Elu

Valter Ojakäär: "Jumal tänatud, et mul pole mitte ühtegi laulu pühendatud Stalinile või Leninile." (15)

Jaanus Kulli, 22. november 2014, 07:00
Valter Ojakäär. Laura Oks
"Kontsertidel ei käi ma enam ammu, küll aga olen vaadanud saadet "Su nägu kõlab tuttavalt" ning selle põhjal olen ma küll vaimustatud, kui andekaid lauljaid meil on," jääb helilooja ning levimuusika- ja džässiteoreetik, Eesti muusikaelu elav legend Valter Ojakäär Eesti kerge muusika hetkeseisuga rahule.

Ta tähistab järgmisel aastal 92. sünnipäeva, kuid tema töövõime on hämmastav ja ta annab silmad ette paljudele poole noorematele kolleegidele. Kuigi silmanägemine pole enam kõige terasem, istub Ojakäär iga päev arvuti taga, suhtleb meili teel ja peab plaani kirjutada arvutisse uus fail, mis tähistab järjekordse raamatu sündi. Kuigi äsjailmunud "Arne Oit. Siin on see laul" on veel trükisoe.

Oma tohutust raamatu- ja plaadikogust leiab ta ilmeksimatult üles vajaliku trükise või helikandja. Ainult jalad ei taha enam hästi kanda, mis tähendab, et kontserdielu on jäänud minevikku.

Seda küll. Üks on veel elus – Ovid Avarmaa, klaverimängija –, kuid tema elab Kanadas. Vahetevahel meilitsi suhtleme. Muide, Arne Oidi raamatut kirjutades avastasin, et Valgre viimane töökoht enne surma oli Pärnu rannakohvik, kust ta küll ennast lahti jõi. Asi läks ikka nii hulluks, et ta lihtsalt kukkus koos pilliga lavalt maha.

Pärnu rannakohvikus korraldati ka sümfooniakontserte. Minu abikaasa Heljo Sepp mängis seal 1936. aastal Ferenc Liszti kontserti koos suveorkestriga. Hiljem oli ta aasta Londonis stipendiaat Kuninglikus Muusikaakadeemias ning üks väheseid inimesi tänapäeval, kes on oma kõrvaga kuulnud mängimas Sergei Rahmaninovi. Heljo mäletab, kuidas too kepiga komberdades lavale tuli ning kui suurepärase kontserdi andis.

Olen ikka uhkeldanud, et olen oma kõrvaga kuulnud Miles Davist, Benny Goodmani, Duke Ellingtoni, Sarah Vaughani. Aga see on köömes, võrreldes nende nimedega, kes esinesid kultuurimekas Londonis. Kahjuks tuli sõda peale ja Heljo pidi tagasi tulema.

Nii jäi tal kahe aasta stipendium saamata ja nüüd hiljem, umbes viis aastat tagasi, maksti see talle ikkagi välja. Mille Heljo omakorda andis oma õpilase Peep Lassmanni pojale Sten Lassmannile, kes pääses samasse Londoni Kuninglikku Muusikaakadeemiasse.

Heljole määrati 750naelane stipendium, mis oli tollal üüratu raha. Paraku sai ta sellest kulutada esimese õppeaasta 250 naela. 500 naela jäi sinna. Nüüd, arvestades inflatsiooni, maksti, kui ma ei eksi, 5000 naela.

Millega Valgre on ennast Eesti levimuusika ajalukku kirjutanud?

Meloodiatega. Öeldakse: ideaalne meloodia on see, kui kuulaja tunneb, et see oleks justkui tema enda loodud ja ta laulab seda vaimus kaasa. Valgre kõik meloodiad on just sellised. Oidist raamatut kirjutades uurisin ma ka tema loomingut ja võib-olla selles mõttes ongi ta Valgrele kõige lähedasem, sest ka tema meloodiad on üldmõistetavad, nagu näiteks "Suveöö".

Jätame kõrvale need, mis ta kirjutas riigile. Tollast poliitilist situatsiooni arvestades tuli ju kõigil kirjutada midagi riigile ja midagi kuulajale.

Lugesin kunagi raamatut võrdlemisi varakult, 1937. aastal surnud George Gershwinist, kes on öelnud, et tal on peas nii palju meloodiaid, et lihtsalt ei jõua neid üles kirjutada. Valgrega oli täpselt samuti, kõikidest tema lugudest said otsekohe üksteise järel hitid.

Kuivõrd Valgre oli teile kolleeg, kuivõrd sõber?

Me saime ju tegelikult Valgrega koos mängida vaid kaks nädalat. Pärnu rannakohviku lähedal ühe maja pööningul oli tal väike tuba, kuhu tuli redeliga ronida. Mäletan, paar korda käisin tal seal külas. Pärast mänge, mis tihti lõppesid alles hommikul kell neli, kui päike juba tõusis.

Mul olid kaasas Ameerikast saadetud lööklaulude tekstid, mis olid suureks abiks. Sest muidu kuulasime neid laule raadiost, aga sealt ei saanud me aru mitte ühestki sõnast. Nii me siis koos laulsime neid laule juba ingliskeelsete sõnadega. See vihik jäigi Valgre kätte ja tal oli see võib-olla kaasas isegi Venemaal.

Sõbraks ei saanud ma teda nimetada sellepärast, et meie vanusevahe oli juba märgatav. Tema oli sündinud 1913, mina kümme aastat hiljem.

Võrreldes Valgrega, oli teine suur Eesti muusik Georg Ots aga teie tõeline sõber?

Üldiselt pillimehed kadestasid lauljaid, sest neil oli eristaatus, kõik nimepidi tuntud. Pillimehed olid aga tundmatud tegelased, kes rääkisid, et kõik lauljad on natuke nii (siinkohal paneb Ojakäär sõrme laubale). Ainuke erand oli Ots, kelle kohta ei öelnud keegi, et ta on laulja, vaid et ta on lihtsalt Georg Ots.

Sõda on kindlasti suuresti mõjutanud nii Valgre, Otsa kui ka teie eluteed, kes te pärast juunipööret astusite komsomoli ja kes kaasati 1941. aasta juunis Eestis moodustatud Pärnu hävituspataljoni?

See kõik on nii kuradi keeruline värk! Õppisin Pärnus muusikakoolis ja minu õpetaja oli Tallinnast tulnud tromboonimängija Tiit Karis, kellele tehti ettepanek luua komnoorte orkester. Orkestrist küll asja ei saanud, aga ühel ilusal päeval tehti ikkagi ettepanek kommnooreks astuda.

Enne seda olin ma skaut ning skautide ja noorkotkaste seas levis illusioon, loll mõte, et võtame selle orkestri võtmekohad enda kätte. Lisaks see idealistlik ettekujutus, et kui ei meeldi, astume välja. Me ei teadnud, et välja astuda ei saa. Kui aga sõda algas, võeti kõik komnoored piraki hävituspataljoni. Ning need, kes mobilisatsioonist kõrvale hoidsid, võidi kohapeal maha lasta. Mida ka tehti. Jumal tänatud, et ma kohe haavata sain!

Kui aga Saksa mopp tuli, siis ega keegi huvi tundnud, kus sa varem oled teeninud, ja nii sattusin ma Saksa sõjaväkke. Poolteist aastat olin seal. Algul hobusemehena, vedasime mürske ja miine ja kõiksugu varustust Volhovi rindele. Nii et me ei olnud lahinguolukorras. Hiljem oli juba vaja püssiplõksutajaid ning 1943. aasta lõpus leidsime ennast Vaivara rindelt.

Siit edasi ei tahakski nii väga palju rääkida, see kõik oli nii segane ja kole lugu. Ainult niipalju, et 1944. aasta märtsi Tallinna pommitamine oli täpselt üks päev enne mu sünnipäeva, mistõttu mind kutsuti staapi ja öeldi, et ma saan kolm päeva puhkust, kuna mu kodulinn on kannatada saanud. Tallinn oli kodulinn selles mõttes, et sealt mind mobiliseeriti. Sõitsin Pärnusse, kus piirikaitserügemendi orkestrisse oli vaja klarnetimängijat. Nii et ülejäänud aja teenisin ma juba Eesti väeosas.

