Eesti uudised

Riigilõiv jäi maksmata – nüüd kannata! Paari tunniga tõsteti pensionär tänavale vihma kätte (194)

Juhan Haravee, 8. november 2014, 08:00
Seaduse jõul: «Kohtutäitur Risto Sepp, härra ­konstaabel,» raporteerib vaidlemisest väsinud väljatõstja oma kätt võlgnik Ludmilla õlale toetades. Foto: Scanpix
"Pandagu mind pealegi vangi või hullumajja, ­lähen sinna hea meelega," ahastas muusiku ja helilooja Uno Antoni lesk Ludmilla läinud neljapäeval oma korterit seaduslike sissetungijate eest kaitstes. Riigilõivu võla katteks sai müüki läinud korteri endale tema vihatuim vaenlane – surnud mehe poeg.

27. oktoobril Õhtulehes ilmunud artiklis "Kohtusse õigust nõudma läinud leskproua jäeti kõigest ilma" kirjeldatud traagiline lugu sai kardetud ja oodatud järje.

Neljapäevaks kella 14 oli kohtutäitur Risto Sepp määranud täitemenetluse tähtaja, mille möödumisel pidi toimuma võlgniku Ludmilla Luukas-Antoni (71) ja temaga koos olevate inimeste sundkorras väljatõstmine.

Enne kella kahte on veel Ludmilla valduses olevale elamispinnale Tallinnas Gonsiori tänaval kogunenud väike toetajaskond: kaks pensionäri ja üks tuttav noormees. Õhkkond on ärev. Kohe-kohe algab midagi kohutavat.

Samal teemal

Mõni minut pärast kella kahte hakkab sündmustejada hargnema.

Keegi nõuab sisselaskmist – see on kohtutäitur Risto Sepp.

"Avage, Ludmilla, te teate, mille pärast me tulime," kostub summutatult ukse tagant, kus on juba ametisse asunud lukuekspert. "Teil pole mingit õigust, ma tahan näha kohtuotsust, teie paberid mind ei huvita," hõikab oma kodu kaitsev Ludmilla sissetungijatele, hoides võtit kõigest jõust lukuaugus, lootuses lukueksperdi töö võimalikult raskeks teha. Perenaine palub korteris olijatel tuua talle köögist kuuma vett ja sajatab endamisi: "Pandagu mind pealegi vangi või hullumajja, lähen sinna hea meelega. Miks mul ometi relva ei ole. Tooge palun juba kuuma vett!"

Teil pole õigus, mul on õigus!

Ludmilla hõre kaaskond helistab samal ajal häirekeskusse ning esitab palve saata kiiresti abi. Sealt öeldakse, et kohtutäituri tegemistesse pole neil põhjust sekkuda ning lastagu aga volitatud asjamehel rahus oma toiminguid teha. Abipalujad ei jäta jonni ja lõpuks lubatakse patrull välja saata.

Veidi enne mundrikandjate saabumist pääseb korterisse ka kohtutäitur Sepp. Kikilipsuga stiilne noormees ei mõju sugugi hirmuäratavalt. Ludmillale tundub aga kõhetu asjamees neil minutitel jõledaima ilmutisena päikese all. Verbaalne duell jätkub kitsukeses koridoris, kus vastastikku korrutatakse tubli veerand tundi nagu mantrat: "Teil pole õigus, mul on õigus!"

Veidi hiljem saabub tandrile Ludmillat aastaid tundev ja nõustav pensionärist advokaat Nina Ivanovna, kes nõuab põhiseadusvastase tegevuse viivitamatut lõpetamist. Piirivalvur on stressis – Eesti vabariigi põhiseaduse vastu ei ole tal tegelikult midagi, kuid kohtutäituri esitatud paberid tunduvad ehtsad olema. Kuidagi eba­džentelmenlikult eelistab korrakaitsja Ludmilla omale siiski kohtutäituri leeri ning selle valiku õigsust toetab ühtlasi korterisse tormav vandeadvokaat Mikk Lõhmus, tähtsad paberid näpus.

Põhiseadusliku korra kaitsjad on saanud saatusliku hoobi – kui seaduslikke sissetungijaid toetab vilunud advokaat, siis Ludmillal on abiks vaid pensionärist sõber, kes paistab veel lootusetult põhiseaduse usku olevat.

Kuus politseinikku leskproua vastu

Ukse taga ootavad kolimisettevõtte mehed, lukuekspert ja muud vajalikud asjamehed. Loomulikult ei puudu sealt ka juba hommikul Soomest saabunud Ludmilla surnud mehe poeg abikaasaga. Lisandub ka politseijõude. Ühe väikse leskproua tahte murdmiseks on kohale saadetud 6–7 politseinikku ning sellest peaks enam-vähem piisama.

Ühele korrakaitsjaist jõuab pensionär Nina Ivanovna teha märkuse, et noormees haiseb alkoholi järele. Selle peale esineb haavunud politseinik trepikojas ümberlükkava avaldusega: nimelt tavatsevat ta pärast narkomaanide ja muu ebapuhta kontingendi käitlemist puhastada oma kindaid spetsiaalse alkoholi sisaldava lahusega – sealt siis iseloomulik odöör.

Kui operatsiooni algusest on möödunud umbes tund, kaotab kohtutäitur Sepp enesevalitsuse ning lööb registrid lahti: "Nii, ma nõuan, et kõik kõrvalised isikud viivitamata lahkuksid."

Nina Ivanovna ütleb, et tema ei kavatse seda põhiseaduse rüvetamist nii jätta. Lukuekspert hakkab lukku vahetama, kolijad tassivad sisse pappkaste, Ludmilla toetajad asutavad end koduteele.

Kahe ja poole tunni pärast on ettevaatamatult kohtuteed alustanud leskproua oma kottidega Gonsiori tänava maja ukse ees. Sajab vihma.

Järgmisel päeval helistab Ludmilla Õhtulehte ja ütleb, et tal on kaduma läinud korteri sundmüügi eest kohtutäiturilt saadud 14 000 eurot.

Ludmilla lootus võimalikule edule ringkonna- ja riigikohtus hakkab kustuma, sest riigi õigusabi või oma teadmiste toel pole mõtet kohtuteed jalge alla võtta – seda on ta aastatega õppinud.

Põhiseaduse säte, millele viitas pensionär Ivanovna

Paragrahv 32.

Igaühe omand on puutumatu ja võrdselt kaitstud. Omandit võib omaniku nõusolekuta võõrandada ainult seaduses sätestatud juhtudel ja korras üldistes huvides õiglase ja kohese hüvitise eest. ­Igaühel, kelle vara on tema nõusolekuta võõrandatud, on õigus pöörduda kohtusse ning vaidlustada vara võõrandamine, hüvitis või selle suurus.

Võitjad ütlevad: see on peresisene asi!

Ludmilla Luukas-Antoni surnud abikaasa Uno poeg ei soovi, et võõrasema väljatõstmist käsitlevas kirjutises kasutataks tema nime ja fotot. "Teate, ma olen ooperisolist ja liiga tuntud, et end kollases ajakirjandus afišeerida," ütleb Ludmilla kasupoeg tagasihoidlikult. "See on rohkem peresisene asi ja oleks kõigile parem olnud, kui see oleks selleks ka jäänud."

Soomes elava ooperilaulja abikaasa Ljubov nõustub siiski lähedasete vahel aastaid valitsenud vaenuõhkkonnale hinnangut andma, nii nagu tema ja tema mees asja näevad ning sellest aru saavad. ­Ljubovi hinnang Ludmilla süüdistustele ja etteheidetele on hävitav. "Kõik, mida see naine meist räägib, on täielik vale," lausub Ljubov resoluutselt. "Ta on väga hea psühholoog, kes suudab kõigile ajupesu korraldada ja keda vaja, töödelda. Ludmilla häälestas isa poja vastu," räägib Ljubov.

Ljubovi sõnul toetasid nad mehega Tallinnas elanud eakat isa, kuidas said. Neil polevat endalgi võõrsil kerge olnud, kuid vanaduspõlve pidavale äiale leiti nii aega kui ka raha.

Pärast Uno surma olevat poja pere oma sõnul püüdnud muusiku viimase naisega igati kompromissi leida, et isalt päranduseks jäänud vara tülideta ära jagada.

"Pakkusime talle oma korteriosa suvila eest," meenutab Ljubov, "kuid ta on nii ahne, et sellega ta ei leppinud. Tema soovis endale saada kolmveerandit isa korterist, arvates, et tal on selleks õigus. Nüüd sai ta siis selle, mis tahtis."

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee