Foto: TEET MALSROOS
Kommentaar
16. november 2014 18:34

Anto Raukas | Aitame uue erakonna riigikokku! (42)

Seda, et Eesti majanduspoliitika pole jätkusuutlik, tajub meist igaüks. Nelja riigikogu saadikurühma põhienergia kulub nääklemisele ja vastastikusele ärategemisele ning uusi värskeid ideid pole lähiajal sealt lootagi. Reformierakonna võitlus maavarade uurimise ja kasutamise vastu ning põlevkivi kaevandustasude oluline tõstmine sisulise analüüsita on täiesti arusaamatu.Erinevalt Reformierakonnast näeme riigimehelikku suhtumist Konservatiivse Rahvaerakonna ühe juhi Martin Helme hiljutises Õhtulehes ilmunud artiklis "Maavaradeta rikkaks ei saa", mis peaks olema iga reformierakondlase, eriti noore peaministri kohustuslik lugemismaterjal.

Reformide vastu

Juba Reformierakonna nimi on arusaamatu, sest see erakond pole hakkama saanud ühegi tõsise reformiga ja tema põhiline aur on läinud reformide vastu võitlemisele. Nad ei toetanud maa- ja omandireformi ja olid liidrid haldusreformi põhjalaskmisel.
Teabekirjanduses defineeritakse reforme kui uuendusi, mille käigus aegunud ja arengut pidurdavad omandisuhted, seadused ja institutsioonid asendatakse uutega. Akadeemik Mereste nimetab oma „Majandusleksikonis" reformiks põhjalikku ümberkorraldust.
Meie igapäevaelus seda sõna lörtsitakse, sest isegi väikesi ümberkorraldusi hariduselus nimetatakse reformideks. Kuid isegi need võivad targal rakendusel tulu tuua. Võtame näiteks Muuga sadama, mis on jaotunud Viimsi ja Jõelähtme valla ning Maardu linna vahel, kes kuidagi ei leia arendustegevuses üksmeelt.
Kuid ilma hästi toimiva konsensusliku generaalplaanita on tõeliselt suurte välisinvesteeringute saamine ilmselt üsna vaevaline. Peale sadama on siin aga palju arendusvõimalusi, näiteks Tallinna–Helsingi tunnel, graniidikaevandus, transiidisõlm, kiirtrammiliin Tallinnast jne. Hiljuti kinnitas vabariigi valitsus kiirendatud korras Tuhala–Nabala väheväärtusliku looduskaitseala, mille põhieesmärk pole mitte Eesti looduse kaitsmine, vaid majandustegevuse takistamine ja Rail Balticu rajamise võimalikult kalliks muutmine.

Riik kui teeröövel

Vastavalt põhiseadusele on omand püha ja puutumatu ning igaühel on õigus enda omandit vabalt vallata, kasutada ja käsutada. Kuid 1. augustil jõustunud keskkonnaseadustiku üldosa järgi ei saa omanik enam temale kuuluval maal õigusrahu isegi öisel ajal, vaid peab hakkama soovimatute külaliste eest oma maatükke sildistama või okastraadiga piirama nagu kartulipõldu metssigade eest.
Omanike õigusi rikutakse jämedalt ka mõtlematult vorbitavate looduskaitsealadega, sest kompensatsioonimehhanisme pole veel välja töötatud. Maamaksuvabastus ei ole piisav, sest riik jätab hüvitamata omandi väärtuse vähenemise ja igati põhjendatud tulu saamise, mis on eriti tuntav erametsaomanikele.
2012. aastal tunnistas riigikohus põhiseadusvastaseks omanikke naeruvääristavad tehnorajatiste tasumäärad. Õiguskantsler kasutas kohtus näidet, kus omanik sai aastas talumistasu 31 senti, aga maamaks oli sellest 24 korda suurem. Kohus kohtuks, kuid meie tark valitsus pole olukorda tänini korralikult reguleerinud!

Ehk aitab vereülekanne?

Šokiteraapiat juhtimistasemel on vist asjatu oodata. Me ei saa ju loota, et praegu valitsev ja ilmselt ka tulevikus juhtpositsioonile jääv Reformierakond isepuhastuks ja hakkaks targemalt tegutsema. IRL ja Keskerakond asuvad lähenevatel valimistel astmelise tulumaksu toetamisega vaeste hääli püüdma, kuid küllap seegi väärt idee tambitakse mutta. Seega tuleks praegusele neljale parlamendierakonnale juurde tuua värsket jõudu, mis nagu tervistav vereülekanne paneks koomas oleva elujõuetu keha liikuma.
Uusi erakondi tekib meil nagu seeni pärast vihma. Kui aga kõik riigikoguvälised erakonnad (rohelised, Vabaerakond, Rahva Ühtsuse Erakond, Eesti Konservatiivne Rahvaerakond) lähevad igaüks eraldi välja, on häälte pihustumine ja kaotus paratamatu.
Koonduda tuleks erakonna ümber, kellel on peale liidrite ka kõige tugevam organisatsioon ja kandvad ideed. Ilmselt on väikeparteidest selliseks Eesti Konservatiivne Rahvaerakond, mis läheks praeguses poliitilises olukorras rahvale ilmselt kõige paremini peale. On ju erakond oma kindlameelsusega Tartu rahu ja vabariigi piiride osas juba praegu paljude rahvuslikult meelestatud inimeste südametes. Kuid oluline on see, et riigikokku jõuaks uus erakond, kes seal valitsevat läppunud õhkkonda tuulutaks.
1996. aasta uusaastaläkituses hoiatas president Lennart Meri reformide venimise eest ja väitis, et see on kahandanud meie rahvusvahelise usalduse määra. "Kuni maal ei ole peremeest, jäävad nii senised kui ka tulevased reformid õhku rippuma," ütles president.
Lennart Meri on ammu surnud, kuid riigis ei ole endiselt tõelist peremeest. Ja mis kõige hullem: puuduvad värsked edasiviivad ideed. Vabandan Reformierakonna ehk liiga tulise kriitika eest, sest nad on ju nii mõndagi teinud. Kuid ilmselt on selle erakonna aeg ümber, sest sõklaid on kogunenud rohkem kui teri.