõttu tunduvalt kõigi ametnike palku. Tänases "palgatõusu" kontekstis pole enamike piirivalvurite sissetulek jõudnud isegi masueelsele tasemele. Seda ajal, kus tarbijahinnaindeks on pidevalt muutunud ning olukorras, kus uuest aastast kaob Eesti teisest otsast tööl käivate piirivalvurite sõidukompensatsioon. Tõenäoliselt räägitakse just sellepärast „palgatõusust", mitte aga inimeste reaalse sissetuleku kasvust.

"Töövõidud" abifondidest

Ei vaidle vastu, et piirivalvurite erivarustus on osaliselt paranenud. Aga vale on lugeda seda ühendameti eriliseks teeneks. Valdav osa varustusest on soetatud Euroopa Liidu abifondidest Eestile ettenähtud raha eest ning oleks hangitud ka iseseisva piirivalve ajal.

Relvastuse koha pealt aga erilist edasiminekut ei näe. Paarkümmend väljavahetatud püstolit ja mõni moodsam püstolkuulipilduja, mille kasutamiseks puudub praegu isegi väljaõpe, ei kannata mingit võrdlust Vene piirivalvurite relvastusega. Olen kindel, et nii varustus kui relvastus oleks kiiremini ja tõhusamalt paranenud, kui piirivalve saanuks ise otsustada oma hangete üle. Euroopa Välispiiride Fondist spetsiaalselt piiri valvamise tugevdamiseks mõeldud rahade eest oleks ka Piirivalveametis valvesüsteeme ja tehnilisi lahendusi uuendatud sama hästi või isegi paremini. Teie aga loete seda kõike ainuüksi PPA töövõiduks? Samas aga ei lausu Te sõnagi praeguseks vananenud transpordi- ja merepäästetehnika kohta.

Mis aga puutub Teie väitesse, et „täna ei pane patrulli minev piirivalvur selga eelmiselt vahetuselt saadud vesti, vaid igaühel on personaalselt täiskomplekt varustust.", siis seegi on eksitav. Piirivalve kordonites on täna 30 mehe peale kümme kuulivesti ja samasugune arv teleskoopnuiasid ning töö käib endiselt kolmes vahetuses.

Kinnitate, et ühendametis ei ole viimase viie aasta jooksul idapiiril töötavate ametnike arvu vähendatud, kuid jätate rääkimata, et Eesti võttis juba 2007. aastal rahvusvahelise kohustuse piirivalvurite arvu EL välispiiril hoopis suurendada. Ütlete, et idapiiri valvab täna 682 töötajat, kuid see on ainult pooleldi tõsi. Piiripunktides dokumente kontrollivad ametnikud "rohelise piiri" valvamisega ei tegele ning kordonites teenib täna vaid 379 piirivalvurit. Enne ametite liitmist, aastal 2009, oli neid vähemalt kümme protsenti rohkem ning siis ei pidanud piirivalvurid täitma ka politseilisi ülesandeid.

Ühendameti kiituseks

Ühendameti kiituseks ütlete, nagu aitaks see operatiivselt kasutada teineteise ressursse. Aga seda tehti juba siis, kui politsei ja piirivalve olid veel lahus. Erinevus oli vaid selles, et Piirivalveameti ajal ei olnud politseikorrapidajal õigust käskida, et piiril patrulliv toimkond läheks hoopis külakaklust lahutama, ta sai seda vaid paluda. Lubadus, nagu saaks nüüd piirivahejuhtumi puhul Luhamaa lõigus vaid paari telefonikõnega suunata piirile Lõuna prefektuuri politseipatrulli, pole tõsiseltvõetav. Tartust Piusale kihutav politseipatrull jätaks täna Tartu linna ilma patrullita ning tunni aja pärast kohale jõudes poleks tal seal enam midagi teha.

Edasine kisub juba häbiväärseks. Lõik Teie artiklist: "Tehniline tugi – kui võrrelda kümne-viieteist aasta või isegi viie aasta tagust olukorda praegusega, siis ausalt öeldes pole siin isegi väga midagi võrrelda. Kehvast radar- ning tehnilise valve võimekusest on praeguseks välja arendatud korralik radarvalve veepiiril ning sensor- ja valvekaamerate võrgustik maismaal." Tuletan meelde, et idapiiri valvesüsteemi projekteerimine ja väljaarendamine algas Eesti piirivalves ligi 20 aastat tagasi. Tehnilisi valvesüsteeme on piirivalves pidevalt uuendatud ja töökorras hoitud. Endise Piirivalveameti poolt ehitati juba 1998. aastal koostöös prantsuse firmaga Thomson välja kogu Peipsi järvistu radarpildiga katnud seiresüsteem, mis oli tollal maailma tipptase ja toimib tänaseni.

Järgnevatel aastatel muudeti elektrooniliste valveseadmete abil täies ulatuses valvatavaks Narva kuivjõe säng, rajati põhjalik valvekaamerate võrk maantee- ja raudtee piiripunktide aladele ning esimesed radaripositsioonid Narva jõele. Omaaegne Piirivalveamet planeeris ja ehitas 2005. aastaks välja kogu Eesti territoriaalmerd katva mereseire radarisüsteemi. Isegi täna Kagu-Eestis kasutatavate teisaldatavate valveseadmete väljaarendamine ja testimine algas Piirivalveametis. Seadme väljatöötamisega tehti algust 2008. aasta novembris ning 2009. aasta juulis sõlmiti püsiv koostööleping Smartdust Solutions OÜ-ga.

Kahjuks tuleb endiselt tõdeda, et Kagu-Eesti künklikes metsades ja võpsikutes pole tehnilise valve poole pealt hõiskamiseks erilist põhjust. Statsionaarseid kaameraid ega radareid sinna paigaldada ei saa, Smartdeci kaamerad on küll head, kuid piiratud nägemisvõime ja tegevusulatusega. Nendega saab pisteliselt katta vaid tähtsamaid lõike ja neid pole piisavalt – kas see oligi Teie poolt põhjuseks nende arvu saladuseks kuulutamisel?

Ajalehes üks, parlamendis teine jutt

Kas aga mäletate, mida rääkisite 20. oktoobril Riigikogu infotunnis, kui kiitsite korduvalt heaks, et piirivalvurid täidavad liiklusjärelvalvealaseid ülesandeid. Parlamendisaadik Mihhail Korbi täpsustavale küsimusele vastasite järgmiselt: "Peipsil kordonis radaripilti kontrollides saab radaripildi vaatamisega hakkama üks inimene. Kordoni mehitatus on oluliselt suurem, mis tähendab seda, et kui vee peal mingit alert'i ei ole, mingisugust häiret ei ole, siis on igati mõistlik, et kordonis olevad teised piirivalveametnikud on abiks samal ajal näiteks liikluspatrullil. See on igati mõistlik."

Nüüd lubage küsida, kellele Te siis puru silma puistasite? Kas rahvasaadikule parlamendi ees või lugejatele Postimehe veergudel?

Täiendamaks Teie teadmisi piirivalvest, austatud siseminister, annan Teile järgnevalt ka spikri. Kõik Peipsi-äärsed, veel likvideerimata kordonid, asuvad idapiiril. Roheliseks piiriks loetakse nii maismaa-, jõe- kui ka järvepiir. Radarpildi vaatamisega kordonis saab hakkama tõesti üks inimene, kuid avastatud juhtumile reageerimiseks on tarvis meeskonda. Kohe ja kiiresti, kui kaalul on inimelud või kui toimub jõhker piiririkkumine. Kui aga ülejäänud kordoni piirivalvurid on Teie heakskiidul samal ajal korrakaitse- või liikluspatrullis, mis võib asuda kümnete kilomeetrite kaugusel järvest ja piirist? Mis juhtub siis? Kes võtab vastutuse abita jäänud võimalike uppunute eest? Kas minister?

Peaksite ju teadma, et 1. oktoobril idapiiril kaotatud ja teenistuskohaks muudetud Alajõe kordoni piirivalvurid käivad täna hoopis korrakaitsepatrullis Iisakul ja mujal sisemaal. Kordoni angaarides aga seisavad kaks hõljukit kolmest ehk põhiline osa Peipsi järvistu päästevõimekusest. Samuti oleks nendega vaja järvepiiri valvata.

Siseministri kohta ilmutate tõsist asjatundmatust põhjendades fakti, miks Haapsalus suleti piirivalve viimane merekordon ning meeskond liideti politseijaoskonnaga. "Sel aastal on Haapsalu kordonist tulnud reageerida 23 merepäästejuhtumile. Samas Haapsalu politseijaoskonna jaoks koguneb 23 juhtumit iga nelja päevaga. Ei ole mõistlik hoida samas linnas eraldi 20-liikmelist üksust, kel tuleb inimesi aidata üks kord kahe nädala jooksul".

Kas elu on turvalisem?

Kas leiate, et Eestil polegi merepiiri või seda enam valvata ei tulegi? Või peate merepäästet, kus alati on mängus inimelud, võrdväärseks igapäevase politseitööga? Kui tõesti tahate, et merepiirivalve ja –pääste vilets olukord paraneks, tuleks hoiduda niisugustest lahendustest. Täna on meie merepiir kordades rohkem "võsastunud" kui maismaal ning seda "teenuse sisseostmise" või "ametnike ristkasutusega" puhtaks ei roogi.

Eelöeldust koorub välja ka peamine erinevus politsei- ja piirivalvetöö vahel. Politsei saab teha oma tööd väljakutsetest lähtuvalt, Euroopa Liidu välispiiri väljakutse peale valvata ei saa. Piirivalvurid peavad olema seal, kus piiri ületatakse ja päästeabi vajatakse. Piirivalvurite kadumine piirilt tähendab tervikpildi kadumist sellest, mis piiril toimub. See aga on praeguses julgeoleku olukorras kõige suurem oht. Tänane piirivalvetöö ühendametis on korraldatud politseipõhiselt ja politsei vajadustest lähtuvalt ning just see on põhjuseks, miks endisel kujul jätkata ei saa.

Lõpetuseks tahan esitada suunava küsimuse, millele võiks tugineda arutelu Politsei- ja Piirivalveameti tuleviku kohta. Öelge palun kätt südamele asetades, härra minister, kas ühendameti loomise kõige tähtsam ja kandvam loosung, mille püstitas sotsist ühendaja, siseminister Jüri Pihl, on tänaseks teostunud või mitte? Kas Eesti elanike turvalisus on võrreldes 2009. aastaga tõusnud ja kas ametnike motivatsioon on kõrgem kui see oli enne ametite ühendamist. Kui Te vastate „jah", siis palun, vaadake hetkeks peeglisse ja küsige iseendalt, kas see on tõesti tõsi?

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee