Eesti uudised

Ratastoolipoiss Siim võitis masenduse ja sai tööle abiõpetajana: tundsin, et ei taha enam kodus istuda, ajudele hakkas (19)

Liina Metsküla, 6. november 2014 16:40
Siim Parbus Herbert Masingu kooli raamatukogusFoto: MARI LUUD
"Kuna ma ise olen selle kooli lõpetanud, siis ma arvan oskavat – ma ei tea, kas just hästi – aga ehk tajun rohkem, kuidas käituda selliste erivajadustega  õpilastega nagu ma ise. Vaatamata sellele, et liigun ratastoolis, olen ka püsimatu olnud. Nüüd, vanema ja tasakaalukamana, suudan anda oma läbielatust nii mõndagi. Kui ma õpilastele midagi räägin, siis ikka ja ainult oma kogemustest," jutustab Tartus Herbert Masingu koolis abiõpetajana töötav 23aastane ratastoolipoiss Siim Parbus.

Siim põeb sellist haigust nagu tserebraalparalüüs, mis lihtsal moel öeldes tähendab, et tal ei ole kõndimiseks vajalikku tasakaalu. Vaatamata sellele, et ta veedab oma päevad ratastoolis, ei ole noormees jäänud koju istuma: ta on juba teist aastat oma endises koolis, Herbert Masingus, abiõpetaja.

Et jõuda praegusesse hetke, tuli Siimul aga läbida väga pikk ja valulik eluperiood – nagu ta ise ütleb.

Samal teemal

Tegevusetus oli jube

Olles lõpetanud üheksanda klassi, läks Siim kutsekooli tarkvara ja andmebaaside haldamist õppima. "Olin niivõrd kuraasi täis. Nagu ikka üheksanda klassi poisid – saan kõigega hakkama, olen nii kõva mees," alustab Siim oma lugu. Siiski sai enesekindlus löögi, kui ta pooleteise aasta möödudes kutsekoolist lahkuma pidi. Tema matemaatikaoskus polnud piisav.

"Põhiline, miks ära tulin, oli see, et koormus oli liiga suur. Ei suutnud omandada korraga keskharidust paralleelselt kutseõppega. Tundsin, et liiga palju koguneb ja lihtsalt enam ei jõudnud. Tekkisid võlgnevused ja muud murepunktid. Peale lahkumist olin ma sügavas masenduses  – nagu ma ise olen rääkinud. Et enam raskemaks ei oska mõelda,"  meenutab Siim.

Pärast kutsekoolist lahkumist tuli Siimul sügavalt oma elu üle mõtiskleda: "Mõtlesin kõikidele eelnevatele muredele, vaevadele ning mõistsin, et nii ikka edasi minna ei saa. Tuleb käsile võtta ennast."

Uuel sügisel pidasid Siim ja tema ema Herbert Masingu kooli direktrissiga nõu ning leiti võimalus, et noormees tuleb ja alustab oma õpinguid kümnendast  klassist.  "Aga mitte õpilasena, vaid mind testiti, kas olen ikka võimeline õppima gümnaasiumis. Näitasin ennast heast küljest. Otsisin endas palju motivatsiooni ja tegelesin väga tõsiselt õppimisega," jutustab Siim, kuidas ta gümnaasiumis teadmisi omandama hakkas.

Kui Siim 12. klassi lõpetas, otsustas ta uuesti kutsekooli minna. "Mõtlesin, et mitu aastat on möödas ja äkki saan nüüd hakkama. Leidsin omale sihi, tahtsin minna õppima logistikat. Viisin paberid sisse, aga juhtus nii, et ei saanud," meenutab Siim. Sellele erialale oli tema sõnul vaid kaks kohta.

Siim proovis veel korra kutsekooli pääseda, sel korral müügikorraldust õppima. Ei õnnestunud. Ta leiab, et üheks põhjuseks oli kindlasti see, et on ratastoolis.

Septembrist novembrini oli Siim kodune. "See oli jube kogemus," raputab ta pead, kui räägib möödunust. "Ma ei mõelnudki midagi, lihtsalt tapsin oma aega. Olin kogu aeg kodus vanaema ja koeraga. Kui sinna masendunud igapäevasusse kukkusin, mõtlesin, et ükskõik, mis: mina enam sinna tagasi ei pöördu."

Ta kirjeldab oma tavapäraseid päevi nii: kell üksteist üles, kaheteistkümnest kella kolmeni arvutis, kolmest viieni telerit vaatamas, kuuest üheksani väljas, üheksast kaheteistkümneni arvutis.

"Ja nii iga päev. Kuni selle ajani, kui tajusin, et enam mõistuslikkust ei suuda taluda " lausub ta.

Oskab lastega käituda tänu oma kogemustele

Siis toimus aga Herbert Masingu koolis lahtiste uste päev. "Mõtlesin, et käin ära ja vaatan, mis pärast minu lahkumist juhtunud on. Vähemalt arvutist olen eemal," meenutab Siim pöördepunkti. Sööklas olles tuli endine klassijuhataja Siimu juurde ja küsis, kas poiss oleks nõus talle appi tulema.

"Ütlesin, et loomulikult tulen, ega ma seda kooli ei jäta. Ikkagi olete te mul alles ja olemas," sõnab Siim.

"Reedel kell 10 olin ma kohal ja käisin selle koridori läbi. Esmaspäeval kutsus direktor Kallavus mu enda juurde ja ütles, et võtaks mu vabatahtlikuks kooli. Hakkasin siis korda pidama ja see läks tundide andmiseks," räägib Siim. Nüüd on ta juba teist aastat koolis abiõpetaja, tänavusest juba lepinguline ja saab isegi väikest palka.

Kõikidel õpetajatel on Siimu number ja nad helistavad talle, kui on abi vaja.

Kuid kas kuulavad õpilased ehk Siimu kui endist õpilast rohkem kui pedagooge?

"Kindlasti tuleb minu kooliskäimise aeg ja kogemused kasuks. Kui sa oled selline kergelt looderdis ja ei viitsi tunnis käia, maksab elu sulle kätte. Mina sain oma vitsad. Kui ma lastele sellest räägin, eks nad ikka kuulavad mind," mõtiskleb ta. "Saan põhimõtteliselt kõigiga hästi läbi. Saavutada tuleb kontakt. Kui ta hakkab ennast avama, on hea, saad edasi minna materjali õppimisega. Aga kui näed, et ta on täiesti kinnine, absoluutselt ei avane, ei kuula isegi mitte mind, siis võtab klassijuhataja omad meetmed kasutusele."

Paljud õpilased suhtlevad Siimuga kui vana sõbraga, kuid on ka neid, kellega on tõsised probleemid. Siim meenutab ühte hiljutist juhtumit: "Oli nii, et kolmanda klassi poiss pani plagama ja mina panin talle järgi nii, et higimull oli otsaees. Lõpuks saime üheskoos teise õpetajaga ta ikkagi kätte."

Kui laps jonnib, siis Siim ootab. Kui ikka ei jäta järgi, haarab ta lapse kas või sülle. "Me õpetajaga panime ühe poisi klassi ukse taha istuma. Tema aga jauras ja tahtis jooksu panna. Siis ma võtsin ta sülle omale ja ütlesin, et istu rahulikult ja siis teeme edasi. Rahunes maha ja tegime asjad ära," muigab noor abiõpetaja.

Tulevikus tahaks päästekorraldust õppida

Siim tunnistab, et talle on suureks toeks nii ema ja vanaema, kellega ta koos elab kui õde ja sõbrad. "Õde elab oma perega Tallinnas. Temaga suhtleme iga päev, ta ise helistab. Kui meil on raskeid  perioode elus, siis kuidagi iseeneslikult hoiame väga kokku. Kui olen kuskil väljas ja keegi omastest helistab, et midagi on viga, kiirustan ilma millelegi mõtlemata koju ja tagasi ei vaata. Kes ette jääb, see alla jääb!" pajatab Siim perest ja omavahelistest suhetest.

Väljas käib ta, kas üksi või sõpradega. "Ma käin iga õhtu värsket õhku hingamas – mitte nüüd sihitult hulkumas. Sõidan bussiga näiteks Lõunakeskusesse. Teater mulle meeldib ka," ütleb Siim. Busside peale saab ta ise, nii et sellega probleemi ei ole.

Kaks korda nädalas käib Siim invasporti tegemas, nimelt kuulub ta Tartu linna puuetega noorte ujumisklubisse. Nädalavahetusel käiakse sõpradega aga pubis või kohvikus. Minnakse, kas jalgsi, bussi või autoga. Muide, ka Siimul on autokool pooleli.

Sõbrad hoolitsevad Siimu eest ja saadavad ta tavaliselt kenasti koju. Ette on tulnud siiski kordi, kus ta on üksi kodu poole suundunud. "Öölaulupeolt lava juurest hakkasin kell kaks veerema ja kell kuus hommikul jõudsin koju," meenutab Siim naerusuiselt. Õhtusel ja öisel ajal ringi liikudes vaatab ta ette, kuhu läheb ja kui näeb midagi kahtlast, veereb ringiga.

"Aga tavaliselt on ikkagi nii, et mina keskel ja poisid ümber," teatab Siim.

Mis saab aga Siimust edasi? "Hetkel olen akadeemilisel puhkusel Tallinna ülikooli noorsootöö erialalt. Ma lihtsalt ei suutnud Tartu ja Tallinna vahet käia," ütleb ta.

Noormees nimetab end väga perekeskseks inimeseks ning tõdeb, et kodust eemal olla on raske. "Kohe, kui ühikasse läksin, tekkisid tervislikud probleemid. Järgmisel päeval ei saanud ma voodist püsti. Ma olen selline inimene, kes füüsiliselt kannatab, aga vaimselt mitte nii väga," lausub ta.

Samuti mõlgutab Siim mõtteid päästekorralduse õppimisest, kuid kardab, et see langeb siiski nimekirjast välja. "Õppimine toimub aastase kursusena Väike-Maarjas ja võib arvata, et probleemid tekivad igapäevase eluga toimetulemises. Mul on vaja abistajat, aga ema käib tööl ja võõraid ma ei taha," räägib ta.

Selle kõige taustal tahab ta ikkagi Herbert Masingu koolis olla ja töötada. "Siia majja ma jään. Niikauaks, kui minu tegemisi vajalikuks peetakse," teatab Siim kindlalt.

Direktriss: erivajadusega noorel peab olema, kuhu tulla

Herbert Masingu kooli direktriss Tiina Kallavus kinnitab, et neile on kõigi endiste õpilaste elu-ja töötee oluline. "Otsisime Siimu ja tema emaga mõtteid ja lahendusi, mida edasi teha. On tähtis, et ta saaks kodust välja tulla ja olla talle vastuvõetavas kohas. Miks mitte oma endises koolis," räägib Kallavus ja lisab, et Siimu töölevõtmine oli pigem sümboolne.

Noormehe kohta on tal vaid kiidusõnu. "Siim on väga püüdlik ja koostööaldis. Teatud juhtumid on ka talle rasked, aga ma väga tunnustan teda. Siim on avatud koostööle, tal on tahe seda teha ja tal on selles koolis õppimise kogemus," kirjeldab direktriss.

Et ka erivajadusega inimesel oleks pärast kooli kuhugi minna, hindab Kallavus ülioluliseks. "Nende jaoks on see võib-olla isegi olulisem," mõtiskleb Kallavus. "Iga inimene on vaba olema ja minema, kuhu tahab, aga erivajadusega inimene vajab kõiges selles toetust."

Taolisi töövõimalusi nagu pakub Herbert Masingu kool, võiks Kallavuse hinnangul veel olla. Ja miks mitte alustada nii nagu Siim – et pakkuda end vabatahtlikuks. "Erivajadusega inimesel peaks olema roll ja põhjus kuhugi tulla," arvab direktriss.

Samal teemal

17.01.2017
Tartu Herbert Masingu kool avab uued rehabilitatsiooniruumid
22.12.2015
Liikumispuudega inimeste ligipääs spordivõimalustele paraneb
06.12.2014
Ratastoolipoisi unistus täitumas – ta pääseb ise koolis teisele korrusele
23.11.2014
Aspergeri sündroomiga noormees: kursusekaaslastele jäi ette, miks ma räägin ja naeran nii kõva häälega, miks ma suhtlen õppejõuga