Paraku lehvis Toompeal peagi jälle punalipp. Kuidas te ennast vahepealsest Saksa okupatsiooni aegsest supist välja keerutasite?

Inimesel peab vedama. Enne sõda 1941. aastal anti välja Nõukogude passid. Viskasin selle sahtlisse ja kui ma nüüd Saksa sõjaväest tagasi tulin, leidsin passi üles.

Tuli käsk, et tuleb minna sõjaväekomissariaati ennast registreerima. Kes ei lähe, lastakse maha. Võtsin oma passi ja lõin selle letti. Mille peale suured silmad tehti ja pakuti kohe istet. Aga kus ma Saksa ajal olin? Ütlesin, et olin hobusemeheks. Rindest ei rääkinud midagi. Ohvitser, kes mu vastas istus, kirjutas viimasele lehele sinise pliiatsiga, et kontrollitud ja lõi sellele templi peale.

Sellega tulin ma puhtalt välja. Kuigi see ei aidanud siis, kui tahtsin uuesti konservatooriumisse astuda, sest isa oli vahepeal arreteeritud ja perekond bandiitideks kuulutatud. Nii et kogu see periood oli õnne ja õnnetuste sümbioos. Juhusel oli tohutu tähtsus.

Mõlemast Eesti suurkujust, nii Otsast kui ka Valgrest on valminud mängufilm. Kui adekvaatselt on nendes linateostes antud edasi mõlema muusiku isikut?

See viimane, "Georg", oli täielik jama. Seda on raske isegi paroodiaks nimetada. Samuti tundub, et Valgre elust rääkiva filmi, "Need vanad armastuskirjad" on samuti teinud inimesed, kes teda ikka väga hästi ei teadnud ja temast aru ei saanud.

Kas Gennadi Taniel, Arne Oit või Uno Naissoo oleksid jõudnud oma loominguga ka Eestist kaugemale, kui tollal raudset eesriiet ees poleks olnud?

See on väga raske küsimus. Mina lülitaks siit välja poliitilise aspekti. Lööklaulude maastikul on kohutavalt raske lüüa läbi ka siis, kui eesriiet ees pole. Võtame kas või soomlased. Erik Lindström on väga hea helilooja ning Soomes on tema laulud väga populaarsed, aga mujal pole ta keegi. See võitlus käib teisel, mitte eesriide tasandil.

Kas halle ajurakke kulub rohkem ühe muusikateose, näiteks ooperi, või raamatu kirjutamisel?

Minul kindlasti raamatu kirjutamisel. Ooperit hakkasin ma kirjutama seetõttu, et Vladimir Alumäe rääkis Kaarel Irdile augu pähe, et Tammsaare näidendist "Kuningal on külm" peaks ooperi kirjutama ja pakkus mind välja. Pealegi pole ma kunagi pidanud ennast professionaalseks heliloojaks, et tõusen hommikul üles ja hakkan midagi kirjutama.

Ka Vaarandi tekstile kirjutatud "Rannakolhoosis" oli lihtsalt üks suur juhus. Minu andmetel sai sellest loost Eesti kõige enam liidus erinevates väljaannetes trükitud laul. Kuskil neljakümnes väljaandes on see ilmavalgust näinud.

Soomes ilmus ta "Kalastajan laulu" ehk siis "Kaluri laulu" nime all. Plaadi ühel poolel oli Valgre "Saaremaa valss" ja teisel poolel "Kaluri laul", mida soomlased esiotsa rahvalauluks pidasid. Mille peale Erik Lindström läks asja õiendama, et kuulge, see autor on minu hea sõber, millal te talle honorari hakkate maksma. Sain siis tagantjärele kuskil 500 Soome marka.

Kõige naljakam oli see, et mingisugune minu laul ilmus Leningradis ühel plaadil, mida tootis artell Plastmass. Mille eest ma sain autorihonorari, kuna see oli kommerts. Aga kõik see, mis ilmus firma Meloodia ja riiklike kirjastuste alt, oli kultuuripoliitika ja selle eest sai autor sama palju, kui ta nägi oma kõrvu.

Mõnda lugu, nagu näiteks 1957. aastal kirjutatud laulu "Kremli tähed", häbenete ka?

(Naerab). Jumal tänatud, et mul pole mitte ühtegi laulu pühendatud Stalinile või Leninile. Isegi Arvo Pärt kirjutas miski kommunistlike noorte marsi. Ma tean, et Naissoo, kelle isa oli metsavennana langenud, pidi kirjutama vastavaid laule oma seljataguse kindlustamiseks.

Mis puutub aga "Kremli tähtedesse", siis sellega on see lugu, et pärast "Rannakolhoosi" meeletut edu liidus hakati mulle saatma igasugu tekste, teiste hulgas ka "Kremli tähed". Olin viisakas inimene, ära ei öelnud. Mingisuguse supi ma sinna alla kirjutasin, aga ega see kuskile ei jõudnud. Ma arvan, et "Kremli tähed" jäi üleüldse lindistamata.

Muusikaäris ja muusikas üldse koostatakse tihti kõikvõimalikke edetabeleid, mis on pahatihti väga subjektiivsed. Kui aga teie peaksite nimetama Eesti läbi aegade kolm kõige paremat levimuusika heliloojat, siis kes need oleksid?

Valgrest ei pääse kuidagi mööda. Arne Oit oleks teine. Ma paneks nad ühele tasemele, kuigi Oit oli sellel alal suurem meister. Valgre oli rohkem looduslaps. Ning kahtlemata Naissoo, kes püüdles rohkem muusikalise täiuse poole. Mis ei tähenda, et Oit seda poleks püüelnud. Nii et need kolm nime ja ma loodan, et ma sellega kellelegi liiga ei tee.

Praegu on Eestis palju andekaid noori lauljaid, on teil nende hulgas mõni lemmik?

Kontsertidel ei käi ma enam ammu, küll aga olen vaadanud saadet "Su nägu kõlab tuttavalt" ning selle põhjal olen ma küll vaimustatud, kui andekaid lauljaid meil on. Alates vanameister Marju Länikust ja lõpetades noorematega, nagu Liis Lemsalu. Nii vokaalselt kui näitlejameisterlikkuselt on nad sada protsenti uskumatult head! Kuigi, kui laiemalt võtta, siis eks neid nii-öelda üleshaibitud lauljaid ole samuti, nagu samuti ka suurema tulevikuga tegijaid.

Millises muusikakollektiivis või lauljas teie tulevikus kõiges suuremat edulugu näete?

Ennekõike tuleks vist nimetada Metsatöllu, kes on ju välismaal andnud sadu kontserte. Pakkumine ja nõudlus peavad olema vastavuses. Nii lihtne see asi ongi.

Hämmastav on teie töövõime. Olete olnud võrdselt ja meeletult viljakas nii muusika kui ka raamatute kirjutamisel. Kui palju on selle taga sundust, raudset distsipliini?

Distsipliini pole siin üldse. Kõige viimase raamatu käsikirja, "Arne Oit. Siin on see laul", mille autorieksemplarid mulle hiljuti koju toodi, andsin ma tõepoolest tähtajaks ära. Kõikide eelmiste raamatute tärminid on üle läinud. Nii et täpsusest on asi kaugel.

Muidugi, ka Oidi raamatut lehitsedes nägin ma kohe paari andestamata apsakat. Ma lihtsalt ei suuda enam kõike kontrollida. Nägemine on vilets ja mõnda asja pean ma arvutiekraanil luubiga vaatama. Samas on arvutiga elu muidugi palju lihtsamaks läinud. Ma mõtlen, kui palju kirjutusmasinaid olen ma elu sees läbi tagunud! Vanasti oli ju nii, et iga raadiosaade tuli esitada väljatrükituna. Enne ei läinud see eetrisse, kui vastavad instantsid olid selle läbi lugenud.

Tavaliselt tegin ma nii, et panin kopeeri vahele ja lõin kaks eksemplari. Üks läks raadiosse ja teine jäi endale. Nii on mul praegu all keldris riiulite kaupa materjali, mida keegi kunagi enam vaatama ei hakka, aga seisma on nad jäänud ja kuidagi kahju on ka ära visata.

Ma saan aru, et vanusele vaatamata on arvuti, internet ja Skype teie igapäevased kaaslased?

Skype’ist ei tea ma midagi, põhiliselt suhtlen meilitsi. Aga arvutiga on nii, et õnneks elab mul ülemisel korrusel pojatütar ja tema elukaaslane. Nii et kui midagi on, siis ma kas koputan või hõikan ja keegi tuleb. Sest mõnikord olen ma omadega ikka puntras ja keegi targem peab appi tulema.

Ütlesite, et saite just kätte esimesed eksemplarid Arne Oidi raamatust. Kas järgmine käsikiri on juba lauasahtlis või alles arvutis?

Mul on mõned plaanid siia ja sinna. Just eile ei tulnud und, sest kass oli kogu öö kadunud ja abikaasa on haige ning nii tuli mul meelde üks ammune episood Artur Rinnega, kui ma sain temaga perroonil kokku. Küsisin, et tere, Artur, kuhu sa lähed? Ta vastas vaid kahe sõnaga: lähen kinni.

See oli just enne seda, kui ta Siberisse viidi. Siis ta laiendas natuke oma mõtet, lisades, et tal on saba järel ning et varem või hiljem on niikuinii minek. Seoses selle mälestusega tuli mõte, et kui kirjutakski raamatu, mis koosneks analoogsetest episoodidest, üksikutest kohtumistest, seikadest väga erinevate inimestega. Mul on meeles väga palju, teinekord lausa anekdootlikke ja teinekord tõsisemaid kohtumisi väga paljude inimestega, mis kokkuvõttes pakuksid tollasest muusikaelust ehk sellise pildi, mida pole varem maalitud.

Te olete 91aastane, aga terasema mõistusega kui paljud poole nooremad või veel nooremad. Millega te oma aju treenite?

Mingit treeningut pole ma kunagi teinud. Kui ma mõnda asja hakkan vahel meenutama, mis vanasti tuli kui varrukast, siis nüüd naeran ka ise, et kuidas see mul meelde ei tule. Aga eks see ole loodusseadus, et kõik ei püsi peas.

Õnneks, kui ei olnud veel internetti ja Vikipeediat, muretsesin ma endale väga korraliku teatmekirjanduse kogu. Nii et igasuguseid entsüklopeediaid ja rokkmuusika ajalugusid on mul riiulite kaupa. Ilma nendeta poleks ma oma esimest raamatut "Popmuusikast" valmis saanudki. See on üldse ime, et see raamat meil ilmus. Lätlased tahtsid seda tõlkida, aga neile luba ei antud. Rääkimata vene keelde tõlkimisest, see ei tulnud kõne allagi!

Vaadates tagasi oma tohutule loomingulise pagasile: kas selle kuhja alt paistab välja mõni raamat või muusikateos, mida võiksite nimetada elutööks?

Kadunud Kaarel Ird ütles omal ajal, et sa ajad taga kümmet jänest korraga, et vali üks. Aga ma olen eluaeg nii teinud ja ma teistmoodi ei oska. Mis huvi pakkus, sellele ma otsekohe ennast pühendasin. Võtame kas või raadiosaated, mida 30 aastat tegin, kui iga nädal käisin vana raadiomaja neljandal korrusel. Kui muusikast rääkida, siis ennekõike tuleks mainida ooperit, mille eest sain ka üleliidulise preemia.

"Valgre oli kümne naise suur armastaja."

"Ühe teene ma Valgrele tegin," meenutab Ojakäär Eesti muusikalegendi.

"Ta oli väga huvitatud ühest minu koolivenna õest ja palus end tutvustada. Neiu oli Liivi Loosme ning ma olen veendunud, et "Roos rannaliival" on kirjutatud Liivi peale mõeldes. Kui Valgre Venemaalt tagasi tuli ja Pärnusse jõudis, otsisin ma ta kohe üles ning esimese asjana küsis ta Liivi kohta. Millega ma ei taha öelda, et ta oli ühe naise suur armastaja – ta oli kümne naise suur armastaja, kellest ta kõigist lugu pidas ja neid kõiki ka armastas."

Hiljem sai Ojakäär heaks tuttavaks Debora Vaarandiga, kelle tekstidele oli laule kirjutanud ja kes 1946. aastal sattus Kivimäe haiglasse tuberkuloosiga, ühte palatisse naisega, kes oli kurtnud oma õnnetut armastust ja kelle nimi oli Liivi.

"Oligi seesama Liivi, kes oli väga õnnetult abiellunud. Nii et Vaarandi kaudu kuulsin ma selle naise saatusest, millest ma aga enne seda Valgrele midagi ei osanud kosta. Ütlesin, et tead, Raims, ma tõesti ei tea, kuhu Liivi kadus.

Valgrest niipalju veel, et enne sõja algust ja mobilisatsiooni keelitasime teda mitte Tallinna minema, sest ta polnud mitte kuskile sisse kirjutatutud, keegi ei teadnud, kuhu talle mopikutset saata. Aga tema vastus oli: ei, ma pean Tallinna minema, ema hakkab muretsema. Nii sattuski ta Venemaale, mis sai talle põrguks.

Sealt tagasi tulles oli ta joodik. Enne sõda võttis napsu nagu iga teine pillimees. Teisalt, just Venemaal kirjutas ta oma parimad lood. See on jälle kahe otsaga mäng. Kas ta oleks ka siis kirjutanud oma paremad lood, kui tal sellist südamevalu poleks olnud?

Muide, kui Valgre Venemaalt tagasi tuli, oli ta sedavõrd muutunud, et ka tema kõige paremad sõbrad ei leidnud temaga enam ühist keelt. Temaga ei saanud enam üldse suhelda. Ainsad, kellega ta läbi käis, olid kalamehed, kes teda jootsid."

Valter Ojakääru aastad muusikaga

  • Valter Ojakäär on sündinud 10. märtsil 1923 Pärnus. 1956 astus ta Tallinna Riiklikku Konservatooriumi. On mänginud klarnetit ja saksofoni mitmes orkestris ja ansamblis.
  • Oli 1945–1970 Eesti Televisiooni ja Eesti Raadio estraadiorkestri saksofonirühma kontsertmeister, 1964–1967 ja 1975–1980 Tallinna Riikliku Konservatooriumi levimuusikaajaloo- ja orkestratsiooniõppejõud. On tutvustanud aastakümneid levi- ja džässmuusikat ajakirjanduses, raadios ja televisioonis.
  • Ojakäär on kirjutanud ka mitmeid levilaule, millest kuulsamad on "Seda paati pole tehtud linnuluust", "Oma laulu ei leia ma üles", "Sõit pilvelaeval" jt.
  • Valter Ojakäär koostas aastaid ilmunud laulikutesarja "Laulge kaasa!". On avaldanud levimuusikaraamatuid: "Džässmuusika", "Popmuusikast", "Vaibunud viiside kaja", "Omad viisid võõras väes", "Sirp ja saksofon", "Oma laulu leidsime üles", "Uno Naissoo. Põgene, vaba laps" (koos Jaak Ojakääruga), elulooraamatu "Naeru ja nuttu pikalt eluteelt", "Arne Oit. Siin on see laul".
  • Pälvinud Valgetähe III klassi teenetemärgi (2001) ja Kuldmikrofoni (2002).
  • Valter Ojakäär on Pärnu aukodanik.

15 KOMMENTAARI

m
murr 24. november 2014, 19:27
ja mis see näitab,et ei teinud.kunst on kunst ükskõik kellele ja kellest lauldakse.Ernesaks kirjutas küll ja on väga kuulus ja austatud.
j
Jee jee jeltsin 22. november 2014, 23:38
...14 kommentaar. Mõningaid mõtteid tekkis kontekstis Valgre. Mulle tundub,et Lennart Meri kasutas nii mõnelgi korral Valgre hoiakuid. Andekad mehed m...
(loe edasi)
Loe kõiki (15)

Põnevat ja kasulikku

PÄEVATOIMETAJA

+372 5199 3733
online@ohtuleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 2233
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee