Eesti uudised

Artikkel algselt avaldatud 12. november 2014

4 AASTAT INDIAS KINNI | "Poisid pole enam need, kes aasta tagasi: nad on ootamisest vihased ja närvilised!" (29)

Kristiina Tilk, 11. oktoober 2017, 09:30
VABAD MEHED? Lauri (vasakul) ja Roman värskelt India vanglast vabanenuna. Pilt on tehtud 2014. aasta aprillis.Foto: Tairo Lutter
"Lootust koju pääseda pole kaotanud keegi. Aga inimesed on muutunud, poisid ei ole enam niisugused nagu nad olid aasta tagasi," ütleb hetkel olude sunnil Indias viibiv Eestist pärit laevakaitsja Lauri.

Lauri on üks neist eestlastest, kes töötas piraaditõrjeettevõttele Advanfort kuuluval baaslaeval Seaman Guard Ohio, mille India piirivalve pidas väidetavalt oma territoriaalvetes kinni möödunud aasta 12. oktoobril. "Kaater pidas meid kinni 19,8 meremiili pealt India rannikust, rahvusvahelistest vetest ja sundis randuma Indias," täpsustab Lauri, kes oli Advanforti tiimijuht.

Õhtuleht 12. november 2014

Samal teemal

Laeva pardal oli 35 inimest: aluse 10 meeskonnaliiget ja 25 elukutselist laevakaitsjat, neist 14 Eesti, kuus Briti, neli India ning üks Ukraina kodanik. Segastes süüdistustes näis peamine põhjus see, et laev vedas India vetes deklareerimata relvi. Et aasta varem toimus intsident, kus teise turvaettevõtte heaks töötanud Itaalia laevakaitsjad lasid mereröövlite pähe ekslikult maha kaks kohalikku kalurit, olid tunded India kohalikus meedias tulised.

Advanfortiga liituti kolm-neli aastat tagasi

"Terve Advanforti ajaloo jooksul ei ole mitte ükski laevakaitsja kedagi maha lasknud, kuigi rünnakuid laevadele on olnud tohutult, piirdutakse hoiatustega. Surmava jõu kasutamine on kõige äärmuslikum olukord," ütleb Lauri ja lisab, et seda, et nad on süütud, teavad nii Tamil Nadu ülemkohtunik, India ja Eesti kui nad ise: "Seda, miks me aga endiselt siin oleme, teab ilmselt vaid Tamil Nadu vangistuses viibiv peaminister."

Nii Lauri kui kõik teisedki kinnipeetud on endised ekskaitseväelased või politseinikud, kes lahkusid Eestist eraettevõttesse kolm-neli aastat tagasi.

Õhtuleht 12. november 2014

2011. töötas Lauri veel Eestis, kuid Scoutspataljonis teenitav palk jäi tiba tillukeseks ning sundis Laurit haltuura korras käima puhkepäevadel ja puhkuse ajal tööl veel ehituselgi. Nii alustaski ta 2011. aprillis koostööd Advanfortiga.

"Kurtes kurba saatus õele, ütles ta, et tema mees mereväes kuulis ettevõttest Advanfort, mis tegeleb laevade kaitsmisega põhiliselt Adeni lahes ja India ookeani piirkondades. Palganumber tunduvalt suurem ja kontrahtid kolme kuu pikkused. Sai vesteldud toonase värbajaga tööülesannetest ja tingimustest," ütleb Lauri ja lisab, et kõik sujus – palgad laekusid õigel ajal ning ületamatuid probleeme polnud ajani, kui nende laev randuma sunniti.

Et kogu vangistuse saaga on praeguseks seljataga, Lauri sel teemal peatuda enam ei soovi ning kirjeldab pigem praeguseid hetki ja tundeid.

Vaba aega palju – teha midagi pole

Lauri sõnul elavad eestlased neljas grupis – üksteisest umbes 10 kilomeetrit vahet. Ühel grupil õnnestus endale saada korter, teised nagu Laurigi, elavad külalistemajades. Süüa üritavad poisid teha ise, sest nii tuleb soodsam – põhitoiduks on peamiselt aga ikkagi kiirnuudlid ning pesugi pestakse käsitsi, kuid viimane pole Lauri sõnul eriline vaev.

"Voodi on olemas ja jagan tuba oma kolleegiga. Hea on see, et me ei pea omavahel rääkimagi, sest vaadates otsa, ma tean, mida ta tahab. Omavahel meil kellelgi mingeid hõõrumisi ei ole, saame väga hästi läbi ja kui kellelgi on paha tuju, pole probleemi – teame, kuidas mingis olukorras käituda," räägib Lauri.

Lauri sõnul käiakse aeg-ajalt üksteisel külas ning räägitakse igasugustest vandenõuteooriatest, mis nende suhtes korda on saadetud: "Oleme arutanud, et võib-olla on Eestil ja Indial mingi tehing pooleli ja kellelegi neist on kasulik, et me siin olema – nagu vahetuskaup," teatab Lauri ja rõhutab, et see on puhtalt teooria, mis stressirohkes keskkonnas pähe plahvatab.

"Vaba aega on palju, seda on sisustada suhteliselt keeruline. Iga valge inimese liigutus maksab. On poisse, kes teevad trenni, kes lihtsalt jalutavad ja kes toast isegi nina välja ei pista," ütleb Lauri.

Tema sõnul suhtuvad kohalikud neisse nagu valgetesse – raha tahavad vaesemad ja keskklassi omad on sõbralikud. Ametiasutustes on aga rassism: "Kui sul on valge nahk, vaadatakse sinust läbi. Kui vaja näiteks postkontorist pakk kätte saada, on sinna mõtet saata mingi raha eest külalistemaja mänedžer. Ise ei pruugi seda isegi päeva jooksul kätte saada, sest klienditeenindaja räägib tamili keeles ja näitab, et istu, oota! Samas järgmise kliendiga laseb soravalt inglise keelt."

Et vältida konflikte politseinikega, kes alles mõned päevad tagasi üht Briti laevakaitsjat ründasid, liigutakse ringi paarikaupa: "Pekstakse kohtadesse, kus palju jälgi ei jää. Miks, seda ei oska keegi aimata. Britilt nõuti dokumente, mida meist keegi ju ei oma ja selle eest sai siis kolakat. Meil endil siiani õnneks pärast vangistust mingeid tigedamaid konflikte tekkinud pole."

Rääkides välisministeeriumi tööst, leiab Lauri, et nad ei saa kritiseerida ametkonda, mille tööst nad suurt midagi ei tea.

"Ma ei tea ju, kuidas nad tohivad poliitilisel tasandil sekkuda ja kas üldse: Võib-olla oleks pidanud ministeerium tegema koostööd Soome välisministeeriumiga, kuna isiklikult leian, et Briti välisministeeriumiga asjade ajamine on viga, kuna britte siin osariigis vihatakse – sõna otseses mõttes," märgib ta.

Lauri teatab, et ehkki koju pole mehed veel pääsenud ning mitme mehe passid on aegunud ja need on politsei käes – põhjusel, et kui need kätte antakse, lahkuksid nad riigist.

"Ja otse loomulikult, lahkuksimegi!" ütleb Lauri.

Samas ta ei salga, et nad on saanud ministeeriumilt tuge laenudena, millest maksta sealse eluaseme eest – ilma selleta oleksid nad tänaval.

Meestega on ebaõiglaselt käitunud ka India: "Q-Branchil oleks piisanud vaadata vaid meremehe passi, et saada aru – olen laevakaitsja, mitte terrorist."

Aga teie lähedased, kuidas nemad hakkama saavad? "Rahaliselt ei saa hakkama. Me pole üle aasta palka saanud ja kodused peavad ülal pidama endid ning meid. Poleks sõpru ja tuttavaid, kes nii palju toetaksid, ei teagi, kuidas siin hakkama oleksime saanud," räägib Lauri.

Mis saab siis, kui õnnestub taas koju pääseda ja kas on plaan kunagi veel Indiasse minna? "Esialgu tuleb jalad uuesti alla saada. Mõttes on mõlkunud ka Scoutsi tagasiminek, aga ei tea, kas enam pärast sellist jama võetakse. Indiasse tagasi? Töö tõttu ehk küll, puhkama vaevalt. Kui näiteks hindu on Tartus ja tal varastatakse dokumendid ja kui ta lõpuks Eestist minema saab, on ta sees siiski mingi viha. Viha aga ei ole Tartu, vaid Eesti ja eestlaste vastu. Siin samuti – olen tõsimeeli vihane iga jumala hindu peale!" räägib Lauri.

Laurit, nagu kõiki teisi Indias viibivaid mehi, ootavad kodus lähedased: emad-isad, vennad-õed, abikaasad ja lapsed. Lauril ootavad peale vanemate ka poeg ja tütar.

"Selleks, et igatsust kodu ja lähedaste järele leevendada… selleks ei saagi midagi teha. Lootust koju pääseda ei ole kaotanud keegi, ainult et aastat ei tea täpselt keegi. Ehk jaanipäevaks?" arutleb Lauri.

Laevameeskond kaebas

Indias viibivad kohtuprotsessidest vaevatud laevakaitsjad esitasid Madras kõrgemale kohtule petitsiooni, milles paluvad tühistada madalama kohtuastme tehtud otsuse laevameeskonna passide, dokumentide ja muude isiklike asjade äravõtmise kohta, et mehed saaksid koju minna.

Laevameeskond leiab, et politsei- või kohtupoolne dokumentide kinnihoidmine on ebaõiglane ja inimõiguste vastane. Samuti on dokumentide kinnihoidmine pärssinud nende ja nende lähedaste elu ning teeb seda tulevikus veelgi rohkem. 10. juulil langetas India Chennai kohtu kohtunik otsuse, milles leidis, et piraaditõrjelaeva Seaman Guard Ohio kõigi meeskonnaliikmete suhtes esitatud süüdistustel illegaalses relvaveos ei ole alust.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee