Kommentaar

Toomas Alatalu | Berliini müür ja Putini müür, Willy Brandt ja...? (8)

Toomas Alatalu, vaatleja, 9. november 2014 18:22
Foto: TAIRO LUTTER
25 aastat tagasi lõhuti üksmeelse ja raevuka ponnistusena, milleks oli jõudu kogutud aastakümneid, maha Berliini müür – kurjuse, jõupoliitika, maailma jagamise ja eraldatuse sümbol Euroopas ja maailmas.

Müür püsitati toonase Nõukogude riigi juhi Nikita Hruštšovi käsul, kes lubas endale tänu raketitehnoloogias ja kosmosevõidujooksus sel ajal saavutatud edule nii mõndagi, näiteks ÜRO peaassambleel kingaga vastu lauda tagumist.

13. augustil 1961 hakkas kerkima Berliini müür, mis lõi füüsilise seina nii sakslaste endi kui Lääne ja Ida vahele. Sellise kõikelubatavuse kinnistasid Nikita järglased. Pärast Hruštšovi voluntaristiks kuulutamist saatsid nad 1968. aasta augustis Tšehhoslovakkiasse tankid, et see riik okupeerida. Tekkis teinegi müür – siiani ja mitte kaugemale! Tasub meenutada, et Lääs, eeskätt USA, kes oli rumalast peast vajunud kõrvust saati ette kaotatud Vietnami sõtta, ei liigutanud sel puhul lillegi. Samamoodi oli juhtunud ka 1956. aastal, kui Ungari end koguni Varssavi paktist lahkulöönuks kuulutas. Stalini–Churchilli Ida-Euroopa jagamise kokkulepe, millele oli tagantjärele õnnistuse andnud ka F. D. Roosevelt, olid veel jõus ning NSV Liidul oli tuumarelvastuses ohtlik edumaa.

Kantsler tunnustas piire

Berliini müüri vastustamisega seostub üks enim tsiteeritud USA presidente. John Kennedy jõudis 26. juunil 1963 ajalukku minna lausega „Ich bin Ein Berliner" (ma olen berliinlane – ing. k) ning Reagan kuulutas juunis 1987 otse müüri ees: „Mr. Gorbachov, tear down this wall" (lõhkuge see sein maha – ing. k). Mina aga tuletaksin täna meelde hoopiski toonast Lääne-Berliini linnapead (1957–66) Willy Brandti, kes pärast „Tšehhoslovakkia müüri" püstitamist tõusis Lääne-Saksamaa kantsleriks ja alustas sotsiaaldemokraatlikus vaimus Neue Ostpolitik'i.

Kuna 1969. aastaks oli tuumarelvastuses jõutud pariteedini ja algasid USA–NSVLiidu kõnelused relvastuse piiramiseks ehk tuumasõjaohu kõrvaldamiseks, läks Brandt välja teise maailmasõja tulemusel Ida-Euroopas tõmmatud piiride tunnustamisele ja ka idaeurooplastelt andeks palumisele – kogu maailm mäletab Brandti põlvitamas Varssavis tundmatu sõduri haual. Müüride püsimisele vaatamata õhkkond siiski muutus, NSVL rahunes justkui maha ja alanud suhtlus sai nimeks pingelõdvendus. Paraku ei jätkunud seda kauaks, sest mais 1974 ilmnes, et Brandti kantseleiülem oli Stasi/KGB spioon. Pärast niisugust „tänu" ei jäänud esimesel müüriületajal üle muud, kui tagasi astuda. Augustis 1974 tegi sama, ehkki teistel asjaoludel, USA president Richard Nixon ning maailm pöördus uute juhtidega vanale rajale tagasi, kuni Ida-Euroopa rahvad tegid nende müüridega asjad ise klaariks.

Paraku on Venemaa eesotsas taas uus müüriehitaja, koguni mitme müüri ehitaja, sest mis need sõjajõuga vallutus (Krimm) ja relvis nukurežiimid Donetskis ja Luhanskis muud on, kui mitte müürid demokraatliku maailma ja autoritaarse Venemaa vahel. Sidet minevikuga hoiab hästi Kremli klammerdumine kindlate propagandaklišeede külge, nagu seda on kõigi vastaste kuulutamine fašistideks. Nii kuulutati ka 1961. aasta ehitis „antifašistlikuks müüriks" (Antifaschistischer Schutzwall), termin, mida NSV Liidus endas ei pruugitud, sest ametlik propaganda ei maininud kunagi Berliini müüri olemasolu. Siit ka tänane kõigi Donbassist läänepoole jäävate ukrainlaste kuulutamine fašistideks.

Kas tuleb uus Brandt?

Peab nentima, et Moskva uus jõukasutus ja vanad propagandavõtted tulid suurele osale muust maailmast jälle üllatusena – ent mitte ühelegi Venemaa vahetutest naabritest, kes on samasuguseid ettevõtmisi ridamisi üle elanud. Meenutagem nimekirja: 1925: Buhhara, Horezm, 1939 Lääne-Valgevene, Lääne-Ukraina, Soome Demokraatlik Vabariik (suri välja 1940), 1940 Eesti, Läti, Leedu, Moldova, 1944 Tõva, 2014 Krimm. Nimistusse võib lisada ka Lõuna-Osseetia ja Abhaasia, mis on säilitanud nn iseseisvuse. Tasub teada, et paralleelselt Ida-Ukrainaga sebitakse ka kahe Moldova piirkonna – Transnistria ja Gagauusia Kremli lõa otsas hoidmiseks. Kõikjal toimetatakse ühe stsenaariumi järgi – kõigepealt viiakse sisse väed ja baasid, siis korraldatakse võimuvahetus ja „valimised" ning pöördumine liitumiseks.

Kui nüüd tõmmata ajaloolisi paralleele Berliini müüri ja Tšehhoslovakkia aja ning Krimmi ja Donetski-Luganski sündmuste vahele, siis sündmuste loogika ütleb, et keegi peab hakkama varsti „Brandti tegema".

Tegelikult erineb tänane seis 1961. ja 1968.-69. aastaist kardinaalselt. Peamine on selles, et Lääs ikkagi on müüriehitamistele reageerinud ühiselt. Võib kindel olla, et kui kunagi ida poole ka minnakse, siis ühiselt ja alles siis, kui rakendatud sanktsioonide tagajärjed on Venemaa poliitikat selgelt mõjutanud. Kas või Vene rubla kursi jälgimine ütleb selgelt, et sanktsioonidel on toime ja miks mitte loota, et sedapuhku tuleb müüri ehitajal seda otsast ka esimesena lammutama hakata.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee