5
fotot

Varahommikul saabusin Põhja-Indias asuva väikelinna Gaya rongijaama. Esimeseks ülesandeks oli leida koht, kus saaks telefoniakut laadida. Teiseks ülesandeks oli leida kohalik buss, mis viiks mind Bhod Gayasse. Pühasse paika, kus Buddha 2500 aastat tagasi valgustunuks sai.

Eelmisel õhtul startisin kell 23:40 rongiga Kolkatast. Kolkalinnast, mis on nii lärmakas, et kuulen siiani selle linna müra oma peas. Paistab, et Gaya, mis ometi on väike külalinnake, ei jää Kolkatale selles osas sugugi alla.

Rongijaama ümbritseb vali helide kakofoonia – mu pea kohal vurisevad kolm ventilaatorit, ruuparitest edastatakse teadaanded väljuvate-saabuvate rongide kohta, autosignaalid, kriuksuvad piduriklotsid, kukekiremine, koera haukumine ja siis veel see vanamees, kes mööda perrooni edasi tagasi tatsub ning valjult oma pirukatele reklaami teeb.

Väsinuna metallpingile istudes otsin välja viimase banaani. Matsutades mõtlen tagasi möödunud päevadele. Kolkata oli raske kogemus. Sellest väljapuhkamine võtabki ilmselt aega. Sinna oleks vaja rohkem kui üks Ema Teresa saata. Pool Kolkatat ootab abi.

Kolkatasse saabumise päeval sattusin vaesemasse linnaossa. Teepervedel magas kümneid mehi, naisi ja lapsi. Seisatasin, et vaadata, kuidas takkus juustega kaltsudes naine oma kaheksapealist lastekarja karjatab.

Nähes mind postkontori trepil istumas, tormavad kõik mind tervitama. Küsisin kõige vanemalt (umbes 10a) tüdrukult, kus nad elavad. Ta suunab nimetisõrmega punastest tellistest majale, lausudes: “Selle maja nurgal, seal kus mu emagi on”. 

See on tüüpiline Kolkata tänavarahva elustiil. Suurperede kodu katusteks on reklaamibännerid ja voodiasemeteks tänavakivid. Samal ajal ehivad aga naabertänavaid uhked templid kus pühakujud, altariesised ja tornitipud on valatud kullast ning püha vett juuakse hõbekannust.

Tüdrukul on 7 õde - venda. Kõige noorem 1,5-aastane, sassis juustega poisiklutt, kes inglise keeles “money” oskab ütleda. “Our father died 3 month ago.” Ütleb ilusa näoga tüdruk. “We live in the streets and we don’t have money for school books.” Ta astub mulle lähemale ning jätkab: “You have so beautiful eyes.”

Samal ajal haarab ta noorem õde mul käest, öeldes: “You have so long fingernales, so beautiful.” Vaatan oma küüsi ja tõden piinlikkusega, et peale lõikuse vajavad nad ilmselgelt ka puhastamist.

Läbisegi kostuvad uued küsimused, millele võidu vastata püüan: “What’s your name? Where are you from? Do you have money? Can you give us candy? Ou, I see you have apples. What is in your bag? Why are you sitting on these stares? Can you give one apple to my youngest brother? Do you have more candy? How old are you....”. See jätkus kuni mu couchsurfarist sõber kohale jõudis.

Mul oli tõsiselt hea meel Rishabi näha. Üldiselt on minust väga raske pisaraid välja pressida, eriti veel kontvõõraste ees ja keset tänavamöllu, kuid sel hetkel, mil ta mind kallistas, pressisid pisarad end vägisi välja.

Erinevatest allikatest kuulsin, et India valitsus püüab pidevalt tänavalapsi paremale elule aidata. Üks edukamaid projekte olevat tasuta koolilõunad. See annab neile vähemalt põhjuse kooli minna.

Nende mõtiskluste keskel avastan, et telefoniaku on saanud pilgeni täis, pakin oma kodinad kokku, tõmban 10kg seljakoti selga ning asun teele. Aeg on valgustumist otsida! Sihtpunkt on Bhodytree – puu mille all Buddha mediteeris.

Ühe tunniga jõudsin Gaya rongijaamast nii ühistransporti kui hääletamist kasutades Bhod Gayasse. Sel lühikesel teekonnal õnnestus mul endale umbes 10 sõpra hankida. Nende hulgas ei olnud ühtki naissoost isikut.

Jätkub....

Jaga artiklit

3 kommentaari

L
lilli  /   03:54, 15. nov 2014
Enn, telefoni aku oli vaja täis laadida, et saaksin digitaalset atlast kasutada
E
Enn Oja  /   07:19, 14. nov 2014
n'iisis, iga õjjge eesstlase põhiülesanne välismal onn et mobla aku oleks laettud ja saakks möliseda . muu pole tähhtis .

Päevatoimetaja

Telefon 51993733
online@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis