Sotside ridades on sõbralikult koos kunagised kommunistid, rahvaliitlased, keskerakondlased, allaneelatud Vene Erakonna liikmed ja viimasena paaria-reformierakondlane Silver Meikar. Suur hulk ülejooksikuid muudab ka kuvandi erakonna maailmapildist kirjuks rosoljeks. Ning selline püüd meeldida erinevatele valijatele võib tekitada segadust ja umbusaldust. Nii ei saa ühe erakonna neelamisvõime olla piiritu, sest võib hakata kahjustama erakonda ennast.
Veidi selgem on pilt uute erakondade puhul, mille moodustavad kas senistes suurparteides pettunud või sealt väljavisatud, nagu Andres Herkel Vabaerakonnaga ja Kristiina Ojuland Rahva Ühtsuse Erakonnaga. Vähemalt esialgu koonduvad neisse liikmed ühise maailmavaate järgi või järgides karismaatilist liidrit.
Oleks aga ohtlik, kui valija jääbki vaid parlamendierakondade glamuurseid jooksikuid ja nende ümberkehastumisvõimet imetlema. See võimaldab poliittehnoloogidel tähelepanu vajaduse korral põhiteemadelt osavalt kõrvale juhtida. Eriti veel, kui erakonnal pole näiteks elatustaseme tõstmise võimaluste kohta midagi asjalikku öelda.
Valimistel hakkavadki järjest rohkem tooni andma endised. Sest miks teise erakonda üle joostakse? Ikka selleks, et saada paremat positsiooni valimisnimekirjas. Ja muidu nii põhimõttekindlad erakonnad on äkki valmis sültjate põhimõtete omanikke premeerima, luues nõnda ka eeldusi üha uuteks ja kergekäelisemateks reetmisteks.
20 KOMMENTAARI