Kommentaar

Martin Helme | Maavaradeta rikkaks ei saa (25)

Martin Helme, Konservatiivne Rahvaerakond, 12. november 2014, 16:46
Foto: TEET MALSROOS
Kõik teavad rahvalikke laulusõnu: "Ei hõbedat, kulda leidu me maal...", kuid see on eksitav. Leidub! Lihtsalt tööstuslikke leiukohti pole veel avastatud.

Nõukogude perioodil taoti meile pähe, et kõik liiduvabariigid peale Venemaa olid vaesed ja viletsad ning suutsid oma elu edendada vaid suure vennasrahva omakasupüüdmatule abile toetudes. Selle ajuloputuse tõttu kiputakse meil endiselt mõtlema, et oleme loodusvarade poolest vaesed ja rikkaks saame vaid Euroopa Liidu abirahadega.

See on sügav eksitus. Meil on tohutult põllu- ja metsamaad, rohkesti puhast vett ning palju mitmesuguseid maavarasid. Paraku pole viimaste säästlik kasutamine väärtustatud ning Eestis puudub isegi maavarade kasutuselevõtu perspektiivkava. Ühtlasi puudub riiklik geoloogiateenistus, kes suudaks asjatundmatut amatööride valitsust maavarade kaevandamise ja kasutamise kohta sõltumatult nõustada.

Populistlik keskkonnakaitse

Nii tehaksegi meil koalitsioonierakondade juhtimisel naeruväärseid otsuseid, mis keelustavad isegi maavarade uurimise. Hea näide on siin hiljuti fosforiidi uurimise keelamine. Tegelikult tuleks endale aru anda, et Eesti rahva heaolu tagamine sõltub suuresti just rahvusliku rikkuse heaperemehelikust kasutamisest.

Kõik me peame sügavalt lugu loodus- ja keskkonnakaitsest, tahame ju elada puhtas keskkonnas ja jätta liigirikka ning puhta looduse oma lastele ja lastelastele. Ometi ei saa nõustuda, et keskkonnakaitse on ülimuslik riikliku (energia)julgeoleku ees või et selle nimel peaks tegema loosunglikke, samas looduskeskkonda vähe aitavaid majanduslikke rumalusi. Näitena võib tuua Nabala looduskaitseala loomise, mille põhieesmärgiks on enne valimisi odava poliitilise profiidi teenimine.

Samasugust odavat populismi võib näha praegu keskkonnatasude järelemõtlematu forsseeritud tõstmisega, millega püütakse ühel ajal täita teiste populistlike lubadustega lõhki aetud riigieelarvet ja samal ajal püüda keskkonna pärast muret tundvate inimeste hääli. Neile populistlikele žestidele pole eelnenud tõsist majanduslikku analüüsi. Valitsuse tegevus seab ohtu põlevkivitööstuse jätkusuutlikkuse Eestis, tõstab paratamatult elektrihinda ning tekitab töötuse laine Virumaal. Sel omakorda on väga tõsised sotsiaalsed ja julgeolekuga seotud tagajärjed tervele Eestile. Peale selle lööb lõppkokkuvõttes valusalt maksutulude pihta. See on halb poliitika.

Majandustegevust ja efektiivset keskkonnakaitset on võimalik ühitada, teame seda edukate näidete varal mujalt maailmast. Vaesuses vaevlevas Eestis tuleks ometi aru saada, et ilma maavarasid kaevandamata ei ole võimalik rahva heaolu parandada. Alustagem kas või kõige tavalisemast liivast, kruusast ja paekivist, milleta pole võimalik ei elamu- ei teedeehitus. Eesti teede seisund on halb, sest paekivi on suure koormusega teede ehitamiseks kehva külma- ja kulumiskindlusega.

Me impordime kallist graniitkillustikku Soomest, Rootsist, isegi Norrast, ometi saaksime kaevandada palju odavamalt Tallinna külje alt Maardust, kus varud on praktiliselt piiramatud. Graniidivaru lasum on 160 kuni 225 meetri sügavuses, mis tänapäeva tehniliste võimaluste juures on väike sügavus. Maardu keskmisekristalliline rabakivigraniit sobib nii killustiku kui dekoratiivplaatide valmistamiseks. Tulemusena odavneks Eesti ehitustegevus, pikeneks maanteede kasutusiga, paraneks väliskaubandusbilanss, väheneks sõltuvus välisriikidest, loodaks uusi töökohti, antaks arengutõuge teadusele ja eeldusi uutele äridele. Kaevandamine oleks keskkonnasõbralik, sest maa all kaevandamine ei tekita müra ega tolmu. Kõik see tuleb kaalukausile panna, kui arutatakse võimaluste üle, kuidas loodusvarasid rahvusliku rikkuse parandamiseks kasutada.

Kellele me maavarasid hoiame?

Kuid Eestis on rohkesti palju hinnalisemaid maavarasid kui paas või graniit. Ma ei taha siin kõnelda kõigile teadaolevaist kukersiitpõlevkivist ja turbast, vaid palju eksootilisematest, kuid veel vähe uuritud maavaradest, näiteks graptoliitargilliidist ehk rahvakeeles diktüoneemakildast, mille üldvaru on ligikaudu 60 miljardit tonni. Argilliidis on omakorda rohkesti uraani (keskmiselt 192 g/t), tooriumi (Toolses kuni 500 g/t), vanaadiumi ja palju haruldasi ja hajutatud elemente. Muu hulgas ka sedasamust hõbedat-kulda, mida praegu ei ole siiski majanduslikult otstarbekas kaevandada. Aga kes ütleb, et kümne aasta pärast ei ole uued tehnoloogiad või maailmaturu hinnad otstarbekuses korrektiive teinud? Euroopa Liidu suurimad fosforiidivarud on Eestis, vajadus väetiste järele maailma rahvastiku kasvu foonil suureneb pidevalt ja TTÜ professor Alvar Soesoo on välja pakkunud, et Eesti maapõues oleva fosforiidi, uraani ja muldmetallide varu on väärt ligikaudu 800 miljardit eurot. Kellele me seda hoiame, kui riik samas vaesuse tõttu tühjaks jookseb?

Peaksime vähemalt olema avatud võimalusele teha uuringuid. See annaks ühtlasi tugeva tõuke meie teaduse arengule, mõelge vaid, kui palju tekiks juurde kõrge lisandväärtuse loomisega seotud töökohti, mida poliitikud nii vajalikuks peavad, alates doktorikraadiga keemikutest, füüsikutest või inseneridest, lõpetades kõrgepalgaliste oskustöölistega.

Konservatiivne Rahvaerakond on ainus partei, kes seisab üheselt vastu Eesti sõjaeelsete piiride loovutamisele ja ei soovi, et praeguse kontrolljoone tagused maavarad läheksid agressorile. Et rahvuslik rikkus teeniks just eesti inimese huve, peame vajalikuks, et maavarasid kaevandaks Eesti ettevõtjad ja saadud tulu läheks eesti rahvale. Pae, põlevkivi, fosforiidi ja teiste maavarade kaevandamisel on vajalik kõigi kaasnevate maavarade kompleksne ja otstarbekas kõrgtehnoloogiline kasutamine, samuti senisest suurem kohalike omavalitsuste ning elanike huvidega arvestamine. Peab olema enesestmõistetav, et maavarasid tohib kaevandada vaid kohalike inimeste heakskiidul ja kõiki keskkonnanõudeid arvestades. Kuid odava „keelame ära, maksustame surnuks" populismi asemel tuleb inimestele kannatlikult selgitada maavarade kaevandamisega seotud kasulikkust ja vajalikkust.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee