Jõulud

Verivorstimeister: liha võiks ka sees olla – mis sest tangust ikka süüa (6)

Piret Parik, 23. november 2014, 12:00
VERIVORST OLGU RAMMUS: Hobikokk Janely meelest peab ühes heas verivorstis olema palju liha, sibulat, küüslauku, suitsupeekonit, ürte ja muidugi ka pekki. Foto: RITA TALISOO
"Verivorst peab rammus olema. Mina panen vorsti sisse sealiha, suitsupeekonit, sibulat, küüslauku, vorstirohtu, erinevaid ürte ning muidugi pekki ka, sest muidu jääb verivorst liiga kuivaks," ütleb hobikokk ja ettevõtja Janely Kuuskler-Adler.

Janely on juba neli aastat ise verivorste teinud. "Vorsti maitse peab olema ikka selline, mis mulle meeldib, mitte nii, et kui segusse läheb kümme grammi rohkem liha, siis võtan vähemaks," ütleb Janely, kes peab ka omanimelist ettevõtet Janely Koduköök. "Ja kuna ma kasutan seapead kamaraga, siis läheb ka see kamar vorsti sisse."

Vorstitegu õppis Janely oma vanaemalt, kes tegi neid ikka seaverega ja seasoolika sisse.

"Poe omadel on küll verivorsti välimus, aga liha kui sellist ma ei taju. Pole küll kahvliga seda taga otsinud, aga neil on ikkagi maitseerinevus. Mulle endale meeldib väga ka küüslauk ja seda panen ma ikka mõnuga vorsti sisse," räägib naine, miks ta poevorstile isetehtut eelistab.

Peekoniriba annab suitsuse meki

Kuidas tuleks aga verivorsti küpsetada, et see krõbe jääks?

"Temperatuuriga tuleb mängida, mitte et paned kohe 220 kraadi peale ja 10 minutiks ahju, siis on kõik laiali nagu pudru ja kapsad. Kodune verivorst tahab pikalt küpseda, aga ta ei taha ka äkk-kuumust, see lööb vorsti lõhki. Vorstid tuleks panna umbes 160 kraadi juures ahju ning umbes tund aega küpsetada. Vahepeal võib samuti temperatuuriga mängida, natukene maha keerata ja siis jälle peale. Mu sõbranna näiteks küpsetab vorstid ahjus ära ja kui ta järgmisel päeval neid sööb, siis soojendab ta verivorste praepannil – nii saab kooriku eriti mõnusalt krõbedaks."

Janely peres on verivorst küll pigem jõuluroog, kuid mõned tema tuttavad armastavad seda ka suvel süüa.

"Kui grillvorstist isu hakkab täis saama, siis on verivorst grilli peal hästi hea. Ainult et grill on äkilise kuumaga ja võib soolika lõhki lüüa," sõnab ta.

"Poes võiks valida ikkagi sellise vorsti, kus liha sees on, mis sellest tangust ikka süüa. Ja kindlasti on hea, kui verivorstil on peekoniriba ümber, sest suitsumaitse annab väga palju juurde," teab Janely.

Miks on toidumessi külastajad juba kaks aastat järjest valinud verivorstidest parimaks jõulutooteks just Maks&Mooritsa vorstid? Lihatööstuse Atria Eesti juhatuse esimees Olle Horm usub, et need teevad heaks lihtsad maitsed.

"Maitse asi muidugi, aga mida vähem neid verivorstis on, seda parem," arvab Horm. Vorst peaks kindlasti olema tehtud ka päris verest, mitte verepulbrist.

Vahe on samasugune, nagu kas keeta puljongit kondiga või teha seda kuubikust, ütleb ta.

Atrial on oma tapamaja ja seega kasutavad nad verivorstide tegemisel võimalikult palju värsket verd, kuid vahel tuleb kasutada ka külmutatut.

Läbi pakendi pole Hormi sõnul aga sellest kuidagi võimalik aru saada: "Selgeltnägija võib-olla saab aru, aga mina kahjuks mitte. Isegi verepulbrit ei saa väliselt tuvastada."

Krõbeda kooriku saab oskusliku küpsetamisega

Millest tuleb aga see, et verivorst jääb mõnikord küpsetades vedelaks?

"Verivorsti küpsetamisega on isegi kõige paremad restoranid hädas. Väga lihtne on jätta see kergeks plönniks ning hoopiski raskem saada ta sellise krõmpsuva ja tiheda koorega. Verivorst tuleks alati küpsetamise lõpus panna maksimaalse kuumuse peale, siis läheb kest krõbedaks," tõdeb Horm, et krõbeduse saavutamine oleneb pigem küpsetajast kui vorstimeistrist.

"Lambasooles on peenikesed vorstid, mis on rohkem krõmpsud, samas sisu on neil vähem ja nad lähevad tihtipeale katki. Seasooles on jämedamad ja mahlasemad vorstid, kuid need lähevad lihtsalt pehmeks ja laialivalguvaks. Kollageenkestas tehakse väikseid verivorstipadruneid, sest neid on oluliselt lihtsam teha kindlasse kaalu kui naturaalses kestas tooteid," selgitab ta.

"Minu endale meeldib aga klassikaline seasooles verivorst."

Mis käib traditsioonilise verivorsti sisse?

Harmoonikumi perenaine Ene Lill:

«Kui toidus on kas või üks moodne kemikaal, pole siin traditsioonilist midagi. Sama kehtib verivorsti puhul. Sellesse pandi vanasti veri, kruubid või tangud, pekikuubikud, sibul, sool, pipar ja vorstirohi või moodsas keeles majoraan. Selline sisu aeti aga korraliku seasoole sisse ning see läks ahjus krõbedaks igal juhul.

Kui nimekiri pikem, siis on asi juba kahtlane. Seega, kui vorsti sisse on pandud mingeid kummisid, tärklisi ja kemikaale, ei ole seda mõtet sisse süüa.»

6 KOMMENTAARI

b
Bino 24. november 2014, 02:12
Ma ei tea kas ma olen imelik, aga mulle just meeldivad need nö "lõhki ja pudruks läinud" verivorstid. Nii head..vahepeal panni peal küpsetades lausa ise "lõhun" need pannilabidaga puruks ja siis selle sisu praen mõnusalt krõbedaks..kõige parem on nii.
v
verd peab ka ikka pritsima 23. november 2014, 18:47
laibatoitlased muidugi paljast tangu ei söö
Loe kõiki (6)

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee