Kommentaar

Olev Remsu | Ei joo, järelikult ei austa? (15)

Olev Remsu, rännumees ja kirjanik, 14. november 2014, 17:09
Foto: ALDO LUUD
Tiibetit teavad enam-vähem kõik. Sellest, kuidas Hiina keskvalitsus Tiibeti iseolemist alla surub ja tiibetlasi ümber rahvastab, kirjutavad lehed ikka ja jälle. Minagi olen täiel meelel tiibetlaste poolt, ma olen käinud isegi paaril meeleavaldusel Kadriorus Hiina saatkonna ees, hoidnud käes Tiibeti sinipunast päiksekiirelist lõvilippu.

Vahest kõlab see veidi suurejooneliselt, kuid ma näen Tiibeti ilmavaates ja elukäsitluses alternatiivi praeguse läänetsivilisatsiooni hukatusse tormamisel. Annaks Avalokitešvara, et ma eksiksin! Ometi mõtlevad nõnda vist paljud, see mõte tuli mul pähe, kui ma jälgisin Lha sa's, Tiibeti pealinnas, merepinnast nelja kilomeetri kõrgusel palverändurite ja turistide kirjut merd. Vahest ei ole kõik endale seda mõtet täpselt sõnastanud, tajuvad seda kuidagi alateadvuslikult, kõhutundega ning neid lihtsalt kisub pääsetee ja headuse poole.

Kultuuriimperialism

Minuga juhtus Lhoka prefektuuris, Yar kLungs gTsang Po jõe kaldal, Bsam yas'i datsanis, sajakonna kilomeetri kaugusel Lha sa'st niisugune lugu.

Tiibeti nimede kirjapanemine on keeruline, ikka leidub mitu võimalust. Hiinas kehtib kõigi nimede (ka kohanimede) ametlik latinatsioon (s.t hieroglüüfi märkiva sõna enam-vähem häälduspärane ülestähendus ladina tähtedega), ja selle kasutamine on kohustuslik. Selle süsteemi rakendamisel Tiibeti puhul on tegemist kultuuriimperialismiga. Ent maailm on Hiina keskvõimu pakutud toponüümid kõrvale jätnud ja pruugib ingliskeelseid versioone ning nüüd teevad seda hiinlased turismikirjanduses ka ise. Jällegi kultuuriimperialism!

Tiibeti pealinna tunneb maailm Lhasa nime all, mainitud prefektuuri nimeks on ainult tiibetlastele Lhoka. Teised teavad peamiselt Hiina-Ameerika redaktsiooni Shannan, jõe levinum nimi on Yarlung, Indias voolab see Brahmaputra nime all. Eespool toodud datsani, selle jutu tegevuskohta, kutsutakse hiinaameerikalikult Samye'ks, datsani enda asemel öeldakse klooster, kuid see on jumala vale, sest sõna „klooster" on kristlik.

Sealsamas Hiina saatkonna ees kuulsin, kuidas äge kõnepidaja pruukis hiina-ameerikalikke vorme. See on sama, kui meil oleks paarkümmend aastat tagasi keegi innukalt sõdinud ЭССРi iseseisvuse eest. Mina punnitan vastu, mina püüan kirjutada Tiibeti kohanimesid tiibeti keelest transkribeeritult ( s.t muidu oma tähemärkidega kirjutatud sõna kirjutamist antud juhul ladina tähtedega).

Milline fantastiline pilt avanes lennuki aknast! Lumiste, teravate tippude ja nurgeliste külgedega kõrged mäed, nende vahel pühalikud järved ning kärestikulised ja kurvilised jõed. Lennuk loovis mägede vahel, lennuk oli väike, salongis kohti vaid paarteist, ega suurem mahtunukski kurudest läbi. Reisijad vahel ahhetasid hirmust, meie kaunitarist giid organiseeris koguni kooris ahhetamist, siis, kui tiib peaaegu mäekülge riivas. Või kui lennuk sügaval kanjonis manööverdas. Mulle tundus, et piloodid tegid meile meelega närvikõdi, giid lõi nendega kampa.

Sooja puskarit, mõtelge

Olin turismirühma liige, ostsin selle reisi Lha sa turismibüroost. Seltskond koosnes peamiselt endasse tõmbunud jaapanlastest ja lõbusatest ameeriklastest. Mul oli päris uhke tunne, et kahe suurrahvuse hulgas oli ka üks väikerahvuse esindaja.
Niisiis, Bsam yas'i datsan. Juba eemalt täielik iludus. Esimesed poolteist korrust valgest kivist, edasi katusekorrused, katused ülespoole keeratud nurkade ja draakonipeadest veesülititega.

Kuulen giidilt, et datsani (tema ütles, et monastery) ehitas Tiibeti kuningas Trisong Detsen (etem oleks öelda Khri srong lde btsan) aastatel 775–779. See oli küll temast ilus, et ta nende numbrite puhul rõhutas – praegu maailmas omaks võetud ajaarvamise järgi. Giiditar oligi tõeline professionaal nii ilmekate žestide kui ka jutu poolest. Jaapanlastega suhtles ta jaapani keeles! Sisenesime.

Datsani õues murul esitati meile vadžratantsu nimega guoxie. See oli iidne (nagu giidilt kuulsime) ringtants (nagu ise nägime), eredais rahvarõivais laamad hoidsid üksteisel käest kinni ja vihtusid kõrbenud murul jalgu loopida. Et meiegi saaksime puhastuse, haarati meidki ringi, tammusime siis proffide hulgas nagu surevad luiged.

Äkki rebis üks sinises kostüümis laama end ringi keskele, tal oli käes üsna tavaline metallteekann, mida mina olin pidanud vene algupäraga riistapuuks. Alles Tiibetis sain teada, et selle looja au kuulub Hiinale. Sinilaama lõi metsikut tantsu, kann pea kohal.

Kuskilt kostüüme voltide vahelt leidis mees piaali, tõstis vaba käega sellegi pea kohale ning kallas, ikka tantsu vihtudes, kannust piaali mingit auravat vedelikku. Ja seejärel sammus ringi keskelt sirgelt minu poole. Kas tõesti valis ta minu joojaks valinud? Ei, see karikas läks õnneks minust mööda. Laama ulatas piaali jaapanlasele, kellel mina käest kinni hoidsin. Too võttis pakutu vastu, hoidis piaali kahe käega peos ning rüüpas piaali kiiresti tühjaks ja andis laamale tagasi. Viimane liikus tantsusammul tagasi ringi keskele, võttis taas meeletud tantsutuurid üles, kallas jälle piaali jooki täis ja hakkas uuesti tulema minu suunas. Kuna jaapanlasel läks joomine nõnda libedalt, siis ma lausa uudishimutsesin, sest olin veendunud, et talle pakutakse teed.

Olgu vahemärkusena öeldud, et olen täiskarsklane, ja seda kokku-, mitte lahkukirjutatult.

Rikutud rituaal

Laama ulataski piaali mulle. Võtsin selle jaapanlase eeskujul kahe käe pihkudesse. Et see auras, mõõtsin kõigepealt huultega, ega jook ole liiga tuline. Ei olnud, oli paras.

Kui su meeled on orienteeritud ühele küsimusele vastamiseks, siis sa ei tunne midagi muud. Esimene sõõm põletas seest. Tabasin, et tegemist on alkoholiga ning seejuures väga kange kraamiga, tundus, et kohaliku puskariga. Keeldusin edasi joomast ja ulatasin piaali tagasi. Laama ei võtnud seda vastu. Minu juurde jooksis tulivihane giiditar, kes küsis, kas ma austan tiibeti kultuuri? Vastasin, et austan, ja isegi väga. Tema nõudis, et ma tõestaksin seda tegudega. Sõnadega võib palju öelda, sõnadega võib valetada, tegudega saab ainult tõtt rääkida. Keeldusin ikkagi. Tundsin koguni, kuidas hakkan purju jääma. Ainsast sõõmust! Pea käis ringi, veri kohises. Nagu kunagi ammu-ammu pärast mitmetunnist pidutsemist. Viimaks kahmas toosama jaapanlane mu kõrval, kes oli eelmise täie tühjendanud, mu piaali, kummutas sellegi tilgatumaks ja tagastas laamale.
Kas probleem oli lahendatud?

Tagasilennul tundsin end paariana. Näed, püüan olla täpne kohanimede üleskirjutamisel, püüan vältida kultuuriimperialismi mõju, aga kes olen ma ise? Karskuseimperialist!

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee