Kommentaar

Marika Tuus-Laul | Sotsiaalne eksperiment 100 000 inimesega  (8)

Marika Tuus-Laul, riigikogu sotsiaalkomisjoni liige, Keskerakond, 5. november 2014, 17:34
Puudega inimesed on teinud kõik, et õnnetule töövõimereformi seadusele pidurit tõmmata. Suve hakul käisid erivajadustega inimesed esimest korda taasiseseisvunud Eesti riigi ajaloos karkude- ja ratastoolidega Toompeal. Mõni nädal tagasi korraldati üle Eesti suurimates maakonnakeskustes protestimiitinguid ja demonstratsioone. Riigikogu juhatusele anti üle 3500 allkirjaga petitsioon, kus nõutakse reformi peatamist ja uut läbivaatamist.

Seejärel tulid puudega inimesed Stenbocki majja peaministriga kohtuma, kuid said juba ukselävel kerge šoki osaliseks, sest nende jaoks polnud sellesse majja alalist kaldteed ehitatudki. Peaministrilt said nad aga peale hea jutu veel kord kinnitust, et seadus tuleb ruttu vastu võtta, raha Euroopast kätte saada ja ongi kõik.

Seejärel nõudsid erivajadustega inimesed, et nende küsimust arutataks Toompea saalis riiklikult tähtsa küsimusena. See toimub täna. Kuid mida see muudab? Ei midagi.

Samal teemal

Saja tuhande hääl

Ja tundubki, et saja tuhande inimese hääl – isegi enama, kui juurde arvestada puudega inimeste hooldajad, abistajad, lähisugulased, kellest erivajadustega inimeste elu otseselt sõltub –, ei loe Eestis midagi. Karavan liigub ja seda enam ei peata. See reform, millega Hanno Pevkur ega ka Taavi Rõivas omal ajal sotsiaalministrina toime ei tulnud, tuleb nüüd kiiresti, enne kui valimised väga lähedale tulevad, igal juhul läbi lükata.

Kaks verivärsket ministrit – Urmas Kruuse Reformierakonnast ja Helmen Kütt sotsiaaldemokraatidest – võetigi selleks tööle. Nende eeliseks peeti ilmselt, et nad ei tunnetanud kogu reformipaketi olemust ja ulatust ega teadnud põhjusi, miks oravate ja IRLi valitsus sellega hakkama ei saanud. Peale kevadist eufooriat on tulnud kainenemine ja saadakse aru, et ühe-kahe kiirseadusega puudega inimeste probleeme ei lahenda. Tänaseks on ministrid aru saanud, et seda umbsõlme on hakatud harutama valest otsast, kuid enam taganeda pole võimalik. Või kui, siis koalitsiooni hinnaga.

Ja nii kiidetaksegi takka. Minister Kruuse ütleb, et see on viimase kümne aasta suurim sotsiaal-poliitiline reform, mis pidavat tõstma ühe inimestegrupi elukvaliteeti. Aga tegelikult tehakse nende inimestega hoopis sotsiaalne eksperiment.

Nüüd on isegi töötukassa juhataja Meelis Paavel välja öelnud, et ilma sotsiaalteenusteta ning omavalitsuste toetusteta seda reformi teha ei õnnestu.

Kuidas saakski teisiti minna, kui vastavad tugiteenused nende inimeste kodust väljasaamiseks ja ühiskonnaelus osalemiseks puuduvad või on neid vaid näpuotsaga? Kuidas saaksid need inimesed oma töökohale, kui pea puudub invatransport, isiklik abistaja, abivahendid, viipekeele tõlk ja muud abiteenused? Liikumis- ja nägemispuudega inimesed ilma selliste tugiteenusteta hakkama ei saa. Raha, et need tagada nii Peipsiääres kui Vändramaal, ju pole. Pole ka vastavaid spetsialiste. Ja kui ministrid ütlevad, et see on omavalitsuste küsimus, siis küsiksin vastu, kus on raha?

Ennekõike peaks aga sotsiaalministeerium välja töötama vastavate abiteenuste standardid, et need oleks kõikides omavalitsustes ühesugused. See on võtmetähtsusega küsimus. Aga standardid on tegemata. Ja vaid hea tahte leppega asjad iseenesest ei lahene.

Töövõimetud üleöö töövõimeliseks

Praegu tahetakse vastu võtta nn hädaolukorra seadust, mis tegeleb põhiliselt pikaajalise tervisekaoga inimeste ehk siis töövõimetuspensionäride rahalise hüvitise ümbervaatamise ja töövõime hindamisega. Vaja on töövõimetuspensionide kaotamise pealt raha kokku hoida ja toetuste süsteemist välja sorteerida ääremaade inimesed, kelle ainsaks sissetulekuallikaks ongi praegu töövõimetuspension. Pole inimest, pole probleemi.

Protsessi peamiseks hammasrattaks saab olema töötukassa, kuhu on tööle võetud üle 500 uue ametniku-juhtumikorraldaja ja kes hakkab puudega inimesi käsitlema kui töötuid. Peale Euroopa raha on nende käsutusse valijalt küsimata antud ka avalik-õiguslikku töötukassasse kogutud tööandjate ja töövõtjate maksuraha. See selekteerimine tehakse kindlasti ära ja töövõimetutest saavadki üleöö töövõimelised. Aga töökohti ju pole ja tööandjad pole piisavalt vaimustustki üles näidanud. Meetmete lisapaketti ja soodustusi tööandjatele tehtud pole. Miks nad siis peaksidki erivajadusega inimese tööle võtma ja endale probleeme tekitama, kui saab lihtsamalt läbi? Ja kui erivajadustega inimene saakski oma vajadustele vastava töökoha, siis hakatakse vähegi inimväärse palga puhul toetusraha vähendama. Miks küll? Puudega inimesel lähebki ju suurem osa toetusrahast puudest tulenevatele lisakuludele. Siis kaob ju ka ära motivatsioon töötamiseks.

Uuringuettevõte Saar-Poll on välja öelnud, et sellisel kujul ei suuda toetused parandada inimeste toimetulekut, vaesumine võtab veel suurema ulatuse ja tulenevalt sellest suurenevad ühtlasi terviseprobleemid. Tegelikult tõstetakse selle reformiga puudega inimesed räästa alt vihma kätte. Kas siis seda me tahame?

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee