Kommentaar

Vahur Afanasjev | Valgus võidab ükskord niikuinii (1)

Vahur Afanasjev, kirjanik, 14. november 2014 17:05
"Maa oli tühi ja paljas ja pimedus oli sügavuse peal." Nõnda on muistsetel aegadel piiblisse kirja pandud. Vaatan aknast välja. Alles tööpäeva lõpp, kuid valitsebki pimedus. Pool aastat pimedust. Õrnema närvikavaga inimesed lasevad pimeduse endasse ning paljud saavad lausa vihaseks, kui kusagil välgatab säde.

Lugesin lehest, et keegi ehitas miniekskavaatori. Pilt oli juures. Spartalik kabiin, pisikesed rattad, ilustamata hoovad ja liigendid – kõik juhindumas praktilisest insenerimõttest. Kui Tammsaare Andresel ja Pearul oleks selline masin käepärast olnud, saanuks kraavid õige kähku kaevatud. Mitte, et nad ei oleks siis muid tüliõunu leidnud.

Veebikommentaaride lugemine ei ole hea mõte, ent vahel leidub neis asjalikke täiendusi ja taustainfot. Vaatasin miniekskavaatori-loo kommentaare. Ei ühtegi loovat mõtet või kiidusõna, ainult hädaldamine, et taolisi riistu on juba tehtud, et masin ei kõlba millekski ning kuidas üldse Eesti inimene julgeb välismaiste tootjatega konkureerida.

Kõigepealt ikka laida

Sama lugu Eesti filmide, kunsti ja kirjandusega – pole iialgi huvi tundnud, ei ole nõus kaantki kergitama, sest ilmselt on sisuks ekskremendipurgid. Olgu katsetus või edulugu, hulk kaasmaalasi tormab kallale otsekui zombid, kelle toidulaualt on hulk aega puudunud nii must leib kui ka värske inimliha. Ja see ei piirdu anonüümsete kommentaaridega. Korralikud eluga toime tulevad inimesed on akumuleerinud endasse nõnda palju pimedust, et iga loov alge tundub neid ähvardavat.

Tegi näiteks üks Tartu mees pildiotsija, mis aitab peegelkaamerat filmimiseks kasutada. Suvalises seltskonnas kuulsin juttu stiilis "Hiina omad on odavamad ja Ameerika omad paremad". Ometi on pildiotsijat mitu aastat hoolega ostetud kogu maailmas. Järelikult on tegu tarviliku tootega. Pole tarvis - ära osta. On tarvis, aga ei jaksa osta - kogu raha, osta odavam või tee ise.

Ei ole midagi lihtsamat, kui vigu leida ja klatšida. Piinlik, kuid minagi pole taolisest patust prii – toodetega vähem, aga filmide ja muuga päris tublisti. Konstruktiivne kriitika ei ole ju iseenesest paha. See tähendab, et inimene mõtleb kaasa. Kuid mõtestatud arvustamise ja hobiterrorismi piir on märksa kehvemini valvatud kui Eesti oma.

Pimedas on hea

Tulles Eesti juurde, nõnda väikesele rahvale nõnda kitsukesel maalapil on omade peksmine luksus, mida ei tohiks endale liiga tihti lubada. Laste kuuldes ei tohtivat ropendada. Kuid mida üks kuradikene või vägevam sõna siis ikka teeb? Palju hullem on, kui vanemad materdavad kõike loovat. Ainus üksikult üldisele minev järeldus, milleni laps jõuab, on ise mitte midagi luua. Püüa ronida pehmele töökohale, söö, mida külmlett pakub ning vaata telekast, kuidas kostümeeritud inimesed välismaiseid hittlaule esitavad. Nõnda ei jää sa jalgu ei riigile ega ühiskonnale, elad ohutult ja kogud rasva.

Nõukogude ühiskonnas toimis eeltoodud valem suurepäraselt. Palju asju pidi küll ise valmis meisterdama, kuid ainult enda ja tuttavate jaoks. Mõni uus asi välja mõtelda, tootesse uskuda ja viimaks üle maailma müüa? Selle kohta käisid paragrahvid. Isegi televiisoritele Soome värviplokkide meisterdamine käis põranda all. Nähtavasti on materdamise juured osaliselt just nõukogulikus mõtlemises.

Kui inimeses valitseb pimedus, kardab ja kadestab ta iga sähvatust. Mis juhtub, kui luuakse valgus? Nähtavale ilmub see, mida pimedus varjas. Nagu piiblis kirjas: "Maa oli tühi ja paljas." Nähtavaks saab, et ei ole midagi vaadata. Ilmetu pind puude ja põõsasteta, mõtete ja päikesereisist kaugemale ulatuvate plaanideta. Kurb.

Kaua aega oli mulle Tallinnas käies arusaamatu, mis merejuttu kohalikud ajavad – keegi mind mere äärde ei viinud, polnud seal ise tükk aega käinudki. Meri oli rohkem mõttekujund, unistus rikkusest ja merevaatega kodust, kui tõsieluline veekogu. Möödunud viie-kuue aasta jooksul on mõned tallinlased mere üles leidnud. Linnahalli lähedal mere ääres tegutseb Eesti kaasaegse kunsti muuseum, selle taga vana garaažikompleks, kus noored inimesed üritusi korraldavad, jalgrattaid remondivad ja vahepeal vist lausa kanu kasvatasid, ning seda kõike seob ilmselt samuti kultuuriasutusena jätkava vana merekindlusega kilomeetrine jalutusrada.

Valgus tuleb

Nüüd, suure kalendripimeduse hakul, tuleb välja, et kõik need kenad ettevõtmised, mis entusiasmist ja vähese rahaga loodud, on määratud kaduma. Kui Kultuurikilomeetri asemele tuleb autotee ning kaasaegse kunsti muuseumi asemele äripinnad ja korterid, ei saa Tallinn midagi juurde – autoteid, äripindu ja kortereid on palju, korralikku kultuurikvartalit ei ühtegi.

Kuna tegu on loova alge mahatampimisega, kostab mitmelt poolt toetushääli muidu palju kirutud Tallinna linnavõimule. Et haisvad hipid ja kas meil galeriisid vähe on. Ja muidugi see ekskremendipurgi jutt. Pimedus.

Aga ma tean, et nagu talve järel tuleb kevad, pääseb eesti rahvas ükskord vaimselt nõukogudemaalt ning hakkab kiitma iga valgusesähvatust, olgu tegu miniekskavaatori või muuseumiga. Sest ehkki maa oli tühi ja paljas, ei olnud pimedus mitte niisama, vaid sügavuse peal. Vaadakem pimedatel õhtutel selle sügavuse sisse – ehk paistab seal juba valgust?

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee