Kommentaar

Eiki Nestor | Piiritsoon (11)

Eiki Nestor, sotsiaaldemokraat, 7. november 2014, 18:14
Foto: ALDO LUUD
Kõige läänepoolsem punkt, kuhu nõukogude võim minusugust teist laadi tegelast lubas ja lubada sai, oli Hiiumaa. Jõudsin sinna, näitasin soldatile passi ja pabereid ning nautisin rõõmuga tuult, sest mingil imelikul kombel lõhnas vabaduse ja demokraatia järele. Ei haisenud, nagu mõnikord selles NSV pealinnas.

Kas Kaja ja Jevgeni ikka saavad aru?

Kui nüüd Jürgen seda loeb, siis saab ta kohe aru, millest ma kirjutan. Kajal ja Jevgenil läheks aga natukene raskeks, sest tuleks meenutada õpitut või vanemate suust kuuldut. Neile näib selline olukord debiilse ja arusaamatuna, sest isiklik kogemus puudub. Siinkohal tekibki küsimus, kas Jürgen ja Eiki peaksid selle üle õnnelikud või õnnetud olema?

Kevadel, Euroopa Liitu astumise kümnenda aastapäeva asjus toimunud üritusel laulis meile riigikogus lastekoor, mille liikmed olid nooremad kui kümme aastat. Et meel ilusast laulust liiga härdaks ei läheks, tabasin end mõttelt, et vaat kus lugu: Varssavi pakti koolituse alusel endale gaasimaske pähe tõmmanud tegelastele laulavad NATO lapsed! Selle mustaks huumoriks kippuva mõtte pinnalt tekkis maru uhke tunne ja rõõm. Rõõm selle üle, mida Eestis on tehtud ja korda saadetud, et lapsed vabas riigis laulda saaksid.

Ma ei näe põhjust, miks peaks vana põlvkond noorele ülalt alla vaatama seetõttu, et viimased pole pidanud nõukogude korra jubedusi ja lollusi üle elama. Ja on loomulik, et hetke vajakajäämiste põhjusi otsib uus põlvkond just täna tehtus või tegemata jäetus. Selles, mida nad on oma silmaga näinud ja käega katsunud. Selles suhtumises pole kübetki kaastunnet nõukogude korra vastu!

Sinimustvalged venelased

Vabas ja demokraatlikus riigis kasvabki põlvkond, kes on ühel ja samal ajal uhked eestlased, uhked eurooplased ja uhked maailmakodanikud. Nende jaoks on loomulik suhelda ja saada hakkama eri rahvustest ja nahavärviga inimestega. Nii Londonis kui Tallinnas. Seda teades ja tunnistades ei saaks ju imestada ka selle üle, et vabas ja demokraatlikus riigis kasvabki põlvkond sinimustvalgeid venelasi. Inimesi, kes oma keelt ja kultuuri austades armastavad ka Eesti riiki ja rahvast. Nad toetavad demokraatiat ja vabadust ning laulavad meie hümni. Sest siin on nad sündinud ja siin on nende kodu.

8. mail Eesti kodakondsuse dokumentide pidulikul üleandmisel riigikogu valges saalis kingiti mulle üks joonistus. Selle autor on väike tüdruk Nastja. Eesti rahvariides poiss ja tüdruk kannavad tema kodulinna vappi, pildil on veel suitsupääsuke rukkilillega ja paistab päike. Helge tuleviku sümbol. Selliseid südamlikke pilte joonistavad Jukud ja Mannid kus iganes Eesti kohas. Iseloomulik on aga joonistuse tagaküljel olev kiri, kus Narva on kirjas ladina tähtedega ja Ida-Virumaa kirillitsas. See ongi Nastja igapäevaelu.

Kirillitsa-tädi ja ladina-onu

Tänane haridusminister soovib, et kooli lõpetades valdaks Narva tüdruk vabalt eesti keelt, sest siis on tal lihtsam edasi õppida ja areneda. Saada osa eesti kultuurist ja olemisest. Huvitaval kombel saab minister nüpeldada nii selle tädi käest, kes arvab, et tüdrukul pole vaja eesti keelt õppida, kui ka nende onude käest, kes leiavad, et Nastja peaks eesti keelt rääkima ilma, et kool teda seejuures eriti aitaks. Ja kuigi tädi sõnum jõuab kohale kirillitsas ja onude oma ladina tähtedega, ühendab neid must-valge vaenlase maalimisele pühendunud häältesaak ning täielik ükskõiksus tüdruku tuleviku suhtes.

Ma ei usu, et minuvanuste inimeste viha Nõukogude Liidu vastu võiks kuidagi väsida või kuskile kaduda. Unistasime vabast maailmast, kus teistsugune inimene poleks automaatselt vaenlane, keda tuleb jõuga hävitada või alavääristada.

Ja kui me saime „Sovetski Sojuzist" nii riigi kui rahvana lahti, siis saagem sellest lahti ka oma arusaamades. Uus põlvkond elab vabas Eesti vabariigis täie rinnaga. Kõik võiks selles mõttes koju jõuda, jõuludeks hiljemalt.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee