Eesti uudised

Silver Meikar: "Kindlasti ei ole ma poliitiline seikleja!" (41)

Rainer Kerge, 13. november 2014 07:00
TULEVIK ON SELGE: «Kümne aasta pärast olen ma õnnelik isa, kelle tütar astub ülikooli ja teisme­line poeg avastab koos minuga maailma,» teab Silver Meikar.Foto: LAURA OKS
"Mina usun, et kevadised riigikogu valimised võidavad sotsiaaldemokraadid," ütleb Silver Meikar. Kaks aastat tagasi visati ta Reformierakonnast partei rahastamisest rääkimise eest välja. Selle nädala esmaspäeval kirjutas ta avalduse Sotsiaaldemokraatlikku Erakonda astumiseks ja lubas, et kandideerib 2015. aasta riigikogu valimistel.

Mis tunne on olla Indrek Tarandi Hiinas tehtud koopia?

Palun täpsusta küsimust!

Te olete mõlemad uljad poliitilised seiklejad, ainult et sinu seiklused – näiteks karjäär – jäävad Indreku omale suuresti alla. Nagu ka populaarsus: kevadistel europarlamendi valimistel sai Indrek Tarand 43 369, sina 6018 häält – seitse korda vähem.

Kindlasti ei ole ma poliitiline seikleja ning ma ei arva ka, et Indrek seda oleks. Teda toetas üle 43 000 valija, eelmistel europarlamendi valimistel veel üle kahe korra rohkemgi. Kindlasti pole õige valijaid alahinnata.

Mis on reeturi palk? Kui keeruline on elada Eestis, kui sa oled Reformierakonnaga tülli läinud?

Samal teemal

Reetur on ikkagi Reformierakond, kes on taganenud liberaalsetest väärtustest ning selle asemel, et aidata kaasa avatud poliitilise süsteemi loomisele, sulgenud selle. Minu eesmärk oli muuta Eesti poliitikat ausamaks ja ma arvan, et suutsin seda teha.

Eesti on demokraatlik riik, siin ei pea muretsema, et poliitiliste veendumuste pärast kedagi taga kiusama hakatakse.

Meenutame. 2012. aasta veebruaris annetas president Ilves sulle kui järjekindlalt inimõiguste, kodanikuvabaduste, demokraatia ja õigusriigi põhimõtete eest seisjale Valgetähe IV klassi teenetemärgi. 22. mail tunnistasid sa avalikult, et toetasid Reformierakonda sulle tundmatut päritolu rahaga. 24. oktoobril viskas partei presiidium su ühehäälselt erakonnast välja. 27. detsembril rääkisid sa Õhtulehele, et kardad: et mitte midagi ei muutu. Mida uut kaks möödunud aastat on toonud? Mis kasu on tõusnud riigile kas või Jääkeldri protsessist?

Kalle Muuli raamatuid lugedes olen end tabanud ikka mõttelt, kui palju 1990ndate tegijad suutsid tollal tajuda, kui palju nende otsused mõjutavad Eesti tulevikku. Kindlasti on seiku, mis tollal tundusid asjaosalistele väga tähtsad, aga millele pole jäänud kohta ajalooraamatus, ja neidki, mis toona näisid pisiasjadena, aga praegu kirjutatakse nendest terveid peatükke.

Seetõttu on kaks aastat liiga lühike aeg, et hinnata, kas ja kui palju mingi sündmus ühiskonda muutis. Poliitiline kultuur on muutunud, aga see muutus on pidev protsess. Ma olen murelik, sest enam ei küsita kahe aasta eest vastamata jäänud probleemide kohta küsimusi. Need, kes õiguskaitseorganitele valetasid, juhivad riiki edasi. Ehk suudavad uued valimised märtsis teha korrektuuri.

2012 ütles toonane peaminister Andrus Ansip aastalõpuintervjuus ETV-le: "Ma ei pea vajalikuks oma ebasümpaatiat Silver Meikari suhtes, mis tulenes juba ammusest valetamisest, meedia vahendusel rõhutada. Küllap nõuavad needki inimesed, kes teda praegu kätel kannavad, ükskord, et ta oma presidendilt saadud ordeni tagasi viiks." Millist sinu kuritegu või reetmist võis Ansip silmas pidada?

Ma ei tea, seda tuleb tema käest küsida. Aga pean seda seisukohta poliitiliseks spinniks ja sildistamiseks, mis oli toona Reformierakonna musta suhtekorralduskampaania osa.

2012. aasta lõpus sa ennustasid, et nüüdseks on Reformierakonnal uus esimees – Urmas Paet. Miks nii ei läinud?

Seda tuleb küsida Reformierakonna juhatuse käest.

Ütle, palun, mis mees on Rain Rosimannus? Räägitakse ju, et nimelt tema takistas Siim Kallase saamist peaministriks ja küüditas Paedi jalust ära Brüsselisse. Sa ju tunned asja – mis Reformierakonnas toimub?

Rain Rosimannus oli väga mõjukas erakonna liige siis, kui mina veel Reformierakonda kuulusin, ja ma olen aru saanud, et ta tõmbab niite edasi. Temal ei ole vaja tähtsat poliitilist positsiooni või räuskavat kõneviisi, et teda kuulataks. Raini saladus on tema kahe kõrva vahel: ta on geniaalne poliittehnoloog, tänu kellele on Reformierakond suutnud olla nii pikalt võimul.

2007. aasta riigikogu valimiste eel rakendasid sa Tartus oma kampaaniat vedama kümned noored oravad. Päeval jagasite tänavail kommi ja helkureid, õhtuti kogunesite spetsiaalselt valimisstaabiks üüritud kesklinnakorterisse ja rääkisite seal eetikast ning õiglasest poliitikast. Mis neist noortest on saanud? On nad jäänud Reformierakonnale truuks? Või lahkusid koos sinuga?

Mis on sinu eesmärk, suur idee poliitikas? Milliste aadete eest sa võitled?

Ukrainas olles mõistsin eriti teravalt, et vabadus ei ole kunagi garanteeritud, selle nimel tuleb pidevalt võidelda. Ma tahan, et Eesti oleks avatud, liberaalne ja vaba riik, mis tagaks kõigile oma elanikele kodanikuvabadused ja inimõigused ning kuuluks nende riikide perre, mis samu väärtusi jagavad.

Sa kirjutasid avalduse astumaks sotside sekka ja kandideerimaks kevadistel valimistel Toompeale. Miks uuesti parteisse ja riigikokku? Vabakondade ja inimõiguste eest võitlemisega ei toida peret ja eluasemelaenu andnud panka ära? Riigikogu palk on jämedam ja pikem?

Kui minu huvi oleks hea palk, oleks ma teinud elus teisi valikuid. Töö peab pakkuma mulle pinget ja kirge, see on peamine. Homme (täna, neljapäeval – R. K.) lendan nädalaks tagasi Ukrainasse, see on mu kümnes reis sinna alates Euromaidani algusest. Kokku olen seal olnud üle nelja kuu ja maksnud selle suuresti ise kinni.

Sa oled siis päris rikas mees?

Ma läksin Ukrainasse selleks, et kohata oma sõpru, kellega olen suhelnud oranži revolutsiooni päevadest 2004. aastast, ja vaadata kohapeal, mis on nüüdse protesti sisu. Selleks ma lõpetasin ära kõik oma projektid Eestis ja sõitsin Ukrainasse, arvates, et Maidan saab paari kuuga läbi.

Muide, ma müüsin maha oma Honda, et saaksin seal elada vabakutselise ajakirjaniku elu.

Miks sa valisid just sotsid? Poliitikas solvunute ja hüljatute sadamaks saab enamasti ju ikka Keskerakond.

Solvumine on viimastel kuudel Eestis popp teema, vaatasin seda kerge muigega Ida-Ukrainast. Jürgen Ligi solvus, Igor Gräzin solvus ja siis solvus mõni, kes lootis saada ministriks. Kõik need solvujad on reformikad.

Miks oravad nii kergesti solvuvad? Närvid läbi?

Mitu neist arvab, et nad on ilmeksimatud. Nüüd saabus kuningas-on-alasti-efekt. Kõik näevad, et nad on teinud vigu, aga selle asemel et vigu tunnistada, nad solvusid. Kui pikalt võimul olla, lööb võim pähe.

Millised parteid on sind enda juurde kutsunud?

"Arvamusfestivali" ajal vestlesin pikalt näiteks Andres Herkeliga. Meil võib olla palju sarnaseid ideid, alates Tiibeti toetamisest ja lõpetades vajadusega Eesti poliitilist süsteemi avada, aga tema on konservatiiv ja mina sotsiaalliberaal. Ütlesin talle juba siis, et soovin Vabaerakonnale edu ja loodan, et nad ületavad valimiskünnise, kuid meie maailmavaade ei kattu.

Minu otsus oli astuda sotsiaaldemokraatide sekka, kaalusin seda põhjalikult.

Ikkagi – miks just sotsid? Yoko Alender tunnistas, et kuulas enne IRList Reformierakonda hüppamist ära ühtlasi SDE programmi riigikogu valimistel ning nende majanduspoliitika polnud talle vastuvõetav. Sa oled ikka sotside peamiste punktidega kursis ja need on sulle kui liberaalile vastuvõetavad?

Sotsidel on vaieldamatult kõige euroopalikumad ideed, seda ka majanduspoliitikas. Eriti meeldib mulle see, et nad ei ole kinni vanades tõdedes, vaid küsivad, mis viib Eesti majandust edasi 21. sajandil, avatud maailmas. Aastaid on Reformierakond püüdnud valijatele tõestada, et majanduspoliitika on vaid maksupoliitika, kuid majanduspoliitika saab olla edukas üksnes siis, kui selle osaks on ka teised valdkonnad, eelkõige haridus- ja sotsiaalpoliitika, aga muuseas välis- ja kaitsepoliitikagi.

Nii kui sa teatasid oma lähenemisest sotsidele, otsisid mu kolleegid viivitamatult üles sinu blogipostituse 2007. aastast, kus sa väitsid, et Jörgen Siil ja Paavo Palk on ebaseaduslikult rahastanud sotsiaaldemokraatlikku erakonda. Nüüd rääkisid Delfile, et samal blogipostituse päeval käskis Reformierakonna toonane peasekretär Kristen Michal sul see postitus maha võtta. Põhjendus oli vist see, et kõik me rahastame oma erakondi niimoodi, ära nori sõpru?

Sellest on pikemalt ja täpsemalt kirjas prokuratuuri 2012. aastal avaldatud kokkuvõttest Reformierakonna varjatud annetamisest.

Paar päeva tagasi ütlesid Delfile: "Loodan, et täna on kõigi erakondade rahastamine puhas ja aus." See on nüüd pugemine? Või lähed sotsiaaldemokraate seestpoolt puhastama?

Tõesti arvan, et kõikide erakondade rahastamine on teinud sammu paremuse poole.

Kui sa saad kevadel sotside nimekirjas parlamenti, oled sa siis vaimselt valmis olema kolm aastat opositsioonis – kuni Reform taas IRLi üle parda viskab?

Minu jaoks oleks see esmakordne kogemus ja ma kindlasti ei alahinda tööd opositsioonis. Samas, ma ei kiirustaks sündmustest ette. Mina usun, et kevadised riigikogu valimised võidavad sotsiaaldemokraadid.

Sa tahad olla kogu aeg võitjate meeskonnas?

Ma lihtsalt arvan seda, et sotsidel on võimalus – nii hea programmi kui heade kandidaatide tõttu – näidata, et oleme parim erakond.

Lõpuni ei saa välistada ka seda, et nimelt sina võid saada takistuseks sotside ja oravate koalitsiooni moodustamisel.

Reformierakond on pragmaatiline erakond.

Ütle ausalt: tegelikult oli ikka uhke tunne, kui endised aatekaaslased Reformierakonnast valisid halbade ja veel halvemate ministrikandidaatide vahel – peaasi, et sina asendusliikmena riigikokku ei pääseks?

Kas see just nii oli, tuleb nende käest küsida. Ma arvan, et Maris Lauril on võimalus saada väga heaks ja hinnatud rahandusministriks, sest ta pole kinni vanades stampides ning iganenud tõekspidamistes.

 

10 aasta pärast Venemaa kadestab Ukrainat

Äsja saabusid Ukrainast ja kohe lendad sinna tagasi. Mis sind sunnib sedasi sõitma? Palju mugavam oleks ju istuda kodus ja kirjutada, saterkuub seljas, demokraatiat ja inimõigusi kaitsvaid artikleid?

Selleks, et kirjutada, tuleb käia seal, kus sündmused sünnivad. Olen väga palju õppinud, aga pidevalt tunnen, et ikka mitte piisavalt. Selleks, et mõista, mis Ukrainas toimub, tuleb seal ringi sõita ja inimestega vahetult kohtuda.

Seekord lähen koos MTÜ Mondoga – selleks, et vaadata, kuidas Luganski oblastis toetatakse Eesti inimeste annetuste eest sisepõgenikke. Jään sinna pikemaks, sest 21. novembril möödub aasta Euromaidani algusest. Tahan selle tähistamisest osa võtta.

Millega sõda Ukrainas lõpeb?

Ukrainast saab lõpuks sõltumatu, demokraatlik ja euroopalik riik.

Milline on Venemaa 10 aasta pärast?

Riik, mille kodanikud vaatavad kadedalt Ukraina poole ja lõpuks tulevad ka ise tänavatele ning nõuavad autoritaarse režiimi ja korruptsiooni lõppemist.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee