3
fotot
Fotoseeria sellest, kuidas vette sumatanud naisvõistleja kahelt mehelt tuge sai ning nii takistuse läbis. (Stamina)

Jõulude lähenedes hakatakse rohkem rääkima kristlikust ligimesearmastusest ning üksteise märkamisest. Aitamisest. Tunnustatakse neid, kes on teisi isetult aidanud.

Spordivõistlustel võib kogeda sääraseid kordumatud ja hingeminevaid hetki aastaringselt. Olenemata alast ja võistlusest leiab selliseid inimesi ja hetki igalt poolt. Lihtsalt on selliseid, kes hädas olijaid tähele panevad, seisatuvad, uurivad, aitavad. Mis sellest, et oma aeg ja sõit/jooks/suusatamine plaanitavast ajagraafikust aeglasemaks osutub.

Sel korral tahangi teha suure sügava kummarduse nende aitajate suunas. Aitäh, et endas suurt spordi vaimu kannate ning seda teistele jagate! Olen optimistina veendunud, et seesugune käitumine on nakkav ja eeskuju andev. Abistades täna üht, võib järgmisel korral seesama abistatav ise abistaja rollis olla. See kandub edasi, tõsilugu! Teinekord annab üks selline tegu suurema emotsiooni kui hea koht finišiprotokollis. Sest see kasvatab inimhinge suuremaks ja õilsamaks kui ta muidu on.

Ootamatute äparduste eest pole meist keegi kaitstud. Isegi siis, kui oled enda meeles kõik detailideni ette ja taha ära ja läbi mõelnud. Alati jääb õhku rippuma üllatusriski võimalus.

Sügisesel Tartu Rattamaratonil olin tunnistajaks mitmele õnnetule kukkumisele. Ühel liivasemal laskumisel oli mitu meest suurel hool üle nipli käinud. Kui sinna jõudsin, olid mitu kaasvõistlejat oma ratastelt maha tulnud ning turvasid kätega vehkides, hõigates ja uusi tulijaid hoiatades selle eest, et kukkujatele selga ei sõidetaks. Kiirelt toimus infovahetus ning peagi kiirustas sündmuskohta ka kiirabiauto. Sellistel juhtudel võib kiirel abil olla kulla hind. Üks nende õnnetute abistajatest oli mulle hästi tuttav – Gaspar Sukk. Tühja sest kümmekonnast minutist ja mõnesajast kohast, mis seal mööda vuhisesid – peaasi, et olukord saaks lahendatud. Respekt!

Mulle meeldib tohutult see, et võin sportides teiste peale loota. Ja vajadusel ise seda turvatunnet ja abi teistele pakkuda. Sest nagu mainisin alguseski – säärane eeskuju on nakkav. Nähes, kuidas üks teist aitab, aitad järgmine kord ka ise. See käib sportliku käitumise juurde.

Mul endal tekkis ootamatu võimalus oma karmat parandada suvisel Kõva Mehe Jooksul, mille eripäraks on kunstlikult rajale tekitatud takistuste läbimine. Viimastel aastatel jõuab sinna mõõtu võtma ka ühe rohkem naisi. Mitte et nad nõrgemad oleksid – kaugel sellest – vahel seab võistlejad ebavõrdesse seisu näiteks naiste veidi lühem kasv.

Üheks ägedamaks takistuseks sellel võistlusrajal on läbi libedate savist kallastega veesilma kulgemine. Üks naisterahvas, kes minu kõrval vette sumatas, sattus paanikasse ning krabas ähmis mu särgist kinni. Minu jalad ulatusid napilt põhja, kuid tema omad mitte. Kuna see tekitas abitu tunde ning ilmselt polnud ka tema ujumisoskus hea, tekkiski paanika.

Kiire reageering – ning esimese hõike peale olin saanud veel ühe noormehe abiks. Niimoodi kahe vahel transportisime daami vastaskaldale ning aitasime ta isegi veest välja kaldale lükata. Väike asi, kuid selle daami seisukohalt ilmselt väga vajalik abi õigel hetkel.

Kus rajal kellelgi tõeline häda käes, on alati olnud aitajaid või vähemalt küsijaid, mis juhtus ning kas saadakse hakkama. Müts maha kõigi nende ees, kes võtavad vaevaks oma hoo korraks maha pidurdada, kinni pidada ning teise mure enda omaks muuta. On siis rattarajal kumm katki läinud või vajab suusk määrimisel abi. On keegi jooksurajal jala väänanud või lihtsalt õnnetult kukkunud. Need hetked liidavad spordisõbrad üheks suureks pereks.

Aitäh teile, sõbrad, nende ülevate ja isetute hetkede eest! Hea on uskuda, et kus häda kõige suurem, seal on kaasvõistleja abi kõige ligem!

Jaga artiklit

1 kommentaar

T
tjahh  /   15:28, 25. nov 2014
ilus jutt Jahilolt.

Päevatoimetaja

Gerly Mägi
Telefon 51993733
gerly.magi@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis